Mälu pole enam see, mis ta oli ja kõik uus on unustatud vana ehk lugu sellest...
Algklassides sundis (just nimelt sundis) õpetaja pidama lugemispäevikut. Toona täitusid need üsna mõttetute kritselduste ja kohmakate joonistustega. Teadagi, mudilaste asi. Puudus vist ka korralik juhendamine. Põhikoolis kadus lugemispäeviku pidamise komme minu elust nii iseenesest. Tulid asemele "teised" päevikud. Hiljuti lisandus see veebi"päävik".
Täpselt kaks nädalat tagasi seisin ma aga fakti ees: olen raamatut lugenud, aga sisust ei midagi. Oleksin ma toona, näed, lugemispäevikusse (kas sellele sõnale sünonüümi leidub?)tähtsamad mõtted kirja pannud, oleks ehk midagi meenunud ja ma ei peaks kõike uuesti üle lugema. Huvitav oleks ka kindlasti - millised vapustavad mõtted siis ja milline tühjus nüüd.
Nõmedas rohelises klades on juba märkmed kahe raamatu kohta. Lihtsalt ei ole rohkem jõudnud. Kirjutada. Lugenud olen viis korda rohkem. Kirjutamisproduktiivsus ei jõua seega lugemisproduktiivsusele järele.