Vanarahvas räägib, et kui koer ulub, on peres oodata surma. Ma ei tea, kas see ka paika peab. Igatahes minu lapsepõlvekodu naabrite esimene koer ulus aastaid (siis läks manalateele). Teine koer on ka aastaid ulunud. Eile emaga telefonitsi suheldes selgus, et naabrinaine külmus surnuks. Päris kole lugu. Seda enam, et tegemist oli toreda naisterahvaga. Tänu temale sai kunagi isegi tantsupeol käidud. Endise iluvõimlejana lihvis ta minu ja teiste tüdrukute pöia-, selja-, käte ja ei teagi milliseid asendeid. Ainsa rühmana rajoonist pealinna tantsima me pääsesime. Ja nüüd teda enam ei ole. Kõige kummalisem on see, et päev varem olin kommuunikaaslasega temast rääkinud.
Ei julge enam emale helistada ja ei julge tema kõnesid vastu võtta. Surmateateid viimasel ajal liiga palju.