Eile oli mul väga raske päev. Üks tuttav tahtis oma elule lõppu teha. Teist korda juba. Kuna esimesel korral oli tegemist üsna tõsise katsega, siis ma seekordset naljana võtta ei saanud. Õnneks oli ta täna hommikul veel elus. Mina tunnen end aga väga kehva suhtlejana, sest ei suutnud piisavalt hästi veenda. See tähendab, et minust ei olnud seekord vist eriti kasu. Nagu ka politseist. Kuna sündmus oleks aset leidnud Eestimaa teises otsas, ei oleks ma saanud ise kohale tormata. 110 ei vaevunud asjaga tegelema, andis kohaliku politseikonstaabli numbri. Seal ei vastanud keegi. Isegi infoliinisuunamisele ei vastatud. 110 kõnele x politsei siiski vastas. Soovitati emt-st positsioneerimist paluda, et kus sündmus aset leiab. Ja kogu lugu. Tõesti selline kärbse tunne tuli, et üks elu ees või taga.
Teine kurb juhtum süütalastepäevast, millest eile teada sain, on veidi sarnase taustaga. Oli inimene ja nüüd teda enda soovil enam ei ole. Mängisime koos, kasvasime koos, käisime ühes klassis. Jäävad ainult mälestused.
Kuigi ma horoskoope ja sarnaseid asju ei usu, tundub, nagu oleks viimasel ajal halb tähtede seis.
Enda mured tunduvad hetkel nii tühistena. Kehv on olla.

Käisin vaatasin oma sugulased üle. Sain kingitusi. Üle aastate parimaid, ma arvan. Näiteks Pingviinide marsi DVD. Kinno ma seda vaatama ei jõudnud. Praeguse seisuga olen küll vaid poolt filmi näinud, aga see on jätnud sümpaatse mulje. Sain veel käterätikuid, nõusid ja Doris sai karvaseid mänguasju. Kommuunikaaslane on mul keelanud eelpool mainitud kraami soetada, aga kord aastas teistelt saaduna on ehk andestatav. Noh ja maiustustest ma parem ei räägi. Lõppkokkuvõttes ei jää mulle nendest jõuludest halba mekki. Vahetult enne aastavahetust on meeleolu aga sarnaselt jõuludele kehvemapoolne.

Täna ei tohi olla vana, kurb ja mõelda rahast. Tahaksin seda kõike mitte teha, aga kipub ikka vastupidi minema. Täpsemalt põhjustest ei taha kirjutada, aga kole on. Nagu alati jõulude ajal. Miks inimesed peavad sellisel ajal pidu pidama? Võiks rahulikult oma koopas olla ja sellest jubedast pimedusest ja külmast ajast kuidagi minema saada. Nüüd on eestlased jõuludest õllepidu kujundamas. Nii mulle inimeste ostukärusid vaadates vähemalt mulje jäi. Igaühe vaba valik. Jõulud on üks kole aeg.

Õnnistatud jõule kõigile!

"Mina olen Saaroni liilia,
orgude lilleke."
²"Otsekui lilleke orjavitste keskel,
nõnda on mu kullake tütarlaste keskel."
³"Otsekui õunapuu metsa puude keskel,
nõnda on mu kallim noorte meeste keskel.
Tema varjus ma igatsen istuda
ja tema vili on mu suulaele magus.
⁴Tema on mind viinud pidukotta,
ja selle lipp mu kohal on Armastus.
⁵Kosutage mind rosinatega,
elustage mind õuntega,
sest ma olen armastusest haige!
⁶Tema vasak käsi on mu pea all
ja tema parem käsi kaisutab mind.
⁷Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred,
gasellide või aasa hirvede juures:
ärge eksitage ega äratage armastust,
enne kui see ise tahab!
⁸Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb,
ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
⁹Mu kallim on nagu gasell või noor hirv.
Vaata, ta seisab meie seina taga,
heidab pilgu aknaist sisse,
vaatab läbi võrede.
¹⁰Mu kallim räägib ja ütleb mulle:
"Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!"
¹¹Sest vaata, talv on möödunud,
vihm on läinud oma teed,
¹²maa peal on näha õiekesi,
lauluaeg on tulnud
ja meie maal on kuulda
turteltuvi häält.
¹³Viigipuu küpsetab oma marju,
viinapuud õitsevad ja lõhnavad.
Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
¹⁴Mu tuvike kaljulõhedes,
kuristiku peidupaigas!
Näita mulle oma nägu,
luba ma kuulen su häält,
sest su hääl on meeldiv
ja su nägu on ilus!"
¹⁵"Võtke meile kinni rebased,
väikesed rebased,
kes rikuvad viinamägesid,
sest meie viinamäed õitsevad!
¹⁶Mu kallim on minu,
ja mina kuulun temale,
kes lillekeste keskel karja hoiab.
¹⁷Kuni tuul kuulutab päeva
ja varjud põgenevad,
tule taas, mu kallim,
nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!"

Ülemlaul 2

Vanarahvas räägib, et kui koer ulub, on peres oodata surma. Ma ei tea, kas see ka paika peab. Igatahes minu lapsepõlvekodu naabrite esimene koer ulus aastaid (siis läks manalateele). Teine koer on ka aastaid ulunud. Eile emaga telefonitsi suheldes selgus, et naabrinaine külmus surnuks. Päris kole lugu. Seda enam, et tegemist oli toreda naisterahvaga. Tänu temale sai kunagi isegi tantsupeol käidud. Endise iluvõimlejana lihvis ta minu ja teiste tüdrukute pöia-, selja-, käte ja ei teagi milliseid asendeid. Ainsa rühmana rajoonist pealinna tantsima me pääsesime. Ja nüüd teda enam ei ole. Kõige kummalisem on see, et päev varem olin kommuunikaaslasega temast rääkinud.
Ei julge enam emale helistada ja ei julge tema kõnesid vastu võtta. Surmateateid viimasel ajal liiga palju.

Kommuunikaaslane sai ühest kohast halva teeninduse eest lohutuseks Apollo kinkekaardi. Loomulikult on vaja see kohe ära realiseerida, üks raamat paljude seast isegi välja valitud. Eile jäi omandamine katki, sest raamtupood oli ostlejaid täis. Eks ta ole jah, et raamat on kindlapealeminekjõulukink. Iseasi, kas kingisaajale saadav teos ka meeldib. Nii umbes 70aastane klassika läheb ikka peale. Nii olidki eile enamuse süles "Bullerby lapsed" ja "Väike prints". Viimast ei maksa mulle kunagi kinkida. Ostsin selle kunagi, sest minu klassijuhataja kiitis seda maast taevani, raamatukogust mul seda laenata ei õnnestunud ja nii oligi mul seoses selle raamatuga mingi seletamatu tunne tekkinud. Kui siis kordustrükk ilmus, soetasin selle. Ja pettusin. Võibolla olen ma pime (sest kõige tähtsam olevat silmale nähtamatu), sest ma ei leidnud sellest raamatust mitte midagi. Võibolla pean ma veel arenema. Aga võibolla mulle prantsuse Coelho lihtsalt ei sobi.
Nojah siis on veel poes sellised ostjad, kes ise ka ei tea, mida nad kinkida tahavad. Ei tea, millist kirjandust kingisaaja eelistab, ei tea iseendagi eelistust. Müüja soovitagu midagi.
Täna siis uuele ringile.

Ei toimu siin elus midagi põnevat. Jõulutunnet veel tekkinud ei ole.
Hoolimata sellest, et sellel aastal põlevad mul kodus kõigi aegade kõige uhkemad advendiküünlad. Ilma advendipärjata (ei raatsinud elupuid rüüstata).
Hoolimata sellest, et käisin lapsega neljapäeval esimest korda pimedas väljas. Jõululaule kuulamas. Oli väga ilus kontsert. Julgen nüüd Dorisega sarnastel üritustel käima hakata - talle meeldib muusika.
Hoolimata sellest, et nagu alati sel ajal, on näpud totaalselt põhjas. Ei tea, kas uue aastani ainult makarone süüeski välja peab.
Hoolimata sellest, et jõulutormid on kohal. Tunnen nende mõju selgelt - telekas ei näita mitte ühtegi kanalit. Ju antennil midagi viga. Toaantenniga näen ainult TV 3. Ah, parem ongi.
Hoolimata sellest kõigest on mul rahu hinges. Ja see on kõige tähtsam.

Meie vanad naabrid kolisid ära. Müüsid oma korteri maha. See tähendab, et meil on nüüd uued naabrid. Kahe lapsega.
Ma ei teadnud, et meie maja seinad nii hästi läbi kostuvad. Ja ega see ema eriti minu kõrvu ei säästa ka. Laseb tunde oma umbes viiekuusel lapsel röökida. Tundub, et teisel pool seina pole küll mingist režiimist lõhnagi. Või kui, siis on öö ja päev vahetanud oma koha. Mina igatahes ei ole ühelgi ööl kui nemad siin elanud on, magada saanud.
Vanad naabrid olid ikka väga head.
Millegipärast tundub mulle nüüd omas kodus võõras ja ei tahagi siin nagu enam olla. Tegelikult ei tohiks ju uute naabrite tekkimine ju minu elu segi paisata. Kas nüüd on siis arengus lagi käes? Et ei harju enam uute asjadega ja õhkan vanu häid aegu tagasi.

Ja jälle on aeg sealmaal, et eestlaste akendele ilmuvad põlevad kolmnurgakesed. Kellel seda ei ole, see ei ole inimene...
Leidsin üles ka piparkoogitaigna retsepti, mis eelmisel aastal kadunud oli. Nii häid piparkooke ma pole saanud kui sellest tainast. Panen selle siia. Et tulevikus kerge leida oleks.

Ained on u 1,5-kilose pätsi jaoks sellised:

2 kl suhkrut
1 kl vett
200 g margariini või võid
600-800 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
piparkoogimaitseainet, kakaod (nt pool Santa Maria pakki teeb selle
koguse päris vürtsikaks, kui mahedamat tahad, pane 1/3; kakaod maitse
järgi või üldse mitte)

1 kl suhkrut kuumuta poti põhjas pruuniks, lisa sinna margariin (lase
sulada) ja vesi ja kuumuta uuesti, kui muidu kõik karamell ära ei taha
sulada. ja siis teine kl suhkrut sisse ja maitseained ja kui piisavalt
jahtunud, siis nii palju jahu, et parajalt tugev ja pehme jääb. Kuna
muna ega piimatooteid sees pole, siis võib küpsetamata süüa või pikemat
aega külmkapis säilitada.

Ma pesin eile köögiaknaid. Ilm on akende pesemiseks ideaalne.

Kõik kuduma!

Me võtsime Dorise 9. kuu sünnipäeva haiglas vastu. Nagu selgus, midagi ei olnudki viga, aga ennetamaks liigset vedelikukaotust, jäeti meid jälgimiseks haiglasse.
Peale sellist kogemust ei taha ma enam kunagi kuulda, kuidas Tartus on väga head arstid. Terve tunni ei tegelenud meiega mitte keegi. Siis pistis üks tädi pea ukse vahelt sisse, kuulas mind ära ja pani diagnoosi. Lapsele kätt kordagi külge panemata. Hiljem tehti küll kõik analüüsid, aga seda (noro)haigust küll ei tuvastatud. Seniks oli meid juba aga ägedate infektsioonide osakonda rotaviirusega ühte palatisse pandud. Mis tal siis viga oli, jäigi saladuseks. Üks õde kahtlustas oksendamises hammast, mis üleval igemes punnitab.

