Tervise(tu)st

 Täna oli hetk, kui pilt läks peaaegu taskusse. Hoidsin lauast kinni, et maha ei kukuks. Hea, et roolis polnud. Enesetunne on viimasel ajal kehv. Koroona? Mõni hullem tõbi? Või olen lihtsalt väsinud? Pole kunagi nii palju töötanud.

Kõik läheb mööda.

Laupäeva tunne

 Nagu oleks laupäev. 120. Ametlikult. Rehvivahetus. Kadunud Mulgimaa silt. Kuldkett. Vikerkaar. Puudel ei tulegi lehed ära. Õde. Riidekapp. Teine riidekapp. Punane.

Nomidaveel

 Kas paavst on mõistuse kaotanud?!

Kes on pudelikorjajate kaitsepühak?

Koroona lõpuaegadel ehk hiliskevadel hakkasin rohkem kõndimas käima. Silma hakkas nii mõndagi. Kuidas linn kuidagi väga räpaseks oli muutunud. Eriti rohkelt vedeles kõikjal papist kohvitopse. Ja kõige naljakamad tundusid mulle linnaosa vanema Facebooki postitused, milles sarjas lillevargaid, ent kui sealsamas haljasaladel takjad ja nõgesed üle pea kasvasid, ei suvatsenud linnaosa kuid midagi ette võtta. Koristasid hoopis augustis tee äärest kaks prügikasti ära. Ju ei jõudnud enam prügifirmadele maksta. 

Tahestahtmata märkasin ka põõsastes lebavat taarat. Enne Õhtulehes ilmunud pudelikorjajast koduostja artiklit oli pudeleid ikka küllaldaselt, ent pärast artikli ilmumist otsustas vist nii mõnigi pudeleidkorjatest lisakopikaid koguma hakata. Võiksin praegugi veel pudelikorjajate välimääraja koostada. Nägin häbitundeta prügikastides sobrajaid, häbenevaid vanaprouasid, tahvelarvutiga kutti, kes tegi näo, nagu ta ei teaks midagi.

Märkasin, millal pudelikorajad "tööl käivad". Mõtlesin, mida mina leitud pudelite raha eest ostaksin. Ühe tselluliidikreemi vist saanuksin. Maja kindlasti mitte. Siis peaks prügikastides ka tuhnima, aga selleks ei oleks ma võimeline.

Täna nägin ema kahe väikese tütrega. Korralikult riides, roosad kilekotid käes. Kõndisid mu ees ning otsisid pudeleid. Ka pürgikastidest. Sellistel puhkudel ei oska küll muud mõelda, kui hädas üks inimene olema peab, et väikeste lastega prügikastist pudeleid otsib. Aga pudeleid ei olnud. Ilmad on jahenenud, ning õllepurgid asendunud viinapudelitega. Viinapudelitel pole väärtust.

Arvamusuuringu tugevuste grupijuhendamine "Minu tugevused"

Milline keel! Aga täpselt selliselt kõlab Facebookis pakutava koolituse pealkiri maakeeles. Ma ei saa aru, mis on selle ürituse sisu. On seal mingi arvamusuuringute põhjalikum analüüs? Või tegeletakse grupijuhtimise aluste tutvustamisega? Või uuritakse üksikindiviidide tugevusi grupis? Koolitusele arusaadava nime andmine ei ole vist tugevuste tugevaim külg. Jube.

Foto: Kuvatõmmis Facebookist

Idüllist tülli

Karantiin on huvitav. Kui muidu meeldib mulle jalutades teiste inimeste akendest sisse vahtida, siis nüüd näen videokoosolekutel kolleegide kodusid. Kollaseid lagesid, mis vajaksid värvi, hästi pandud tapeete, maitsetuid tapeete, viltuseid maale, õitsvaid taimi.

Huvitav, kuidas mõjub praegune kriis paarisuhetele? Kas pigem positiivselt või rohkem idüllist tülli?

Fafafaa

"Meil oli aprilliks Itaaliasse reis plaanitud. Nüüd oleme rahast ilma." Fafafafaaa. Ma ei hakanud vastu ütlema, et ma plaanisin New Yorki minna, aga jääb minemata. Fafafafaaa. Las inimene tunneb ennast tähtsana. Fafafafaaa. "Mõtle, me käisime ..." Fafafafaaa. "Mõtle, me tegime..." Fafafafaaa. 

