Suur, tumekollane täiskuu paistab minu aknast sisse.
Sellise kuuga mõtlen alati kahele asjale: huntidele ja Alliksaarele:

Kuu, naerust kollase näoga,
tüdinuna ujumast taevajões,
väänab välja oma tumesinised supelpüksid
ja heidab sidrunipuu võrasse puhkama.
Kuni ta magab, sügavalt nagu loom,
sünnivad väikesed sidrunid
ja krimpsutavad hapult suukesi.
Uudistades üksteist, märkavad nad äkki kuud,
kelle põsed on unenägudest pisut punnis.
"Milline kummaline, milline naljakas sidrun,
ja kui suur!"
ütlevad sidrunijõmpsikad
ja lasevad talle kuklasse nipsu.
/.../