Käisin täna õelaste vanaonu poja abikaasa täditütrega bowlingut mängimas. Viimati sai neid palle viis aastat tagasi veeretatud. Loomulikult valisin moeteadlikuna roosad kuulid. Isiklikku rekordit seekord ei sündinud. Kahju oli ainult sellest, et mitte keegi ei tahtnud minuga tasuta ühineda. Vanarahvas teab rääkida, et omad vitsad peksavad.
Aga ega sellega õhtu meie jaoks ei piirdunud. Peale mõningast sihitut uitamist kesklinnas otsustasime minna mulle külla. Ühest asutusest haarasime kaasa rosinatega kohvikõrvase (ongi kohe selline sai olemas) ja läksime.
Nagu alati veeres jutt jumalale, vaimudele, surmale, vaesusele. Täna ka Feng Shuile. Tegin kindlaks, miks tudengiplika vaene on. Näed, asetab tema alati oma koti põrandale.
Ka ei ole tema portmonees kolme punase paelaga kokku seotud mündikest (minul on).
Õudusjutte sai ka räägitud. Raja tänava võsas pidid segased mehed öösiti ringi liikuma. Eesti fantoommehed. Tülitavad rahulikke kodanikke. Ülikooli territooriumil, kui ma ei eksi.
Ahjaa, mis sellesse õelaste vanaonu poja abikaasa täditütresse puutub, siis... Kui mul peaksid kunagi avalduma lesbilised kalduvused, siis ma hakkaksin suure tõenäosusega temaga semmima.