Teiesuguste Fafafafaaa-de pärast peamegi kodus istuma. Teiesuguste Fafafafaaa-de pärast ongi viirus mööda ilma laiali ja maailm muutunud. Sest teile ei jõudnud, mõnele ei jõua siiamaani, kohale, et Maa suudab rahuldada meie vajadusi, aga ahnust ta rahuldada ei suuda. Fafafafaaa. 

Learn French while you sleep

Mida inimesed kõik välja ei mõtle! Üks tobedamaid asju, mille otsa viimasel ajal komistanud olen, on juutuubi õppevideo prantsuse keele õppimisest magamise ajal. Alustuseks soovitatakse telefoni- või iPadi ekraan pimedaks keerata, et valgus ei segaks magamist. Ja siis võib õppetöö alata. Põnev-põnev. Kas tõesti on 5-tunnisel seansil sama mõju nagu padja alla pandud õpikul?
Segaseks jääb mulle ainult see, miks õpetaja näitab skeeme ja toob näiteid, liigutab hiirt ja markeerib teksti, kui õppur samal ajal sügavalt magab. Või siis esitab küsimusi, millele kunagi vastuseid ei tule. Sellegipoolest võiks proovida. Äkki osutub efektiivseks.

Igatsus kunsti järele

Igatsen natuke "tavalist" elu. Läheksin hea meelega näitusele, aga kõik on kinni. Üritasime täna KUMUsse sisse saada, ent ustest kaugemale turvamees ei lasknud. Küsis nime, tudeeris pakikesi täis lauda, pistis jõupaberist kotikese pihku ja pakaa. Kunsti võime kodus raamatutest uurida. Aastapääse seisab jõude. Virtuaalselt saaks mingigi elamuse.

Mõnnakas

Sattusin ühele suvalisele lehele ja leidsin sealt mõnnaka. Mõnnaka definitsioon on: Üks-suurus-kõigile hiiglaslik teki ja pusa hübriid, mis hoiab sind soojas nii kodus, reisi, kui töö juures.
Ma kohe tahaksin seda mõnnakat lives näha, et kas see ikka on nii mõnna ja kas selles on ikka nii mõnna grillida, et see mõnnaka nime väärib. Välja näeb mõnnakas täitsa mõnna.

Esimene stuudio

Saates istub üks blond naisterahvas, kes räägib iseendale vastu. 

"Avaliku sektori kulusid tuleks kärpida." vs "Kriisikomisjonis on liiga ühtse taustaga inimesed. Komisjoni võiks kuuluda rohkem inimesi, erinevatest eluvaldkondadest." Huvitav, kas need "spetsialistid" oleksid nõus tasuta tööd tegema?

"Avaliku sektori kulusid tuleks kärpida." vs "Riik võiks osta Boltilt mitmesugust kojukandeteenust." Eeeee. Kuidas sellega avaliku sektori kulusid kokku hoitakse?

Saatejuht oli muidugi nii möku, et jättis küsimata, kuidas oleks lugu riigikogulaste palkade külmutamisega. 

Kuutõbine taksojuht

Bolti tegelinski tuli välja hiigelkerjamispalvega Eesti riigilt, mida loodetavasti siiski ei täideta. Mõnda aega on nad turul tegutsenud. Headel aegadel. Ning pole suutnud "ametlikult" midagi halbadeks päevadeks säästa. Nüüd peaks neid uskuma, nagu suudaksid kahe aastaga 50 miljonit tagasi maksta?! Firmale, mis ise ka ei tea, mis selle tegevusala on?! Ha. Ha. Ha.

Selliste taksisti(de)ga kliente vedades? Üks neist läheb igal täiskuuperioodil hulluks. Ebanormaalselt hulluks. Mul küll selle firma vastu usaldust pole. Ei kasuta nende teenust ka.

Helme ei anna kätte

Midagi selle esivanemate kodukandiga on. Tihtipeale, kui otsin seal mingit kohta, ei leia. Suvel ei leidnud esiema talukohta, mis alles olema peaks. Puutusin aga kokku kurja ära joodud näoga külamehega ning jutukate mõisaremontijatega.
Helme vana kiriku asukohta ka ei ole suutnud leida.
Ning oi kui mitu korda oleme püüdnud jõuda Rubina rappa, aga alati läheb midagi nihu. Täna jälle. Keeldun Rubina rappa enne minemast, kui olen saanud konkreetsed juhised, kuidas sinna minna.