Täna pidi mul üks eksam olema, aga see jäi tegemata. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas jutupaunikust lapsega kodus passides õppida saab. Igasugust jama võin ma lapsega koos olles kokku kirjutada, aga eksamiks õppida ei suuda. Oh, kas nüüd hakkavadki siis akadeemilised võlad tekkima?

Kõrini on juba! Ainult segadused, segadused, segadused. Ma nagu tõmbaksin neid ligi. Express Postist ei saa Vallooni muinasjutte kuidagi kätte. Raha makstud, raamat juba pea kaks kuud poodides müügil, aga mina oma tellitud eksemplari kätte ei saa.
Makstud liikmemaksud, aga millegipärast igal pool kirjas, nagu oleksin võlglane.
Laps tunnistatakse terveks, kuigi ta ei ole päris terve. Ja nii edasi.
Sõnatuks võtab.

Kommuunikaaslasel on palavik ja ta pilt käib edasi tagasi. Sonib. Lubas mulle oma neeru või munandid anda, kui ma peaksin tahtma soovahetusoperatsiooni teha.

Mulle ei meeldi kolmapäevad. Juba aastaid ei ole meeldinud. Kuidagi on juhtunud nii, et kesknädalale on koondunud alati kõige rohkem tegemisi. Viimased ei ole alati just kõige meeldivamad olnud. Olen teinud asju ja käinud kohtades vastumeelselt. Ühest ebameeldivast kolmapäevasest kohustusest küll vabanesin, kuid ikkagi on kolmapäev jama päev. Nagu seitsme peaga lohe - raiud ühe pea ära, kolm kasvab asemele.
Doris tunnetab ka kolmapäevi juba ette - on öösel rahutu. Süda tilgub verd teda kolmapäeval terveks päevaks isaga kahekesi jättes. Mis parata, kool kutsub. Saaks siis selle mammutseminari eest punktegi. Lahendad pool päeva konflikte ja saad kõigest kaks punkti.

5. abieluaastapäev.

Mul on oma last nii valus vaadata. Temal endal on vist ainult ebamugav. Loodan vähemalt, et tal valus ei ole. Arstide eksituse tõttu elan ma hetkel päev päeva haaval oma elu kahte kõige pikemat kuud ja loodan, et loodus teeb siiski oma töö.

Ma vaatasin eile Tipi ja Täpi saadet. Ei tea, kas see oli kuidagi minu üleüldise nukra meeleoluga seotud, aga mulle tundus see saade lihtsalt jälk.
Tore on, et elusat kala süüakse, aga kuskilt läheb ka eetilisuse piir. Miks peaks äranülitud, viimseid hingetõmbeid tegevat kala ja tema piinlemist suures kaadris näitama?
Miks peab saatesse organiseerima ilmses šokiseisundis Anne Veesaare? Loomulikult on huvitav, aga ajastus vale.
Inno Tähismaa oli ka kohal. Huvitav, kas ta üldse midagi näeb ka - silmad on tal nii pilukil? Väga loll lõik oli igatahes. Tipp (või on ta Täpp?) ajas ikka hämmastavalt rumalat juttu ja näitas üles oma võhiklikkust. Isegi mina, kes ma I&I blogi ei loe, tean, et nad räägivad peale seksi ka loomadest ja loodusest.
Noh, minule hakkab küll Tipp vaikselt Reet Linnat meenutama (ehk siis temast saab aastate pärast samasugune tädi) - "Eesti rahvas armastab mind".
Tase.

Käisin Kaubamaja ostuööl. Ostsin selle plaadi. Müüs selle mulle isiklikult Onu Bella. Ma lihtsalt pean vahelduseks meie "lemmikplaadile" midagi muud kuulama. Kuigi ma ei kujutaks elu ilma Uinutava beebimuusikata ette.
Ja keegi teadjam inimene võiks mulle seletada, miks Kaubamaja kuradeid täis oli.

Mina sain täna hakkama sajandi julgustükiga. Enda omaga siis. Käisin hambaarsti juures. 10 aastat pole ühtegi probleemi olnud, aga nüüd tuli üks auk kinni lappida.
Värisesin hirmust nagu haavaleht - minevikust ikka väga jubedad hambaarstikogemused. Alates sellega, kuidas koolihambaarst täielikku käsitööd tegi - väntas ise puuri ja segas hõbedat kokku. Hea, et need plommid vähemalt seisavad, kuigi eriti kaunid need välja ei näe. Noh ja viimasel korral löödi tuimestav süst ikka päris lõualuusse. Lõualuu valutab siiani. Oleksin ma toona sattunud hambaarst Logina juurde, ei kardaks ma enam hambatohtreid külastada. Sellel proual on lihtsalt suurepärased käed! Ja oskus võita inimeste hirm hambaarsti ees.

Meil on siin lumi maas.
Tabasalus ei ole elektrit. Minu sealne õde lubas kaminasse lõkke teha, paja tulele panna ja mehele nii hommikukohvi keeta.
Mina loen ühte väga põnevat raamatut, kus õpetatakse muuhulgas oma häbiga toimetulemist, sooritades selleks erinevaid harjutusi. Üks neist näeb ette, et kõnetad tänaval võõraid inimesi: "Vabanesin äsja hullumajast. Kas te ütleksite mulle, mis kuu praegu on?" Tjah...
Mu elu hakkab üha enam sarnanema "Tuvikestele".

Minu seni nii armas ja rahulik kass on perverteerunud. Ta üritab noh... Teate ise, mida üks armuvalus isane kass teeb. Ta jõnksutab oma põlvi iga maaslebava asja kohal. Olgu selleks padi, minu jalg, lapse mänguasi või mis iganes. Süüdi on kindlasti uute naabrite kass, sest neli aastat ei ole midagi sellist siin juhtunud.

Kommuunikaaslasel oli täna sünnipäev. Me millegipärast vanemaks saamist ei tähista. Torti ikka sööme ja lilled on ka. Täna tõi üks ootamatu külaline teise tordi ka. Ma võin nüüd lõpmatuseni torti süüa. Isu on mul teadupärast hea.
Ja kas keegi inimene võiks mulle selgeks teha, miks Maksimarketi turvaväravad kord ei karju ja siis karjuvad, kuigi kaup on kotis täpselt sama ja midagi näpanud ei ole. Minuga juhtus täna nii. Karjuvaks esemeks osutus ülikooli raamatukogust laenatud raamat. Kui soovitasin turvaülemal oma süsteemid korda teha, ütles too kategooriliselt, et ei tee. Vot selline lugu siis täna

Täna oli imelik päev.
Hommikupoolikul tegin väga kasuliku tehingu - rentisin välja kommuunikaaslase televiisori, mis seisis magamistoas riidekapi otsas, kogus tolmu ja võttis niigi nappi ruumi. Või õigemini algne plaan oli selle eest sümboolset üüri võtta (kroon kuus), aga hakka veel selle pealt äkki tulu deklareerima. Nii sai kokku lepitud annuse viinamarjade peale. Väga ausad viinamarjad olid!
Pärastlõunal käis külas Kirby-esindaja. Sellisest imemasinast ei olnud mina veel midagi kuulnud. Tehnika ise imeline ja ostaksin selle, kui ressursse oleks, aga kahjuks sattus esitleja ses suhtes natuke valesse kohta. Kahju tema ja enda ajast. Aga kui ma kunagi rikkaks saan, siis muretsen tornaadoharja ja hakkan sellega kaks korda kuus madratseid puhastama.
Käisin läbi tormi poes. Ostsin peaaegu kilo sinki, mille suutsin peaaegu üksi ära süüa. Kas kellelgi on veel nii totraid söömisharjumusi?

Vaatasin telekast GB kuninganna külaskäiku Tallinna raeplatsile ja pani ikka pead vangutama küll. Meie president käib, käed taskus, ja vestleb Tema Majesteediga. Möh. Mida ühest Abja "mulgist" oodatagi...
Noh ja siis muusikavalik. Need "vaenlasi" sisaldavad laulukesed. Tjah, kuninganna põlvnemine saksa soost ei mängi mingit rolli. Vist.
Kas minust on juba saanud samasugune vinguv vanamutt nagu seda on Maaja Kallast?

Ma nägin täna korstnapühkijat. Kahjuks sõitis ta minust mööda - tuli selja tagant ja enne ma teda ei märganud, kui ta minust juba eemal oli. Oleksin muidu kindlasti tal nööbist kinni võtnud ja midagi endale soovinud. Seekord endale. Viimati nägin korstnapühkijat eelmise aasta kevadel ja siis soovisin õelapsele paranemist. Soovisin siiski igaks juhuks mõttes midagi, eks näis, kas läheb täide. Ah, eks see üks ebausk ole...

Kas minu lapsest saab sellel talvel tõesti jänes? Pole ma kunagi olnud loomakombinesoonide fänn, aga nüüd tuleb selline vist osta. Tartu on nr 80 lasteriietest lage. Ega Tallinnaski olukord parem ole. Üks oli veel poes ja seegi valge küülik. No ma ei kujuta röövlit jänesenahas ette, aga tuleb vist selle mõttega end harjutada. Hea vähemalt kõrvadest kinni võtta, kui ära joosta tahab...

Mille poolest on taevas ja Tartu sarnased? Mõlemas on ülekaalus vanainimesed.

Lillkapsahooaeg (tegelikult hakkab see juba läbi saama). Kuidagi pean ma ennast kommuunikaaslase ees õigustama, kõiki neid retseptiraamatuid, mida kokku ostnud olen. Ometi on läinud nii, et ikka teen kulinaarseid katsetusi Saksamaalt ostetud ajakirjades leiduvate retseptidega. Olen juba kommuunikaaslaselt sõimatagi saanud, et muud ei oska enam teha kui ainult Saksa toitu. Siin paikneb seni viimane katsetus.


Täidetud lillkapsas

Vaid 1 lillkapsas
tibake soola
1 pisikese sidruni mahl
eilne saiake
100 ml piimakest
2 tomatit
1 roheline paprika
1 sipullini
3 küüslauguküünt
1 punt hakitud peterselli
1 egg
2 spl sojakastet
500 g hakkliha
pipart, paprikapulbrit
150 ml köögiviljapuljongit
1 spl parmesani
2 spl riivsaia

Lillkapsas puhastada, sidrunimahlaga maitsestatud soolvees ca 8 minutit keeta (minu tähelepanek: keeta vähem, sest lillkapsas laguneb muidu ära). Ahi 200 kraadi ette soojendada. Saiake piimas leotada. Tomatid, paprika puhastada, pesta, kuubikuteks lõigata. Sibul, küüslauk koorida, hakkida. Sai piimast kuivaks suruda, gemüse, peterselli, muna, soja ja hakklihaga segada. Soola, pipra ja paprikaga maitsestada.
Kapsajuur eemaldada, kapsas hakklihatäidisega täita. Vormis puljongis ca 40 minutit küpsetada. 35 minuti pärast parmesani-riivsaia-seguga üle puistata.

Täna oli siis üks vähestest 13. ja reede sellel aastal. Oli ikka selline kuupäev küll, kuigi...
Mulle helistas mingi tädi ja ütles, et olen võitnud endale puhastusteenuse. Võin valida kas nahk- või pehmediivani sügavpuhastuse, vaipkatte puhastamise või põrandate poleerimise. Seda mul just vaja oligi. Diivanit puhastada siis. Enne, kui Doris käima hakkab ja kõik kohad ära plätserdab. Lapsed oskavad ju nii hästi pahandusi teha. Minu oma näiteks oskab arvutit sisse ja välja lülitada. Mitu korda järjest. Ikka sisse ja siis välja, sisse ja siis välja. Hoidku kõrgemad väed selle eest, et mul sel hetkel mõni tähtis trükitöö salvestamata on.

