nii palju on valikuid

otsin ikka veel
oma kuuluvust
oma inimesteringi

miks ei sündinud ma
siia ilma
nagu tiiger omasuguste
triibuliste sekka
laisalt taigade
kividel külitama
kõrisid
kiskuma ja jälgi ajama

/.../

(Kristiina Ehin)

Tegelikult ostsin ma "Simunapäeva" ja "Luigeluulinna" oma kommuunikaaslasele, sest ta käis mulle peale nagu uni. Nõudis veel autogramme ka raamatutesse. Ikka Kristiina omasid. Tuleb tee Supilinna jalge alla võtta, sest kommuunikaaslane on liiga armas, et tema soovi mitte täita.
Aga mis seal salata, Kristiina-hullusesse suhtusin skeptiliselt ja mõtlesin, et luule ei saa ju ometi nii hea olla (ma hoian tavaliselt kõikvõimalikest salmidest võimalikult kaugele). Nüüd piilusin "Simunapäeva" ning ei olegi paha! Lausa omapärane on. Nüüd olen mina ka hulluses...