Kus mu kamm on?

Kolm nädalat karantiini, millest esimese veetsin küll haiglas, mõjuvad asotsiaalselt. Formaalselt pole ma kodutu, aga mitteformaalselt näen juba peaagu nii välja.
Onlinekoosolekutel väldin kaamera kasutamist, sest siis ei näe mind keegi. Pole neil vaja teada, et kannan juba nädal aega samu riideid, mis on piisavalt laiad. Pealinnas saab liiga tihti käidud... Kamm on ka kuhugi kadunud.  Niikuinii leian selle TEA entsüklopeedia vahelt. Sealt, kus kirjutatakse islamist. Varsti pole enam üldse oluline, kuidas välja näeme. Peaaegu terve nägu tuleb kogu aeg maskiga katta. Uus reaalsus. Huvitav, kas burkades inimestele ei hakka viirus nii kergelt külge?

Lennuk lendas

Viimasel ajal olen paremini maganud. Võib-olla on närvid paremas seisus, olen karmavõla tasunud või tuleneb see hoopis sellest, et lennukid ei lenda enam. Lugesin kunagi uurimust, et lennutrajektoorile jäävates majades elavate inimeste uni on kehvem.
See vaikus on naljakas. Ja veel naljakam oli täna lennukihäält kuulda. Tabasin end mõttelt, et kas tõesti? Nagu lapsepõlves sai taeva poole lehvitatud, kui kaugusest lennukit nägin. Siis ei lennatud nii palju.
Pühapäeval kuulasin ka kõrvad kikkis, et kas Hiinast tuleb lennuk, aga Hiina on teispool Tallinnat ning selle lennuki maandumist ma küll ei kuulnud.
Frankfurt on vist ka teises suunas. Lufthansa lendavat praegu Tallinnasse tihedamini kui Pariisi. Aga mina seda ei kuule...

Minu korteri pealinn

Ajapikku kujunevad inimesel välja lemmikkohad, kuhu ikka ja jälle reisitakse. Külastasin taas kööki, oma korteri pealinna.

Allikas: FB

Mu psühhiaater ütles tänasel videoseansil, et selles pole midagi imelikku, et asjadega kõva häälega räägin. Palus mul uuesti ühendust võtta, kui asjad hakkavad minuga rääkima.

Pankrott, majavaimud ja purgisupi-staarkokk

Koroona siin ja koroona seal. Vahelduseks on hea lugeda, kuidas Esimene Eesti elab.
Beatrice on pankrotis. Keegi ei taha tema kalleid riideid, keegi ei taha šampanjat juua. Restoraniäriga on samuti lõpp. Üürikorterist tõsteti välja. Uus soetati vanalinna. Mul ei ole vanalinnas kunagi korterit olnud. Aga ma pole kunagi pankrotis ka olnud.
Tanel Talve  Voose külast eksponeerib oma kätetööd, mida kunagises vanaema majas teinud on. Kui tema sai hakkama, siis peaksin ka mina hakkama saama, sest erinevalt temast tean ma juba praegu, et maja hakatakse remontima katusest ja vundamendist, mitte pööningule rajatavast magamistoast. Majavaimude auks pitsi tõstmisega oleksin aga ettevaatlik.
Ja lõpetuseks artikkel staarkokk Luisa Rõivase kokandusalastest saavutustest. Tal olevat lausa Instagrami-konto, kus oma köögikatsetusi tutvustab. Purgisupp suitsuvorstiga, Blå Bandi tex-mex pakiroog. Omalt poolt soovitaksin veel Felixi sügavkülmutatud pitsat. Nii põnev! Peaks vist Instagramis konto tegema.

Mulle vist ei meeldi inimesed

Nii kummaline – mul ei ole aega.
Praegune segane aeg võiks ju minusugusele täielik meelakkumus olla, aga ei pole. Ja kõige kummalisem on see, et ma ei saa aru, kuhu aeg kaob. Ma ei tee rohkem tööd. Ma istun kodus ja seega jääb tööle minemise-tulemise aeg alles. Ometigi olen õhtuks kutu ja ei jõua isegi raamatuid lugeda.
Kas tõesti mõjub see nii rusuvalt, et iga päev on pikad-pikad online-koosolekud?
Praegu on üliintensiivne suhtlemisperiood. Saan päevas mitukümmend meili mitmekümne lingiga siia ja sinna. Televiisoris näidatakse ka kogu aeg, kuidas keegi midagi teeb. Mõeldakse mingeid jaburusi välja, et meelt lahutada. Laulge laule kaashäälikuta, tehke mõne maailmakuulsa kunstniku kuulsat maali järgi, istuge aknalaual ja laske end väljast fotografeerida, käige selles või tolles muuseumis virtuaaltuuril, külastage Giza püramiide, vaadake Prantsuse balletti ja Estonia "Fausti", osalege 45-eurosel virtuaalkokakursusel (hind ei sisalda toiduaineid!).
Ma tean, miks ma nii väsinud olen. Normaalsel ajal olen omaette ja ei saa sellest infomürast osa. Nüüd tungib kõik peale. Peaks vist juhtme lihtsalt seinast välja tõmbama.