Ma käin nüüd jälle koolis. Võibolla selle tõttu jõuan siia vähem. Õigem oleks vist öelda, et ei jõuagi. Aga ega minu elus midagi eriti huvitavat ei toimugi. Ma ei käi kusagil, ma ei tee peaaegu mitte midagi.
Äkki peaks hakkama inimesi jälgima, nagu üks õppejõud soovitas. Lähed kõnnid kaks tundi tänaval ja vaatad, mida naljakat inimesed teevad.

Tänane parim nali minu jaoks oli kindlasti see, kui kommuunikaaslane soovitas mul klassikalist filoloogiat õppima minna. Nali sellepärast, et mul puudub igasugune filoloogiline mälu. Imestan siiani, kuidas esimesel kursusel Gaudeamuse pähe sain. Ja siiani on sõnad meeles. Nüüd õpin ladinakeelseid tekste ühe rea päevas ja ikka ei midagi.

Viis aastat juba kaksiktornide ründamisest. Aeg läheb nii kiiresti ja mälu tuhmub veel kiiremini. Kuidas seletada siis seda, et keegi kirjutas Epppppu lehel, kuidas ta 2001. aastal samal kuupäeval keeras hommikul raadio lahti ja kuulis terrorirünnakust!
Ise jalutasin ma toona raamatukokku, kui kommuunikaaslane helistas ja rääkis, mis juhtunud on. Ausalt, minul tekkis küll väga suur hirm. Enam ei meenugi, mille ees päris täpselt. Surma ees vist.

Kuidagi on juhtunud nii, et olen kirjutatud igasugustele paberilehekestele mitmesuguseid huvitavaid andmeid. Nii on aja jooksul tekkinud hunnik "sodi", mida kahju minema visata ent mis risustavad elamist. Eks kirjutan siis kõik Ahviarmastusse - hea tulevikus vaadata.
Kas teadsite, et USAs on iga
4. inimene katoliiklane
6. baptist
14. metodist
14. konkretiseerimata kristlane
20. luterlane
70. mormoon
70. jehovist ja
300. ortodoks?

Raiskasin mitu tundi oma elust K-Arvutisalongist piltide tellimisele ja lõpuks viskas ikka ette: "Lisa palun tellimusele ikka pilte ka - tühjust pole mõtet tellida!"

Ah, peaksin ju sellega harjunud olema, et Eestis ei saa peaaegu mitte kunagi odava raha eest kvaliteeti. Ja mõõdulint tuleks ka järgmine kord piltidele järele minnes kaasa võtta, sest iga kord on 20x30 fotod erineva suurusega, kusjuures mitte kunagi õigete mõõtmetega. Samas olen ma liiga mugav, et oma harjumusi muuta. Nii et ärgu ma virisegu!

Olin sunnitud endale uue Partnerkaardi soetama, sest vana kehtivusaeg sai otsa. Uurisin ka, kui palju ma siis kahe aasta jooksul kulutanud olen. 39 871 krooni. Ma omast arust Kaubamajast eriti midagi ei osta, aga näed siis...
Oleksin pidanud vist ikka sellele "töökohale" kandideerima:

Kui oled aktiivne ning Sul jääb kooli või põhitegevuse kõrvalt aega üle,
kutsume Sind sooritama Kaubamaja teeninduskvaliteedi kontrolloste. Töö
sisuks on Kaubamaja erinevate müügimaailmade külastamine,
teeninduskontaktide läbiviimine ning kontaktide kirjalik
hindamine/tagasiside andmine. Teeninduskontaktide läbiviimisele eelneb
väljaõppe, mis toimub septembri alguses. Töö aeg ja maht on paindlikud,
sõltudes inimese võimalustest ja eelistustest; tasu sõltub läbi viidud
kontaktide hulgast. Teeninduskontakte on sobiv läbi viia neil, kes
armastavad sageli kauplustes käia, on vabad ja mängulised ("ostusoovide"
väljamõtlemisel ning esitamisel) ning kes tahavad teenida väikest lisaraha
põhitegevuse kõrvalt.

Lõpp.

Naine mehele: "Kallis, kas see kleit teeb mind paksuks?"
Mees: "Miks sa küsid? Kas sa tahad selle ära süüa?"

No näed sa siis! Vana arvutiga on nüüdseks igaveseks krõška (läks kärssama), aga uus (see, mis aprillis üles ütles) see-eest on jälle töökorras.
Vahepeal on palju vett taevast alla sadanud, mõnel inimesel isegi hammas suhu tulnud ja veel nii mõndagi põnevat juhtunud.

Keskel Doris – ristinimega Helena.

Rasedana ei maksa ikka uusi prille soetada. Mina tegin seda, kuid nüüd ei seisa need enam ninal. Kukuvad kogu aeg eest ära. Ju siis oli nina ka paistes. Täitsa häda kohe.

Hommikul helistas Eveliis ja soovis 24-sentimeetrist koogivormi laenata. Lõpuks siiski ei laenanud, sest ostis endale päris oma vormi. Minul aga tekib alati just siis isu küpsetada, kui keegi mul koogivormi laenab.
Muide, ma ostsin ka omale uue küpsetusaluse. Muffinite oma. Patt tunnistada, aga ma ei olnud tänaseni mitte ühtegi muffinit küpsetanud. Ühelt poolt, kuna kunagi Saksamaal külas olles, küpsetas sealne pereema neid kogu aeg ja olgem nüüd ausad, need ei olnud eriti õnnestunud. Need vist olid a la Ameerikamaa moodi tehtud, sest pereema oli seal üsna kaua elanud.
Teisalt ei ole mul nende kuklite vastu erilist isu olnud, kuna minu endist ülemust kutsuti (võibolla tehakse seda veel tänagi) Muffiniks. Kui kedagi täpsemalt huvitab, miks selline hüüdnimi, võin kunagi kirjutada. See boss oli aga nii ebameeldiv inimene (nagu mina oleksin meeldiv!), et muffiniisu kadus.
Noh ja kuna kommuunikaaslane nimetab mind saamatuks väikeseks perenaiseks, küpsetasin veel pirni-sinihallitusjuustu kooki ka.

Importtoss on nüüd siis siia ka jõudnud.

Viimasel ajal olen tihedalt mõelnud Tartu tumedanahalistest. Nad on selleks põhjust andnud.
Olen korduvalt näinud, kuidas üks draviidi tõugu arst-resident (minuteada on ta nimi Suranga W.) tülitab tänaval ja/või bussis neidusid. Üha uusi ja uusi. Näiteks täna luusis ta Tähtvere pargi ja Veski tänava piirkonnas.
Paar nädalat tagasi aga nägin, kuidas üks väga must neeger läbistas oma sõpradega võsa. Maltsavõsa. Ümises ise sealjuures Rolling Stones'i 1960. aastate hitti "Satisfaction". Teate ju küll seda laulukest:
"I can't get no satisfaction
I can't get no satisfaction
'cause i try and i try and i try and i try
I can't get no, i can't get no..."
Täna veendusin, et võsa enam pole. Oli mahatrimmerdatud. Küllap selleks, et Tartusse alalisi võsaneegreid ei sugeneks.

Minuga pole juba tükk aega midagi põnevat juhtunud. Ausõna. Aga kommuunikaaslasele situs lind täna pähe...

Vaese inimesena pean aiasaadusi poest või turult ostma. Nii sain mina nelja kilogrammi maasikate võrra rikkamaks ja turutädi 160 krooni võrra. Mõtlesin, et sügavkülmutan marjad talveks ära. Aga oh häda! Külmkamber oli paksult jäätunud. Seega algas aktsioon "Sula, sula jää". Mida ma sooja suve kiituseks öelda võin, et kaua see aega ei võtnud. Veidi üle tunni. Soovitan kõigil praegu sügavkülmikuid sulatada.
Küpsetasin laimi-maasika-tordikesi. Muide, need on mõnusalt hapukad.

Ja et mul tulevikus retsept alles oleks, talletan selle siia:

450 g lehttainast
1 munavalge
100 g mandlilaaste
115 g suhkrut
100 g võid
3 laimi mahl
2 muna
250 g maasikaid
melissilehti

Taignast vormida 24 ovaalset ketast - 12 alusketast ja 12 seest auguga, mis asetada alusketaste peale. Koogitoorised määrida pealt vahustatud munavalgega, puistata üle mandlilaastude ja 40 g suhkruga. Küpsetada eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures 7 minutit, siis suruda alusketta tainast ettevaatlikult allapoole ja küpsetada veel 7-8 minutit. Lasta jahtuda.
Kreemiks võtta või, 75 g suhkrut, laimimahl ja munad, mida tuleks segada anumas, mis on keeva veega potis. Segada nii kaua, kuni kreem muutub paksuks. Siis asetada kreemiga nõu külma vette ja lasta kreemil jahtuda. Kreem panna koogikestesse, kaunistada maasikate ja melissilehtedega.
Minul viimaseid ei olnud. Laimi asemel võib kasutada kahe sidruni mahla.
Maitses nagu saksa koogikesed ikka.
Millegipärast hakkasin valmistamise käigus mõtlema "Väikestele naudingutele". Ju siis on vaja see raamat uuesti üle lugeda.

Siukest suve mina ei mäleta. Esiteks meeletu palavus - see küll aegunud teema. No ei saa toas temperatuuri madalamaks kui 27 kraadi. Kommuunikaaslane otsib leevendust Ormissoni raamatuga endale tuult lehvitades, ise kannatan vaikides. Kevadel sai suure vihaga kõik suveriided maale veetud. Nüüd on valida, kas jalga panna vatipüksid või vatipüksid. Varsti võib õnneks täiesti paljalt ringi lipata.
Teiseks auto- ja tsiklipeded. Neid on sellel suvel kuidagi eriti palju. Ja kui jälgida tänavapilti, siis tuleb neid aina juurde. Elustiil küll, aga kui see minu olemist segama hakkab, siis... Kirjutaks siia kohe midagi, aga äkki saan väärteomenetluse kaela, nagu näiteks aasta tagasi kunagiste kapsarullisoengutega lapstähtede Kirsti ja Klarika Kuuse isa.

