Kolmapäeviti käin ma Tädi Tortilaga võimlemas. Eks ikka sellepärast, et perearst leidis, et mu siis veel kahekuune ja nullpäevane laps ei hoia ikka veel pead ning et ta käed on rusikas. Ma olen muidugi imestunud, et nii väikestelt nii palju nõutakse. Samas ei tee võimlemine kellelegi paha. Kahe nädalaga on toimunud progress: Tortila naerab häälega, kui veidi kaasa aidata, siis haarab mänguasjast kinni ja topib selle suhu, keerab ennast kõhult selili, üritab kõhuli olles ka rindkeret tõsta, pea ei kõigu enam nagu männilatv, jälgib liikumist, tajub juba natuke kustpoolt hääled tulevad ja muudkui jutustab. Varsti läheb Tädi Tortila kooli...