Välk

Ma ei mäleta, et oleksin näinud ja kuulnud juba 2. aprillil välku. Aga see just hetk tagasi juhtus. Nüüd võib mättale istuda.

Minu elu

Ma olen 15630 päeva vana.
Ma olen oma elust  5210 päeva maha maganud.
Aastates teeb see 14, 26 aastat.
Ja protsentides elust 33.
Sünnist saadik olen olnud 529 korda täiskuu mõju all.
Koeraastates olen 209-aastane.
See arvutab ise.
Keskea rõõmud.

Kuradi hiinlased

Kuigi mulle sobib kodus töötamine hetkel suurepäraselt – vaja operatsioonist taastuda – siis tegelikkuses eelistaksin vana olukorda sada korda rohkem.
Iga päev on mingid online-koosolekud. No enam ei jaksa. Ei taha. Kogu aeg on selline tunne, nagu oleks midagi unustanud või midagi oleks tegemata. Tegelikult pole ka kohta, kus omaette olla. Tuleb ette sedagi, kus kolmekesi korraga levis olema peame. Häirib.
Positiivne on vaid toitumine. Teen taas korralikult süüa. Paastust pole sel aastal tervise tõttu asja.
Ja nagu neetud, on praegu ilm üliilus.
Kuradi hiinlased! Söövad oma nahkhiiri ja rotte!

Hakkab ajudele

Pidevalt ekraani taga istumine hakkab ajudele. Vahelduseks oli päris mõnus märtsikuu Loomingut lugeda. Nikolai Baturini eksabikaasa ja laste mälestusi. Minu isa mulle küll nii ilusaid kirju ei kirjutanud. Ta ei kirjutanud üldse mulle midagi. Vanemaid ei saa valida...

Itaallased surevad välja

See on kohutav. Ja meil jätkub endiselt süüdimatuid inimesi, kes aru ei saa.
Tervis on rahuldav.

Kodus

Mulle ei meeldi haige olla.Mulle ei meeldi arsti juures käia, sest mida rohkem ma arsti juures käin, seda haigemaks ma jään. Kui aega saaks tagasi kerida, siis teeksin seda ja läheksin esimese valu ilmnedes kohe arsti juurde. Aga ei saa... Seekord siis nii.
Küll aga hakkas mul PERHi operatsiooniosakonna õdedest ja sanitaridest kahju. Kurb oli vaadata, kuidas nad bürootoolil varastel hommikutundidel tukastasid, et energiat koguda. Milline raske ja ennastsalgav töö. Koroonaviiruse paistel tunnen hirmu, mis saab, kui arstid rivist välja langevad. Siis on kõik.
Inimesed, olge üksteise suhtes hoolivamad.

EMOs

Mis mul viga on? Koju vist ei saa...

WC-paber

Mul on tõsiselt kahju inimestest, kellel ei ole rulligi tualettpaberit kodus.
See, mis poodides eile ja täna toimus, ajab lihtsalt naerma. Ei ole võimalik.

Mis sul kotis on?

Linnas ringi jõlkudes on hakkab nii mõndagi silma-kõrva. Mõnikord tekib küsimus, miks inimesed oma tuttavatelt kõiksugu asju pärivad. Näiteks olen viimasel ajal mitmel korral kuulnud, kuidas üks sõbranna uudishimutsedes teiselt sõbrannalt küsib, mis tal kotis on. Senini on kõige naljakam kooslus olnud Apollo raamatuspoes kuuldu: tšillipipar, kolm tomatit ja mahl. 

Mis see teiste inimeste asi on, mis kellelgi kotis on?!

