Mõtlen praegu sellele, et järelhüüetes mainitakse tihitpeale, et inimene ei nurisenud kunagi, kuigi elu oli raske. Saan aru, et lahkunutest halba ei räägita, aga ikkagi. Mina ei usu, et keegi selles ilmas ilma kurtmata hakkama saab. Mina vingun küll pidevalt kõige ja kõigi kallal. Või olen ma liiga kolmas põlvkond? Või liiga erinev? Tüütu olen küll. Igatahes. Teie ei ole või?
Ahjaa, need pisarad õelapse silmis tundusid nii võltsid. Ta polnud vanamemme iial varem näinud.