Selleks korraks sai rongiga sõidud sõidetud. Tartust Tallinnasse, Tallinnast Keilasse ja tagasi ka. Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei olnud varem Tartust Tallinnasse rongiga sõitnud.
Reisimise eesmärk oli iga-aastane hõimlaste kogunemine hõimupealiku sünnipäevale.
Laupäevane teekond oli vahva. Kella seitsmest hommikul ei olnud veel tapvalt palav ja rong oli pea-aegu tühi. Lapsel lõi päevakava küll veidi segi, sest kõik uus on ju huvitav - vaja suu ammuli asjade kulgemist jälgida.
Hõimlaste näol on tegemist valdavalt naistekarjaga. Noorim generatsioon koosneb 8 tüdrukust ja kahest poisist. Nii et mul oli üsna hea põli - lapse ninnu-nännutajaid jagus. Ja ega lapselgi midagi enda väntsutamise vastu midagi olnud. Suu oli kogu aeg kõrvuni.
Kord aastas kokku tulla on kena komme. Kuulad huviga teiste juhtumisi, sööd kõhu kõike paremat täis ja tunned ennast ikka väga kehvasti, sest kõikidel teistel läheb nii hästi. Või siiski mitte nii hästi. Nii näiteks ronis üks väike hõimlane oma vanatädiga õunapuu otsa ja kukkus sealt alla. Nüüd on tüdrukul käsi kipsis ja suhted vanatädiga sassis. Või äkki ei ole ka. Plika on oma kipsi üle uhke.
Noh ja eks igas seltskonnas ole tüütusi ka. Üks onu on kogu selle aja jooksul, mil mina teda tunnen, rääkinud ainult luulevormis. Seda tüütust leevendab tema puhul ainult see, et ta on kalamees. Söötis mulle forelli sisse. Nüüd on olukord selline, et suu jookseb vett. Mine või ise forellile.
Iga asi saab kord otsa ja nii me naasesime eile õhtul. Tagasitee ei olnud enam üldsegi lõbus. Rong oli puupüsti täis, tuul tõmbas, lapsest hakkas kahju ja inimesed käisid täiega närvidele. Eriti minu lähedal istuvad kaks ülirasvast neidu, kaks sama pingi penskarimutti ja mingid jalgratastega noorukid - tüüpilised nolgid, kes arvavad, et nad palju ilma näinud ja hästi targad. Kui mul nuga oleks olnud, oleksin amokki jooksnud.
Lõuna-Eestis on tunduvalt palavam. Sääskede suhtes vist erilist vahet ei ole, kus asud. Ründasid need mind nii seal kui siin. Öösel, pimedas toas. Midagi uut minu jaoks. Ühe hõimlase jaoks oli aga see üllatus, et sääsed nii kõrgele (2. korrus!) üldse tulevad. Nii lolli juttu pole ma ammu enam kuulnud. No ju siis on sääsed trenni teinud - kiiremini, kõrgemale, kaugemale.
Minu kass, kelle nimi on araabia keeles "Äravalitu", tunneb ennast ka üsna kehvasti. Mida ta veel kasukaga oleks teinud?

Kas mulle tundub, või see ongi nii, et Wilde on alla käinud? Alates teenindusega ja lõpetades WC-ga (viimast oleks õigem nimetada peldikuks).
Õnneks käisin kommuunikaaslase ja lapsega botaanikaaias ning tuju muutus jälle heaks. Seal oli lihtsalt nii ilus. Ühest asjast on ainult kahju - fotokat ei olnud kaasas.
Homme läheme kõik rongiga sõitma. Ainult kass jääb koduvalvuriks.

Minuga juhtub viimasel ajal nii kummalisi asju. Õigemini on need kummalisused pigem Dorise ja lastega seotud.
Nii näiteks ei saa ma peaaegu üldse rahulikult vankriga liigutud. Kõigepealt vaatavad bussis kõik pensionärid minu last heldimusega, tänaval tahavad kõik väikesed lapsed kärusse piiluda. Ükskord ei olnud palju puudu, et üks väike tüdruk oleks nutma hakanud, sest tema vanaema ei pidanud vankrisse vaatamist sündsaks. Ma siis isiklikult kutsusin ta beebit vaatama. Lapsel läks nägu kohe särama.
Noh ja siis teised emad vaatavad mind täpselt sellise pilguga: "Sina ka!" Sellise Emapilguga. Ja üle õla kiikavad vankrisse, et mis minu lapsukesel ka siis seljas on.
Eile ostsin ma Maksimarketist heegelniiti. Kuna ma konkreetselt sellise sooviga sinna läksin, siis ei hakanud ostukorvi võtma. Panin kerad vankrisse, Dorise jalgade juurde. See oli viga. Mõned hetked hiljem veeresid kerad juba üks ühele poole, teine teisele poole ja täpselt riiulite alla. Ma siis käputasin seal mööda põrandat. Kes nägema juhtusid, siis see olin mina.
Ostsin vahukomme ka. Koduhoovis kohtasin naabrimeest, kes lisaks enda jõnglastele kantseldas ka veel teiste omi. Ega neist kommidest midagi eriti järgi jäänud. Täna ma enam kommi ei ostnud ja hoovilastele vist liiga tihti magusat pakkuda ka ei maksa. Saan veel kommitädi maine...
Ja naabrimehe tütar, keda olin pea kaks aastat ekslikult Ursulaks pidanud, on tegelikult hoopis Helen.
Täna kordas Doris heegelniidirullide trikki. Sedapuhku küll sidruniga.

Sügav vesi, vaga põhi.

No näed siis. Saksamaa sai eile Itaalia käest pähe. Siiani on küll nii läinud, et kõik, kellele mina pöialt hoian, on kaotanud.
Eilsest veel nii palju, et kaks tibi mõnitasid mind bussis. Nende meelest saaks minust suurepärane valge luik Luikede järve. Ise nägid nad välja nagu grillbroilerid. Vot olen jah vähepäevitunud ja seega ka vähemuse seas, sest kõik on ikka väga pruunid. Aga ega ma seetõttu õnnetu ole. UV-kiirgus ka kõrge ja...

Mu kass oleks peaaegu otsad andnud. Pügamisele järgneval päeval ei tahtnud ta ei süüa ega juua. Viimane tegi mind eriti murelikuks. Lisaks oksendas palju ja suu vahutas tal ka. Tuli uuesti arsti juurde minna. Tõpratohter arvas, et kiisu on šokis, tegi šokivastase süsti ja sellise süsti, mis pidi söögiisu tekitama.
Koduteel muutusid kassi silmad iga sekundiga normaalsemaks. Tõesõna, ma pole varem sellist silma näinud, mis on üleni süsimust. Lõpuks muutusid silmad kollaseks ja mustast sai taas kriips.
Kodus, 15 minutit hiljem, käitus ta juba täitsa normaalselt. Kogu kupatus läks maksma 500 krooni. Nojah, silm kinni pigistada, sest muidu oleks pidanud kassile uue nime panema - Pusa. Küll ei saa mu hing sellest rahu, kuidas loomaarstid lihtsalt inimesi pügavad.

Viimasel ajal on populaarne kirjutada oma lemmikutest. Kuidas neid pestakse ja kuidas nende eest hoolitsetakse. Veel eile nägi minu karvane sõber välja selline:

Kuid kuna seda looma ei päästnud enam ükski kamm ega pesemine, tuli ta viia juuksurisse. Nüüd ei ole ta enam üks suur pusa, vaid hoopis üks ehmunud silmadega väga kõhn kiisu. Lausa kahju hakkab temast. Aga pole hullu - kuumalaine on taas saabumas ja tal siis kindlasti hea olla. Seda ütlen ma enda õigustamiseks, sest tegelikult tundun ma endale ikka päris loomapiinajana.

Juuni lõpp läheneb mühinaga ja ongi pool aastat juba läbi. Kasutasin täna veel K-Arvutisalongi sooduspakkumist ja tellisin terve patsahkami fotosid. Jõledamalt kaua aega läks allalaadimisega.
Endast ma pilte ei taha, sest olen kole. Peeglisse vaadates nii jube ei tundugi, aga peegliga on selline asi, et inimene manab ette sellise näo, mis talle vastuvõetav on. Sätib vastavalt vajadusele oma näolihaseid.
Aga ma rõõmustasin ka täna hullupööra. Laps keeras ennast päris ise esimest korda seljalt kõhule.

Kohe-kohe saabub siia minu äiapapa.
Kommuunikaaslane on seoses külalistega imelikult käituma hakanud. Kui minu ema mõned päevad Tartus redutas, siis ei julgenud ta poest kuus-pakk õlut osta. Ostis vaid kaks. Kahte pudelit õlut olevat ämma eest kergem peita kui kuute.
Eile tahtis ta raamatuid peitma hakata. Tal olevat häbi, et neid nii palju on. Sellest hoolimata ostis (õigemini käskis minul osta) veel Ott Kursi "Rajamaade rahvaid". Et äiapapale näidata, sest nii Kurs kui äiapapa on geograafid. Nojah, teame-teame neid geograafe. Mõned päevad tagasi "Keskea rõõme" vaadates selgus, et Toompere juuniori kehastatav tegelane pidi minu õega ühel kursusel käima ja lõpetama 1989 TRÜ bioloogia erialal. Nostalgia tuli peale. Sai väiksena ikka üsna palju Leningradi mnt. 27 redutatud ja bioloogide-geograafide orgiaid nähtud. Kui ma ei eksi, siis mu õde elas vist vahepeal isegi "Koopas". Hiljem kolis 6. korrusele. Olid alles ajad!

Nüüd veidi oma haigusloost ka. Eile tahtsin perearsti juurde minna. Landöri juurde. Vanast ajast jäänud. No ja ma ikka veel ülikooli nimekarjas ka endiselt, et las siis olla. Aga Aija oli puhkusel ning mind suunati edasi Frilopi (või midagi taolist) juurde. See tädi aga ei suutnud oma töögraafikust kinni pidada. Minule antud ajast pani ta 10 minutit üle ja siis selgus, et ajaliselt eelmine patsient ka veel vastu võtmata. Dorise kisa oli aga tänavalt juba kliinikusse kuulda ja ma leidsin, et ma pigem kannatan veel kaks nädalat valu kui lasen lapsel nutta. Arst laiutas käsi ja küsis, milles tema süüdi on. Tema süü on konkreetselt see, et ta ei suvatsenud õigel ajal tööle ilmuda vaid jäi hiljaks. Nüüd ma siis võimlen valuga võideldes - see vähemalt leevendab olemist.
Viimasel ajal olen üldse kuidagi arstiabi suhtes skeptiliseks muutunud. Mõned nädalad tagasi laupäeval vigastas Doris silma sarvkesta. Kiirabi soovitas mul Maarjamõisa traumapunkti minna. 15 minutit ei toimunud mitte kellegagi mitte midagi. Kui ma valvearstide poole pöördusin, leidsin ma nad arvuti tagant. Arvake ära, mida tegemas. Surfasid rate.ee-s! Lõpptulemusena pidin lapsega ikkagi Kuperjanovisse minema.

Minu viimaste päevade märksõna on "valu". Absoluutselt kõik liigesed ja luud valutavad. Alates selgroost lõpetades jala- ja käelabadega. Öösel magada ei saa, käimine on vaevaline, midagi rasket käes hoida ei saa. Naljakas - veekannu pean kahe käega tõstma. Midagi sellist pole ma varem läbi elanud ja tundub ikka jube kogemus küll. Selline vanainimesetunne tuleb peale.
Perearsti juurde ei ole veel jõudnud, ent tuttav pere arst arvas mind tundes muidugi kõige hullemat. Või siis soovitas mul loota kergemat varianti ehk kurgumandlite eemaldamist. Ja kõige kurvem on see, et ma pean valu kannatama kuni analüüsid tehtud. Hm, millegipärast tabavad mind ja mu lähikondlasi tervisehädad alati nädalavahetusel või riiklikel pühadel.

Appikene! Palavus tahab tappa. Toas on permanentselt 30 kraadi sooja. Ei aita akende lahtihoidmine ega miski. Tuult lihtsalt ei ole. Selles mõttes on Tartu suvel väga vastik koht.
Otsin meistrimeest, kes saaks kohe mu vannitoa korda teha. Teab keegi kedagi soovitada?
Ja otsin ka veel hekipügajat.

Kuninganna Elizabeth II pole ainuke, kes täna sünnipäeva peab. Imelik komme neil inglastel: kui keegi kuningakojast tavatseb talvel või kevadel sündida, peetakse pidu ka suvel. Sest külm ilm ei luba väljas sünnipäeva pidada.
Muuseas on sellesama tädi poeg prints Charles vist kuulsaim inimene, kellega mul au olnud mõned sõnad vahetada. Tartu ülikooli peahoone ees.
Noh ja Doris sai öösel 4-kuuseks. Endast ma parem ei räägigi.

