Eile oli mul väga raske päev. Üks tuttav tahtis oma elule lõppu teha. Teist korda juba. Kuna esimesel korral oli tegemist üsna tõsise katsega, siis ma seekordset naljana võtta ei saanud. Õnneks oli ta täna hommikul veel elus. Mina tunnen end aga väga kehva suhtlejana, sest ei suutnud piisavalt hästi veenda. See tähendab, et minust ei olnud seekord vist eriti kasu. Nagu ka politseist. Kuna sündmus oleks aset leidnud Eestimaa teises otsas, ei oleks ma saanud ise kohale tormata. 110 ei vaevunud asjaga tegelema, andis kohaliku politseikonstaabli numbri. Seal ei vastanud keegi. Isegi infoliinisuunamisele ei vastatud. 110 kõnele x politsei siiski vastas. Soovitati emt-st positsioneerimist paluda, et kus sündmus aset leiab. Ja kogu lugu. Tõesti selline kärbse tunne tuli, et üks elu ees või taga.
Teine kurb juhtum süütalastepäevast, millest eile teada sain, on veidi sarnase taustaga. Oli inimene ja nüüd teda enda soovil enam ei ole. Mängisime koos, kasvasime koos, käisime ühes klassis. Jäävad ainult mälestused.
Kuigi ma horoskoope ja sarnaseid asju ei usu, tundub, nagu oleks viimasel ajal halb tähtede seis.
Enda mured tunduvad hetkel nii tühistena. Kehv on olla.