Minu kommuunikaaslane üritab mind kultuurseks inimeseks kasvatada. Vähe sellest, et ta üritab mind igal reedel Tallinn-Tartu rongile meelitada, sest seal loevad kõik inimesed Sirpi, näidates, kui kultuursed ja targad nad on. Ning kui tartlased, hoolimata viiest veedetud päevast pealinnas.
Vähe sellest - ta vedas mind eile ooperisse. No ma ei tea. Ooper ja mina...

Kõige tipuks, kui ümisesin seda külma-kella-kolme-silla-laulu, pisteti mulle Anton-Tõnu-Emili harjutused lehekülg 200 nina alla ning soovitati kuulata viiulivirtuoosi Hilary Hahni. Ma ei saa aru, miks kommuunikaaslane sooloviiuldajannakesi jumaldab (ahjaa, meelde tuli! Tema lemmiksraamat on Mati Undi "Tühirand". No mäletate ju: "tahan, et su viiul laulaks meie kolme ühistest öödest, et su viiul jutustaks kõigile inimestele maailmas, kuidas armastus su üleni täitis. " etc). Eile näitasin talle ka ühte. Viiuldajannat. Ooperis. Vaatajana. Aga ta ei ole veel kuulus.

Tegelikult see Hilary Hahn nii paha ei olegi.

Ja kommuunikaaslane ümiseb praegu kellkolmsiinsillal...