Meil on siin Aafrika. Hea meelega lippaks ringi vaid taimekiududest seelikuga, kuid meie kultuuriruumis poleks see mõeldav. Arvatavasti saadetaks mind peagi Raja tänavale. Igatahes püüan riietuda vastavalt ilmale. Seda suurem on aga minu imestus, kui ma näen väikelapsi, kes on pakitud sellise palavusega fliisidesse. Nojah, iga ema oma asi.
Ja bussiga on ka nii tore sõita. Eile pidas bussijuht mulle ja mu kommuunikaaslasele igas peatuses loengut, kuidas tema bussi kompuuter lolliks läheb, kui katuseluugid avatakse. Pidas bussi kinni, uksi ei avanud ja muudkui seletas. Mitu minutit buss graafikust maha jäi, ei teagi. Ajas lõpuks ikka vihaseks küll - selle asemel, et võimalikult kiiresti sihtpunkti jõuda, tuli ettenähtust kauem praaduda. Ja minu näol oli tegemist täiesti vale inimesega, kellele seletada, et süsteem ei tööta, kui luugid lahti. Tean seda niigi. Bussijuhile ka palavus pähe löönud...

Lugesin "Flaami muinasjutte".

Tore, et aastaid hiljem on kätte võetud ja vana sarja jätkatud.
Seal oli muuhulgas ka muinasjutt "Kwinten ja kärbes". Kuna ma ei ole eriline kunstiteadlane, siis uurisin asja, kas reaalselt ka sellise nimega kunstnik olemas oli. Oli. Quentin Massys (üks tema võimalikest nimepiltidest).
Tuntuimaks teoseks "Inetu hertsoginna".

See teos on andnud inspiratsiooni teistelegi kunstnikele. Nii näiteks on samanimeline tegelaskuju sattunud raamatusse "Alice imedemaal".

Kumb hertsoginnadest on inetum?
Ja ime-ime, Tartu ülikooli raamatukogus leidub ka temalt vist midagi. Nimekuju küll Matsys, Quintin.

Täna algas jalgpalli MM. Mina eriti suur jalgpallisõber ei ole, aga tean päris mitut inimest, kes algul vaatavad mänge niipalju, kui töö lubab, aga alates poolfinaalidest teevad tööd niipalju, kui jalgpall lubab. Üks selline on mul muuseas ka kodus.
Eks igaüks leiab lõpuks endale ka lemmikmeeskonna. Rein Kilk näiteks valge mehena hoiab pöialt valgetele. Või umbes nii, et mida valgem, seda parem. Las brasiillased mängivad ilusat vutti ja sakslased igavamat – ikka olen eurooplaste poolt. Kui Itaalia mängib Brasiiliaga, on Itaalia poolt. Kui Itaalia mängib Saksamaaga, on Saksamaa poolt. Kui Saksamaa mängib Rootsiga, on Rootsi poolt.
Kommuunikaaslane on aga paaadunud Inglismaa fänn. Tema ei saa toetada meeskondi, kellele Inglismaa on kaotanud tiitlivõistlustel penaltiseeriate järel.
Ma siis vaatasin ka natuke esimese mängu esimest poolaega. Saksamaa vs Costa Rica. Ja ma ei saa aru, miks kohtunik kõik hüppepallid Saksamaale andis.

Mina homsest enam õues liikuda ei julge. Sarimõrtsukas saab vanglast välja ning võib maha koksata keda iganes. Mine tea, äkki jääb Tartusse pesitsema ja mina talle kogemata ette.
Peaks vist relvaloa muretsema ja relva ka ning seda endaga kogu aeg kaasas kandma.

Tarbisin täna peaaegu üle aasta taas alkoholi ja sedagi marinaadikujul. Nimelt sõin siga porterimarinaadis. Jube soolane oli.
See-eest sai eelmisel aastal enne jaanipäeva ühel kenal merereisil Tallinnast Haapsallu ja Haapsaluski veel üsna viisakalt veini ja Hennesyt joodud. Viimast hakkasin 2000. aasta jõulude eel armastama. Meeletult külmad ilmad olid siis.
Naljakas on lausa mõelda, et olen terve aasta olnud "kuiv". Ja olen vist mõnda aega veel.

Viimasel ajal käib kõik närvidele. Alustades sellest, et pisipoodide müüjad tegelevad vaid ühe asjaga - telefoneerimisega. Nõnda kirus taarapunkti tädi oma teist tööandjat. Oli üsna ärritunud. Ma oleksin vist ka selliste pudelikuhjade sees kuri. Taolist vaatepilti pole ma veel näinud. Et plastpudelite hunnikud lausa laeni. Ja õllepudeleid olid ka kõik kohad täis. Ja kui ma nüüd mõtlen, et päris hooaeg ei ole veel alanud...
Ka käis mulle närvidele Lõunakeskuse jäähalli jääpesuauto (hm, ma tahtsin ju selle juhiks kunagi saada), mis kallas hunniku lund parkimisplatsile. Ja siis hakkas kummitama Juulikuu lumi.
Ärritas mind seegi, et tavapoes ei ole rabarberit müüa. Pidin Ökosahvrist ostma, sest mul käisid rabarberikoogineelud. Kokkuvõttes oleks tulnud naabri aiamaalt pätsamine odavam.
Ja eriti vihaseks sain ma siis, kui koogiretseptis seisis, et suruda tainas vormi põhja ja servadele, aga tainas oli ikka täitsa vedel. Ei saanudki surutav olla, arvestades vedelikuhulka, mis sinna käis. Mõtlesin, et jälle see vana nali, et kuni ahju panemiseni on kõik hea. Tegelikkuses oli see parim rabarberikook, mida küpsetanud olen (ja söönud ka, kui nüüd üdini aus olla).
Noh ja siis need Missid. Ja Juur ja Oja enne seda.
Ühesõnaga kõik käib millegipärast närvidele.

Minu nädalavahetus on välja näinud just selline. Ma olen vist üks väheseid Liivimaal, kes marlimähkmetega jännata viitsib.
Täna tuli metsik saksa delikatesside isu peale. Nii ma siis neid plönne valmistada otsustasingi.
Abiks see kokaraamat:

Ja tegemine nägi välja nii:

500 g saia

2,5 dl sooja piima
3 muna


1 hakitud ja praetud sibul
soola
riivitud muskaati
kimp peterselli (jäi ära, kuna mul seda ei olnud)


Segada.
Tainal lasta 20 minutit kaetult seista.

Märgade kätega voolida tainast pallid, mida keeta tasasel tulel 15-20 minutit.



Lõpptulemus sai selline:

Ahjaa, Inno ja Irja vormistasid eile oma asja ametlikuks. Ilm oli eila küll väga koer. Vanarahvas teab rääkida, et... Ja ega nad isegi eriti optimistlikud olnud.

Enne suurt suve kahekordistati võimlemist ja saadeti ka ujuma. Ujulas pakuti lausa kahte ujumisaega nädalas. Eks näis, kuidas tibi koormusele vastu peab. Seevastu minul kipub aeg-ajalt pilt taskusse minema. Kasu sellest kõigest on siiski olnud, sest füsioterapeut ütles, et laps hoiab pead väga ilusasti. Käsi toob ka ilusasti keskjoonele kokku. Nii ma siis tundsin eile hoolimata suurest vihmast ja olematutest kõnniteedest rõõmu. Ise imestan kogu aeg, kuidas Tartu küll lastesõbraliku linna tiitli sai. Kuigi ma olen tähele pannud, et inimesed on veidi sõbralikumaks muutunud. See on juba ammu teada, et Eesti erinevates paikades elavad erinevad inimesed. Nii olemuselt kui välimuselt. Olen seda täheldanud ka Tartus. Erinevates linnaliinide bussides käituvad inimesed erinevalt. Nii olen ma märganud, et FI, Veeriku ja Karlova kandis on inimesed sõbralikumad. Tavaliselt aidatakse titevanker peale-maha isegi palumata. Täiesti hullud on aga Annelinna pensionärid. Tänu Eedeni Konsumi 10% allahindlustele nädalavahetustel vist. Ei kao nende inimeste mälust iialgi mälestus nõukaajast, sabadest ja puudusest. Kuidas muidu seletada nende kartust, et äkki neile midagi ei jagu?
Ja autojuhid peatuvad ja lasevad üle tee isegi seal, kus nad ei pea seda tegema. Südantsoojendav.

Jõudsin internetis surfates kogemata sellele lehele, mis ütleb, et igal aastal maikuu esimesel pühapäeval on ülemaailmne naerupäev. Saksamaal on isegi naeruklubid loodud. Eestiski on vist mingi analoogne koolitus olemas, aga see tädi, kes seda korraldab mind küll naerma pole ajanud. Pigem nutma.

Elu on ikka ebaõiglane. Nagu ka kohtunike vile. Ka sohki tehes on võimalik võita. Paadunud Rocki poolehoidjana on mul kahju.

Kommuunikaaslane otsustas oma vitamiinipuuduse kõrvaldamiseks ühe pilli põske pista, ise seejuures täpsemalt vaatamata, mis asja ta nüüd sööb. Sõi imetavatele emadele mõeldud kraami. Isegi mu kolmekuune laps hakkas kõva häälega selle peale naerma, kui seletasin, et nüüd hakkab issil piima tulema ja issi võib teda imetada.
Siinkohal meenub mulle lugu, kuidas üks naisterahvas krabas vannis olles esimese vanni serval asunud pudeli. Vaatas, et vedelseep. Mõtles veel end üle kere hõõrudes, et kummalisel kombel seep ei vahutagi. Mõned tunnid hiljem suvilas aga ei suutnud enam naha sügelemisele vastu panna, pidi end uuesti pesema. Kodus pudelit uurides selgus, et tegemist oli AVONi intimate geeliga.

Kogu see pronkssõduri värk jättis mind eilseni soojalt ükskõikseks. Et Tallinnas ja Tartust kaugel. Aga eile ajas ikka vihaseks küll. Kogu lugu on väljunud kontrolli alt. Kui Eesti politsei peab rahvuslipuga tänaval kõndimist seadusevastaseks ja teeb Jüri Estamile selle eest trahvi, siis on midagi siin riigis ikka väga korrast ära. Kui Eesti politsei läheb eestlastele kallale, aga ei tee väljagi, kui okupandid sõimavad eestlasi fašistideks, siis mul tekivad sügavad kahtlused. Loomulikult on sinimundrilastele keegi vastava käsu andnud venelasi mitte puutuda.
Linnapea kehitab õlgu. Peabki kehitama, sest nii näeb erakonna poliitika ette. Kui nüüd sõdur maha võtta, ei valiks muulased masendavat enam. Ja rahva mälu on teadagi lühike. Eile üks mammi žestikuleeris kaamera ees kõvasti, aga kui valimisteks läheb, siis valib ikka Edgari. Saab 500 krooni jälle.
Valitsus on äraootaval seisukohal. Mul siinkohal küsimus, mis oli Partsi süü?
Aga et Estamile eile niimoodi... Või on reapolitseinik nii loll, et ei tundnud teda ära?
"Tule taevas appi," ütleks Lennu.

Kas ma jään nüüd pimedaks?

Vastukaaluks meie Ruhnu karujahile (millest võiks saada tulus turismiäriprojekt) olla karu nähtud ka Saksamaal Baieris. Esimest korda üle 170 aasta. Margus Mulla moodi öelduna on "mömmi" sealkandis kindlasti suurem haruldus kui meie jäätükil purjetades saarele sattunud tegelane. Ma ei leidnud mõned aastad tagasi Baierimaal metsast isegi mitte ühtegi seent, kuigi tuttavad, kellega seenele läksin, tegid selleks megaettevalmistusi.

