"Ma olen Pirita kloostri poeg. Ma sündisin varemete peal ja varemete varjus. Meie maja alusmüür oli rajatud Pirita kloostri varemetele."
Nii juhatab sisse Priit Vesilind oma raamatu "Eestlane igas sadamas". Lõpuks ometi jõudis see Varraku Raamatuklubi vahendusel minuni. Tellimisest küll peaaegu kuu möödas, aga ikkagi jõudis.
Ei ole veel jõudnud sellesse tõsisemalt süveneda, kuid fotod ja nende allkirjad toovad silme ette mõnusaid mälestusi. Näiteks veeautomaadid. Minu kandis olid need kollased, üks pealinlane mäletab neid aga hallidena.
Hindu enam ei mäleta. Tavaline gaseeritud vesi maksis vist kolm kopikat, magusam märjuke viis?
Kujutan ka ette, kuidas Ida-Saksa piirivalvur ilmub ettevaatlikult välja, et jälgida Lääne-Saksa suvitajaid, kui nood pöörduvad tagasi Lääne- ja Ida-Saksamaad eraldava raudse eesriide kõige põhjapoolsema punkti juurest.
Hakkan nüüd lugema ja meenutama. Olen omamoodi õnnelik inimene, et ka neist aegadest midagi tean.
Ja tegelikult meeldiks mullegi olla kloostri varemetel sündinud...