Veel on looduses erinevaid rohelisi toone. Varsti on kõik üksluiselt tumeroheline. Nädal tagasi pildistasin oma lapsepõlvepuud. Sai selle otsa ronitud, sai selle küljes kiigutud. Viimase kiigu nöörid on talle isegi oksa sisse kasvanud. Siis tundus see jalakas nii suur, praegu enam mitte.

Saadeti ka mulle Tartu ülikooli vilistlasküsitlus. Täitsin täna selle õnnetukese ära. Mingis ajakirjas soovitati rahuldustunde saavutamiseks küsitlustele vastata.
Muide, meilile saadeti küsitlus aadressilt vilistlaskysitlus@voldemort.e-uni.ee. Huvitav, miks selline nimi? Voldemort siis.

Eurovision kütab kirgi. Hääletamise osa ma eile telekast ei vaadanud. Aga olin seda nägematagi veendunud, et Eesti ei saa edasi. Et edasi saavad ainult slaavlased ja balkanlased. Mõne aasta pärast on olukord selline, kus vanad head Euroopa riigid on kõik eelvoorus ja sõdivad finaali pääsemise eest. Finaalis on mingid huvitavad Molvaaniad, mis mingil kummalisel põhjusel end Euroopaks peavad.

Tänases Tüüpide postituses on kirjeldatud Coelho fänne. See viis mind mõttele, et ma olen küll peaaegu kõiki Coelho eesti keeles ilmunud raamatuid lugenud, ent vaimustuses ma neist nii väga küll ei ole. Viimati lugesin "Veronika otsustab surrat". Selle lugemise ajal kohtusin ühe brasiillasega, kes ajas kõik asjad segi (nagu minul tavaliselt kombeks). Nimelt väitis ta, et selle teose tegevus toimub Eestis. Õigem oleks muidugi et Sloveenias. Mõnes keeles, nagu näiteks portugali, on võimalik isegi Eestit ja Sloveeniat segi ajada. Eslovenia.
Brasiillane iseenesest oli naljakas. Elas Šveitsis ja tegeles mesilastega. Reisis oma isaga mööda Euroopat ning nautis vallalisepõlve. Eestis peatus muuhulgas ka Tartus. Peatus hotell Tartus, käis Atlantises diskol, tutvus seal mingi Tartu joodikuga, kes pakkus talle Eesti jäähokikoondise pluusi kingiks. Purjus eestlane tungis järgmisel ööl kell kaks hotelli ning kui turvamees teda sisse ei lasknud, kukkus karjuma: "Kus sa oled, amigo?" Kuna eestlane ei jätnud jonni, kutsuti vana brasiillane kohale, sest noor veetis jälle aega Atlantises ning kaks meest seadsid sammud noort brasiillast otsima. Leitigi too üles. Eestlane enam amigot minema ei lasknud, käskis enda juures ööbida. Magamisasemeks sai diivan, millel magas tavaliselt purjus eestlase hiigelsuur koer. Viimase nime ma enam kahjuks ei mäleta, sest loo jutustamisest on möödas juba aasta. Edasi läks lugu aga väga seebiks kätte ära. Sõbralikud eestlased ja hullud brasiillased...

Epppppu blogist leidsin Tüübid. Nüüd on nad mu naabrid.

Et mõni ka kogu aeg naerda jõuab!

Paar päeva tagasi ei uskunud ma oma silmi, kui lugesin emade unejuturaamatu ridade vahelt välja, et kirjanaine Kati Murutar on taas lapseootel. Viienda lapse ootel.
Kartsin, et sain valesti aru. Nüüd aga leidsin faktile kinnituse teisest, sõltumatust allikast.
Egas midagi – palju jõudu iibe tõstmisel! Kati peatne viielapselisus aitab tõsta keskmist laste arvu Eesti peredes. Ka minu hädine 1 saab Kati numbritelt tunduvalt tuge.
Aga kuidas toimivad multilapselised Murutarid puhkusereisi kavandades? Kas ütlevad paarile-kolmele jõnglasele, et "sorry, Sinu vedamiseks Egiptusesse/Hispaaniasse/Kreekasse puudub sedapuhku raha"?
Või käivad seitse vaprat tõesti kõikjal üheskoos, täiskomplekteeritud meeskonnana?

Kirjutan jälle keelest. Võõrsõnade kasutamisest. Minu seisukoht: nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Tean inimest, keda ajab marru, kui öeldakse "situatsioon" (parem oleks "olukord"). Samamoodi võiks selle inimese meelest kasutada "blondiini" asemel "linalakkneidu". Kuna pikalt on see sõna kohmakas, siis kas keegi võiks anda sobiva lühendi? Lilane näiteks?

Me kommuunikaaslasega vaidleme tihti keele pärast. Täna juba jälle jõudsime. Tema norib minu kallal, mina tema kallal. Ette jäävad nii välted, grammatika kui ka sõnavara. Kommuunikaaslane on Põhja-Eestist, mina Lõuna-Eestist. Tema väitel kasutavat ma ainult Lõuna-Eesti keelendeid. Mina vaidlen sellele aga vastu. Nii näiteks ei kuulu minu idiolekti sõna "pang". Ma lihtsalt ei kasuta seda. Välja arvatud ühes pärisnimes. Evelin Pange omas siis. Muidu ütlen ikka alati ämber. Aga ma ei saa ju öelda Evelin Ämber! Ämbrid jäägu mujale. Mõnda seriaali näiteks.

Pettusin Prima Vistas. Kui ma nüüd meenutan, siis pettusin vist ka eelmisel aastal. Sel aastal oli raamatuturg küll väga nigel. Kirjastusi nagu polnudki. Ei saanud ma kõiki oma raamatuid ja osad pidin ostma poest, sest nii oli odavam. Äh, vingun jälle hullemini kui pensionär. Ma olen elupensionär.
Suure osa oma ajast veetsin jälle Kaubamajas. Kolmanda korruse turvanaine peaks mind juba nägupidi tundma. Sel korrusel asub nimelt väga meeldiv ema ja lapse tuba. Keeruline seda küll leida, aga Tartu parim. Otse mullivanni juures. Ma kogu aeg mõtlen, et kas Kaubamaja müüjad või koristajad käivad peale tööd selles vannis kümblemas. Mina vist käiksin. Eriti täna, mil ilm oli harukordselt palav.

Mul tuleb nutt peale, kui vaatan, kuidas mu kontojääk mühinal kahaneb. Juurde ei ole midagi tulemas. Ei mul ega kommuunikaaslasel. Aga ei saa ka täna ostudeta. Kirjandusfestival Prima Vista jälle algab ja sellega seoses ka kirjastuste raamatumüük. Mul on juba raamatusoovid teada, jääb üle vaid ostud sooritada. Saab ehk natukenegi odavamalt kui poest. Arvestades viimaste päevade väljaminekuid tuleb rahakotiraudu natuke koomale tõmmata. Eelmisel nädalal soetasin Vseviovi (tundub, et viimase) ja Umberto Eco. Viimane on küll hästi ilus raamat.
Kodune raamatukogu saab täna veelgi ilusamaks. Pärima peaks selle ühel päeval Doris (rohkem lapsi päevakavas ei ole; olen vist vägivalla ohver). Kui tema mingil põhjusel ei peaks nende vastu huvi tundma, siis tuleb raamatukogu annetada. Mõnele naiskorporatsioonile näiteks.

Kolmapäeviti käin ma Tädi Tortilaga võimlemas. Eks ikka sellepärast, et perearst leidis, et mu siis veel kahekuune ja nullpäevane laps ei hoia ikka veel pead ning et ta käed on rusikas. Ma olen muidugi imestunud, et nii väikestelt nii palju nõutakse. Samas ei tee võimlemine kellelegi paha. Kahe nädalaga on toimunud progress: Tortila naerab häälega, kui veidi kaasa aidata, siis haarab mänguasjast kinni ja topib selle suhu, keerab ennast kõhult selili, üritab kõhuli olles ka rindkeret tõsta, pea ei kõigu enam nagu männilatv, jälgib liikumist, tajub juba natuke kustpoolt hääled tulevad ja muudkui jutustab. Varsti läheb Tädi Tortila kooli...

Pärast pikka pausi...
Kevad on vist kõige oma heaga kohale jõudnud.Elutoa aknast paistab üks puu, mis on juba täitsa roheline. Sellel aastal olen näinud ainult kollaseid liblikaid. Mulle kirjud ei meeldi. Imelikud suved on need kirjude liblikate suved olnud.
Olen endale sihiks võtnud üks põhjalikum toimetus päevas. Rohkem lihtsalt ei jõua. Nii pesin nädalavahetusel ära ühe toa aknad. Terve tunni pesin, sest sügisel jäi see toiming tegemata. Ei julgenud kõhuga kolmandal korrusel turnida.
Eile istutasin lilled ümber. Kaks mul neid ongi.
Doris (või ka tädi Tortila nagu me teda viimasel ajal kutsume, sest ta näeb oma uues kombekas välja nagu tädi Tortila venelaste Buratino filmis) on vahepeal kõvasti kosunud. Sünnikaalule on teist sama palju otsa lisandunud. Ja nüüd naerab ta juba üha tihedamini häälega.
Kassile pühendan kahetsusväärselt vähe aega. Musitan teda vahel arva ja siis pean ka alati suu karvadest puhtaks pühkima. Suure armastuse märgiks ronis ta eile öösel minu kõhule ja hakkas nurrima.
Väikesel inimesel väikesed teod.

Täna tegin Hansapangas kohe päris kurja häält. Täpsemalt – ühe telleri ees asuval toolikesel valitses tühjus, mille minu kommuunikaaslane kavatses oma tagumikuga täita. Seepeale manitses teller kommuunikaaslast kannatlikkusele, sest ta teenindavat parasjagu teist inimest. Keda küll näha polnud ja kes ilmus mitmekümne sekundi pärast. (Muide, suurpanga selles kontoris polnud isegi järjekorraautomaati. Nii et kommuunikaaslasel oli õigustatud lootus kohe telleri vastu istuma minna.)
Kodus telleri kohta taustauuringut tehes selgus, et kommuunikaaslase pangaasju oli korraldanud Kaia Tammekänd, Eesti parim teenindaja aastast 2005. Kuidas ma küll sellise teenindamisgeeniuse vastu nii nipsakas sain olla!
PS! Mullu Eesti parim teenindajaks kandideerinute finaalviisikust ei töötanud Hansapangas vaid tänane teller Kaia. Hmm...

Disainer Dima Komissarov on tulnud ideele, et telekapult võiks olla hoopis palvehelmeste sarnane. Vajutad ühte helmest ja telekanal muutub. Iseasi, kas vajutaja iga helme puhul palvet ka loeb.
Mis puutub aga palvehelmetesse, siis minu laps vaatas neid ühel päeval väga huvitatud näoga. Ikka neid siis, mis mul kodus on.

Kas kõik postiljonid on imelikud või ainult see, kes mulle tähitud kirju toob? Kommuunikaaslane ja tema isa eemaldasid aastaid tagasi meie korterilt uksekella (miks küll?) ning postiljon, selle asemel et koputada, lõgistab ukselingiga. Kogu aeg. Mingi närvihaige vist.

Küll mõnel inimesel on ikka hea elu. Kondab kogu aeg mööda Eestit ringi- kord Otepääl, siis Viljandis, Räpinas ja ei tea kus veel. Ise ma ei mäletagi, millal viimati neis paigus käisin. Kõik nädalavahetused veedetakse kuskil mujal. Nüüd siis väidetavalt Tallinnas. Mis asju aetakse, selles ma päris kindel ei ole. Tõestuseks tuuakse aegajalt küll raamatuid - nagu neid meil veel vähe oleks. Vihaseks ajab juba! Aga ei ole halba ilma heata. Nii näiteks saan ka mina nüüd arvuti taha. Siinkohal pean vist mainima, et eelmine arvuti läks jälle õhtule ja see, mille taga olen, on see esimene, mis sai peale katkiminemist küll üles putitatud ent seisis kapi otsas. Selles arvutis siin oli muuseas katkiminemise hetkel ka minu poolik bakalaureusetöö. Selles teises arvutis, mis hetkel õhtul on, on aga kõik minu lapse pildid. Miks ma neid küll CD-le ei võtnud?

Mõne minuti eest tekkis mul tungiv vajadus teada saada, mis kellaaeg parasjagu on. Ning mis selgus – kõik mu nägemisulatuses olevad kellade näidud olid erinevad.
Üks kell teatas ajaks 24.00, teine 0:00, kolmas 0:00 (kooloni alumine täpp vilgub!) ning neljas 23:59.
Mida peaksin sellest järeldama? Kas mitte seda, et elektroonilise aja täpsusele ei saa kunagi kindel olla?

Minu kommuunikaaslane lähtub põhimõttest, et endale tuleb leida naine, kellest kunagi loobuda ei taha. Ta hellitaks teda Andrea Bocelli plaadi, 1995. aasta Dom Perignon'i ja parima šokolaadiga. Minule käiks Michael Bolton*, halvaa ja ristiköömnetee küll.
_______________
*Mul ei ole ühtegi Boltoni CD-d, sest mulle tema muusika ei istu.

Koputab.

Kui laps nädalavahetusel korralikult süüa saab, siis omandab ta suurema kehakaalu kui meie kassike. Uskuge või mitte – sündides oli lapsuke praegusest pea poole kergem.

Minu majas on vist neitsi seina sisse müüritud. Kes muu koputab juba mitmendat päeva ja ööd vaikselt vastu seina!

Viimaste päevade kuumima blogi – suisa menublogi (teate küll, milliste turteltuide oma) – lugemise ajal hakkavad minu kõrvus kajama lembelauliku Vello Orumetsa laulu "Unistus" sõnad:

Me ehitame kahe pilve vahele / Armastusest maja meile kahele / Ümbritseme hellusega tuulte eest / Unes lahkuda võime, ilmsi enam me nii ei tee.

Minu lapsest saab tulevikus kaskadöör. Tema papa valmistab teda selleks juba ette – laseb vankril mäest vabaveeremist teha, tahab vankriga üle kaarsilla kaare minna (nii, et laps ikka sees) jne. Minul käib muidugi "jutt alati süame alt" läbi. Sellised ekstreemsused pole minu jaoks.

Isegi surnuid siin ei austata...
Ma imestan, kui plastiline üks väike olevus ikka olla võib. Millised asendid! Anne Geddesile oleks ta suurepärane modell. Mina teda jäädvustada ei saa, sest ta suudab end ülikiiresti liigutada ning selle tulemusena pole piltidel ei tegu ega nägu.

Otsustasin oma Tele2 numbriga EMT-sse üle kolida. Õigemini kasutas seda numbrit küll kommuunikaaslane. Igatahes vormistasin eile asja ametlikult ära. Täna helistas keegi naisterahvas ja uuris, miks ma ikka EMT-sse tahan minna.
- Aga sellepärast, et levi ei ole.
-Kus teil seda levi ei ole? Tartu ümbruses?
- Tallinna ja Tartu vahel ei ole. Rongiga sõites. Kaks ja pool tundi ei ole.
- Meil on jah kahjuks nii, et elektri- ja diiselrongides levi ei ole.
Pole levi, pole arveid.
Mõtlesin, et kas võikd tellida kaheks nädalaks Eesti Päevalehe 25 krooni eest. Ma ei ole veel otsustanud, aga need moosivad telefonikõned, mis pärast tellimuse lõppu tulema hakkavad on väga tüütud. Olen õppinud lühidalt "ei" ütlema. Mida ma narritan neid pähemäärijaid?

Tunnen ennast juba täieliku asotsiaalina. Süüa ei ole. Poodi ei viitsi minna. Kommuunikaaslane sööb tatart, mina rohelist kaerahelbeputru, sest Säästusarja kaerahelbed lihtsalt keevad roheliseks pudruks.
Vahelduseks on täitsa mõnus peaaegu mitte midagi teha. Ainult et ma tunnen puudust pikkadest jalutuskäikudest, aga eks needki tulevad varsti tagasi. Kui ilmad ilusamaks lähevad ja laps suuremaks kasvab. Ja mõnikord tahaks peale poodide ka kuhugi mujale minna, aga ei julge kodust eriti kauaks ära käia.

Räägitagu mida tahes, et kurg toob lapsi või et neid leitakse kapsalehe alt. Minu laps on pärit otse riisipõllult. Selle tõestuseks:

Jälle sai kinnitust tõsiasi, et Tallinnast Tartusse on pikem maa kui Tartust Tallinnasse. Ehk siis lapse vanaema ja vanatädi ei tule. Üks on haige ja teisel on aku tühi. Autol. Võibolla ongi parem. Ei pea nii meeletult pabistama, et kas kõik on ikka piisavalt korras ja puhas, mida süüa anda jne.
Hakkan juba sellega harjuma, et mul ei käi külalisi. Ju mu kodu on siis ebameeldiv koht külas käimiseks (loe: ebameeldiv inimene, kelle juures käia).

Täna käisin lapsega arsti juures. Nagu kõigile ühekuistele, tehti ka temale B-hepatiidivastane süst. Selle tulemusena on beebi täna terve päeva viril olnud ning rahuneb vaid siis, kui talle, väljendudes Collage'i CD-l oleva hällilaulu moodi, "kõssi-kõssi" tehakse. Loodetavasti mõjub see mu käelihastele hästi. Lapse süles tassimine siis.
Tund tagasi vaatasin aknast tõusvat kuud. Tõusis teine väga kiiresti ja kadus lõpuks üldse vaateväljast.

"Ei tohiks olla nii, et Eestis inimesi tapetakse."
Eesti peaminister Andrus Ansip

Kas Eetis on tõesti tarkade poliitikute puudus või? Presidendist saan veel aru, et veidi vana ja Alzheimer, aga et parimas eas mees kogu aeg lolli juttu ajab, see on küll... Viskab juba üle, et kogu aeg igal pool Ansipit promotakse. Öäk. Ansip on [piiks].

Neljateistkümnes märts. Lennart-Georg Meri.
Vaatasin just ETV-st "Kalevala hääli". Lapsena ma ei sallinud seda filmi. Süngevõitu tundus. Eriti see "Raua needmise" koht. Täna tundus see film lihtsalt tumedana.
Ei tahagi pikalt kirjutada. Kohtumine eluga. Lennart Meri oli eriline inimene ja president. Selles ei kahtle vist keegi.

Kolmeteistkümnes märts. Ma tean kahte peret, kus tänane kuupäev on toonud kaasa leinapisarad. Mõlemad ühe kandi naisterahvad surid ühte ja samasse haigusesse täna öösel. Üks neist oli veidi elu näinud. Teine, minu klassiõde, ei elanud kolmekümnesekski ja temast jäid maha kolm last.

Mõnikord on ikka külalistest kasu ka. Näiteks saavad toad põhjalikumalt koristatud. Kuna järgmisel nädalal on oodata natuke puhtusefriigist lapse vanaema külaskäiku, alustasin juba täna kraamimisega. Triikisin peaaegu terve päeva pesu. Millal seda nii suures mahus tegin, ei mäleta. Ja riidekappi koristasin. Ma küll ei usu, et külaline otse minu riidekappi satub, aga nii muuseas võiks kapi ukse ju lahti "unustada".
Aknaid oleks ka vaja pesta. Sügisel ei julgenud ma kolmandal korrusel kõõluda.

Muude toimetuste kõrvalt lugesin Akadeemiast artiklit platsenta söömisest Eestis (nagu ka mu naaber). Jõle. Ise seda olluskit näinuna ei saa ma aru, kuidas seda süüa saab. Ja muidugi tekkis mul küsimus, kuhu viis maasikaid kasvatav ämmaemand minu 624 grammi, sest selles tekstis mainiti, et platsentadega äritsetakse. Igatahes üsna vastik lugemine. Repulsive.

Eile käisin panin tibile nime ära.
Need Tartu Perekonnaseisuameti ametnikud on ikka ühed naljakad inimesed. Hoolimata sellest, et olin sünnitunnistusi väljastavale tädile andnud abielutunnistuse, suutis ta ikka minult küsida, kas ma olen üksikema.
Või kui aastaid tagasi kommuunikaaslasega oma kooselu ilma igasuguse suurema tseremooniata ametlikuks muuta tahtsime, siis käratas abielutunnistusi väljastav tädi, et mis abielu sellest tuleb, kui kuskil peldiku taga sõrmused sõrme pannakse. Kasutasin siin tädi enda sõnu. Sellise suhtumisega tädid ei tohiks küll perekonnaseisuametis töötada. Milline positivism! Lausa nakkav!

Minu blogi lemmikteemaks on Tartu ühistransport. Täna näiteks jäi selle bussi juht, millega linna sõitsin, ühel ristmikul seisma ja küsis reisijatelt teed: paremale või vasemale. Tema nimelt esimest päeva tööl ja ei tunne teed. Kuna liinid on siin niikuinii väga naljakad, siis poleks ju miskit hullu juhtunud, kui üks buss oleks natuke õigelt teelt eksinud ja natuke teistmoodi sihtpunkti jõudnud. GOBus ja uued tuuled.

Nii näeb siis välja teleka vaatamine küünlavalgel.

Tibil pole ikka veel nime. Ta lihtsalt pole ühegi nime nägu. Parimad pakkumised on siiani olnud Gabriela ja Klarika, sest nende nimede puhul saaks hüüdnimedena kasutada Käbi ja Klaabut. Mõistus on täitsa otsas.

Kass käitub ka viimasel ajal kummaliselt. Tunneb kas armukadedust või on sügavalt solvunud. Lemmiktegevuseks on tal hommikust õhtuni aknalaual kükitamine ja lindude loendamine (kui palju, mis liiki jne). Tõeline ornitoloog.

Ja mina pean kogu selle jama keskel normaalseks jääma...

Vabandan püsilugejate ees tekkinud pausi pärast. Käisin nimelt tutvumas Eesti tervishoiusüsteemiga. Õppisin selle aja jooksul lusikaga võid saiale-leivale määrima, nägin patsientide vahel vahe tegemist ja nutsin koduigatsusest end igal õhtul magama.
Tulemus: kommuuni lisandus uus liige. Nüüd on meid kokku neli.

Magasin täna hästi kaua.
Ilm oli fantastiline. Siin Tartus vähemalt. Päike paistis, lumi oli maas ja paar kraadi külma oli ka. Tundub, et Tallinnas vist ilmaga nii väga ei vedanud. Kommuunikaaslane kukkus libedal tänaval ja nüüd on ta põlv täitsa kriim. Täitsa invaliid on kohe. Nõudis minult briljantrohelist, sidet ja teetanusesüsti. Ei ole mul ühte, teist ega kolmandat, sest siin ei ole laatsaret. Aga tal läks siiski üsna õnneks, sest eile said vähemalt 80 tallinlast kipsi. Hoolimata Ratta väitest, et linn on talveks valmis.

Üks küsimus tekkis mul ka: kas Obugaleriis oli täna mingi häppening? Kuidas muidu seletada kiila meremehesärgis naisterahva tantsimist sokke väel raekojaplatsil? Kunst?

See raamatukett on ka päris tore asi (näinud paljudel lehekülgedel, seetõttu ei linka).

Reeglid on sellised:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda "eriti lahedat" või "intellektuaalset" raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.

*********************

Ettepanek: tuleb likvideerida avititsiteet ja kaotada talupoja ja mõisniku sõltuvussuhe. Teoorjus ei saa olla kaasaegse põllumajanduse alus. Vaja on kaasaegset transporti, häid teid, jõgede reguleerimist, likvideerida tuleb iganenud tsunftisüsteem.

*********************

Kätte sattus "Ungari ajalugu sõnas ja pildis".

Miks mulle keegi selliseid kirju ei saada?

Kuidas olla tööl asjalik

1. Ära kunagi käi koridoris ilma paberiteta - ilma käimine jätab loodri mulje ja kõik arvavad, et sa lähed kohvikusse. Kui sul ajaleht käes on, siis sa logeled niisama. Dokumendid käes näid sa aga asjalik ja tubli töörügaja. Sama kehtib ka töölt lahkumise kohta - hoia käes paksu pakki pabereid, siis arvavad kõik, et sa teed ka kodus tööd.

2. Arvuti kasutamine on ideaalne võimalus näida asjalik. Päris mängida ei maksa, aga kõik isiklikud asjad peaksid sa küll tööl ära tegema. Kui ülemus peale satub, siis ütle, et sa harjutad ja õpid seda programmi ja kutsu ta vaatama, mida sa õppinud oled. Loomulikult ta ei tule, kuid see paneb ta sinust tükil ajal eemale hoidma.

3. Segamini laud on äärmiselt vajalik atribuut. Kui sul on laua peal, ümberkaudsed kapid ja kõik, kuhu midagi toetada saad, pabereid täis, siis ei julge keegi kahelda, et sul pole tööd. Kõrvalvaataja ei saa aru, kas paberid on tänavusest või üle-eelmisest aastast.

Kas teie teate, kes on unenäovaras?
Minu kommuunikaaslane nimetas nii oma ema, kes helistas talle keset kõige magusamat lõunauinakut. Selle tulemusena katkesid kommuunikaaslase maailma huvitaivamad unenäod, millest ta enam mitte midagi ei mäleta. Ehk siis - unenäod läksid tänu telefonikõnele kaotsi. Mida rimutumad unenäod, seda armsamad...

Täna ma ETV-d ei vaata. Sel lihtsal põhjusel, et ma ei taha Mozartist midagi kuulda. Liiga naiivne minu jaoks.

Kõik möödunu saab unenäoks.
See oli kaunis, kuni
sa läksid, öeldes: Ma ei tea...
Nüüd oled ainult uni.

Ja meie öö, üks vaesemaid,
mis iial olnud kahel,
nii lühike, ja sellegi
mõõk püsis meie vahel.

Nii keeldud kaevul valvates
jäin januseks ja kaineks.
Su põse ainus puudutus
jääb üheksandaks laineks.

Su noorus, rikas soojusest,
mu poole hõõgus kargust,
ja ometi ei andeks saa
ma seda väikest vargust.

Kui lahkudes said unenäoks,
jäi karistus mu voodi.
Mu üksindus on sama suur
kui siis, kui maailm loodi.


Kommuunikaaslane luges seda mulle, kui olime äsja tutvunud. Siiani loeb aeg-ajalt. Peast. Ja mina kuulan. Kurvalt.

Minu kassil on naljakas komme hüpata öösiti voodisse, vaadata üle, kas kõik on ikka ilusasti alles, keerata ennast kahe padja peale magama (sealjuures ei huvita teda üldse, kas teistele ka ruumi jääb) ja hakata nurrima. Hästi kõvasti. Minule isiklikult kassi nurr väga meeldib, aga tervelt tund aega unest on kohe kas läinud või rikutud. Mis mõtted selle looma peas küll on?

Päevade sisuks on valdavalt tubased tegevused. Sellise külmaga eriti välja ei kipugi, kuigi aegajalt on vaja. Jalamehenanaisena mõtlen küll mõnikord kahjutundega, et autoomanik ei ole, ent kui naabrinaine räägib, et ei saa poodi minna, sest auto ei lähe käima, siis... (Kommentaariks olgu öeldud, et kilomeetri raadiuses on kaks poodi)
Tegelikult oli jalutuskäik poodi piima järele ikka natuke liiast. Mul ei ole kunagi varem ripsmed külmast kokku kleepunud. Üsna kummaline tunne oli. Aga pole midagi - varsti tuleb kevad!

Käisin täna Viljandis Ugalas "Lõõmavat pimedust" vaatamas. Kuigi tegemist on ehk üle keskmise parema etendusega, ei tekitanud see minus mittemingisuguseid kirgi. Miks nii palju Eesti teatrilavastusi on ühte auku? Aga lõppkokkuvõttes ma ei kahetse, sest midagi annab ju iga etenduse vaatamine.
Kõige selle juures muidugi oli suurem elamus see meeletu külm, mis Eestit praegu vallutab. Või nagu kommuunikaaslane ütleb: "Nüüd sa siis tead, mida saksa sõdurid Stalingradi all tundsid." Minu arust oli Viljandis hoopis külmem...
Koju jõudes vaatasin ETV uudiseid. Põnevaid asju on siin ikka vahepeal juhtunud. No teadagi, mida ma mõtlen. President ja tema lapselapsed. Alaealisus, alkohol, vesipiip ja läbu. Kusemine presidendilossi katusel rahvuslipu kõrval. Viimane peaks olema piisav põhjus seltsimehele teatud sammuks. Seda enam, et tema uusaastakõne sisaldas selliseid mõtteid nagu laste kasvatamine, isamaalised väärtused ja nii edasi. Ma nüüd natuke seedin seda asja. Põnev ikkagi. Oligi see eluke meie riigis natuke liiga üheülbaliseks läinud oma õnnetuslike uudistega.

Sain Koopaorava sõnad ja kuna need niikuinii paberkandjal kunagi ära kaovad, siis talletan need parem ka siia.

Ma käinud läbi palju maid,
mul kaasas koopaorav
ja igal pool ma süüa sain,
mul kaasas koopaorav.

:`:Ma käinud siin,
ma käinud seal,
mul kaasas koopaorav :´:

Ma näinud mitut härrasmeest,
mul kaasas koopaorav,
kes vaimustatud neidudest,
mul kaasas koopaorav.

Ka näinud kauneid neide ma,
mul kaasas koopaorav,
kes vaatlesid mind huviga,
mul kaasas koopaorav.

Nüüd enne, kui ma lahkun siit,
mul kaasas koopaorav,
ehk kostitate veidi mind,
mul kaasas koopaorav.

Üsna jamad sõnad ju. Sõnameister Goethe ei ole just vaimukusega hiilanud. Isegi tuttav laulmisõpetaja ütles, et see on Beethoveni kõige ebaõnnestunum teos.
Avec que la marmotte...
Ega sel loomal välimust ka eriti ei ole (pöörake tähelepanu küüntele, millega ta endale koopaid uuristab).

Pole siia ammu midagi kirjutanud. Tegelikult ei ole ma kuhugi kadunud. Lihtsalt lisaks muudele tervisehädadele on viimasel ajal minu kaaslasteks ka veel meeletu nohu. Ja ma köhin nagu vana hobune. Ehk siis - olen püüdnud end igati ravida, aga kahjuks pole see eriti õnnestunud. Tänu tõbisusele pole kuskil käinud ja midagi teinud. Raviprotseduuridest vaevalt keegi huvitatud on. Seda enam, et need pole üldse mitte tõhusad olnud. Nagu näha ja kuulda. Täna öösel kell neli ajasin vist küll pool maja oma köhaga üles, aga mis parata.
Häält mul ka ei ole. Karjuda ma ei saa ja seega pean kaheksast aastast need päevad maha arvutama ehk kui inimene röögiks 8 aastat, 7 kuud ja 6 päeva järjest, toodaks ta küllalt helienergiat, et soojaks ajada tass kohvi.

Vahepeal on minu elamisse tekkinud üks uus lill. Kusjuures ma jõudsin enne selle soetumist möelda, et selles korteris ei kasva ükski taim. Miks, polegi aru saanud. Lihtsalt nad surevad lõpuks ära. Imestama ajab küll, sest omal ajal, veel vanematega koos elades, nägi minu tuba nagu džungel välja. Praegu on draakonipuust ainult roots järele jäänud, Ficus näeb nii enam-vähem välja. Kolmas ehk siis uus taim on iileks. Auch hollywood genannt. Viimasele vist siiski meeldib meie juures, sest ta kasvab nii mis mühiseb. Huvitav, kas Eesti kliimas seda puud või põõsast õue saab istutada?

Ei saa sellest aastast vist head nahka. Üks jama ajab teist taga. Ja mitte ainult minul, vaid ka teistel. Ise olen sel aastal ainult arstilt arstile jooksnud. Ei tea, kust äkki kõik need haigushood. Müstika.
Ema murdis sõrmeluu.
Mikiver suri ära.
Mis järgmiseks?

Käisin kinos "Harry Potter ja tulepeekrit" vaatamas. Ei meeldinud eriti, st eelmised osad olid paremad. Tegijad väsinud? Või puudus täna see õige fiiling? Raamatud tunduvad esialgu siiski veel väga head. Ka viimane, mille lugemise üleeile lõpetasin.

Kas teie teate midagi Koopaoravast? Näiteks selle sõnu? Hetkel meenub mulle ainult viis ja sedagi tänu sellele, et mängisin seda muusikakoolis esimeses klassis. Autor valmistas mulle küll üllatuse - Beethoven.
Viimasel ajal on Koopaoravast saanud aga igapäevane teema. Nimelt luges kommunikaaslane Indrek Hirve heietustest "Sõralised: Hirve ja Kitse suhetest", et kui Hirv veel väike oli ja teda paariks tunniks Kitsede kätte hoida anti, siis oli ta onu Elmari (Kits) eest kaerakäkke söönud ja onu Elmar laulis talle selle eest Koopaoravat. Hiljem pidi tema laulma. Alati kui tädi Linda (Kits) ja onu Elmar (Kits) vastu juhtusid tulema, pidi Hirv Koopaoravat laulma.
Nüüd olen mina samas seisus - pean Koopaorava viisi vähemalt kümme korda päevas ümisema. Sõnu ma ju ei tea. Väga tüütav, ma ütleksin.

Täna ostsin elutuppa lõpuks ometi laelambi. Selle kokkupanek osutus aga keerulisemaks kui arvasin. Kasutusjuhendist ei olnud ka suurt abi - see oli puhtas inglise keeles ja õpetas hoopis mingit muud lampi kokku panema. Kolm esimest etappi läbisin õnnelikult, aga edasi ei osanud ma kaheteistkümne juhtmeotsaga enam midagi peale hakata. Kisa ja kära kui palju. Lõpuks läksin poodi, kust lambi ostsin ja palusin müüjal mulle selgitada, kuidas siis ikkagi. Lõpptulemusena võeti poes näidislamp laest alla, kisuti see lahti ja mina sain asjale lõpuks ikka pihta ka. Praegu elutoas valgust ei ole, sest õues läheb varakult pimedaks ja katsu sa taskulambivalgel midagi teha. Eriti elektritöid.

Ja muidugi head uut aastat kõigile. Kui uskuda eilset Postimeest, siis saab varsti jälle jõule ja aastavahetust tähistada.