Päikese lapsed ja Eesti Laul 2020

Käisin Draamateatris M. Gorki "Päikese lapsi" vaatamas. Ei teagi nüüd, kas meeldis või mitte. Miski häiris. Nagu Eesti teatris üldse viimasel ajal. Aga vähemalt Borodini tundsin ära. 79. aasta etendus ei kannata muidugi üldse mingit kriitikat. Praegune oli ikka tunduvalt parem.

Vaheajal üritasime kohvikus löögile saada, ent sealsed teenindajad suutsid 20 minuti jooksul kahekesi vaid 20 teatrikülastajat teenindada. Keskeltläbi kulutas letitibi kaks minutit ühele kliendile. Sellise tempo juures mina loomulikult letini ei jõudnudki. Kui aeglane võib ikka üks inimene olla! Või siis kaks inimest.

Teatrist väljudes oli mul trepil tõsiseid raskuseid püstiasendisse jäämisega. Ja ma polnud ainus. Loodan, et Lauri Leesi jäi ikka püsti. Ta oli nii palju vaeva näinud ning end kenasti riidesse pannud.

Kuna käisin teatris, siis Eesti Laulu ei näinud, küll aga sain koduteel teada, kes võitis. Muidu oleks kogu see värk mind külmaks jätnud, aga kuna Uku võitis, siis ... Tegelikult Uku võit üllatas mind, sest ta ei võida ju kunagi. Lugesin internetist kommentaare ja ei saa aru, kustotsast see laul slaavipärane on. Samuti ei saa ma aru, mida selles Jaagupis leiti. Ning Laural soovitaks natuke soojemaid ja pikemaid rõivaid kanda, siis ei ole vaja oma neeruvaagnapõletikust meedias pasundada. Ma enne ei teadnudki, et see eluaegne haigus on. Mul vist vedas, et sellest lahti sain.

Liblikad

Lugesin mõned aastad tagasi lugu katkise tiivaga liblika parandamiset. See läks hinge ja aegajalt mõtlen ikka loetule. Sellest ajendatuna tegin viimasel Pariisi külastusel ostu: Tädi Tortila sai sünnipäevaks raamitud liblika. Papilio ulysses telegonus Indonésie. 
Nädal hiljem saabus Ameerikast kaugelt sugulaselt talle ka sünnipäevakink. Liblikakalender! Juhus?
Aga jah, liblikad pidada olema hinge sümboliks ning tähendama raskete aegade möödumist ning rõõmu ja kerguse saabumist. Seda kõike ma Tädi Tortilale soovin. Iseendale ja teistele headele inimestele ka.

Mänd ja kuusk

Käisime täna oma mändi ja kuuske vaatamas. Mulle meeldib mõte, et elaksin Lahemaa rahvuspargis. Metskits käiks aias õunapuid närimas. 100% kindel, sest nägime ühte. Aga... Alati on mingi aga.
Pean vist igavesti kuulama naabrite üürgavat pesumasinat, mis töötab päeval ja ööl. See on nii vali, et kostub isegi mu tolmuimejast üle.
Lotos ka ei võida.

Ostukorvitäis küünlaid

Poes on nii huvitav kassajärjekorras seistes eesostjate kaubavalikut vaadelda. Mõnikord on kaup imelik, mõnikord paneb fantaseerima, mis nende asjadega edasi tehakse.

Nii ka täna. Minu ees sooritas sisseoste vist? üks abielupaar. Naine oli mehest poole noorem. Kotid olid neil räpased, aga tibina roosad tennised olid perfektselt puhtad.

Lindile ladusid nad erinevat sorti kanatooteid. Nojah, selles on vähem rasva. Ja veel muud pudi-padi. Lõpuks hakati korvist võtma küünlaid. Neid muudkui võeti ja võeti ja võeti ja võeti...

Mõni ostab 50 euro eest juusu, teine küünlaid.

Ja nii mu mõte lippama läkski: Huvitav, kas nad on elektri eest võlgu ja toodavad küünalde abil valgust? Või peavad nad oma kanatiibu küünla kohal praadima? Või on neil tulemas romantiline õhtu? Või valmistuvad nad mingiks kriisiks?

Ma ei saa seda kunagi teada.

Piiksupiin

Juba mõnda aega olen kõiksugustes turvaväravatega asutustes piiksuma hakanud. Üritasin küll välja selgitada, mis piiksuma ajab, aga jälitustegevus võttis aega. Kahtlustasin rahakotti. Lõpuks kahtlustasin Swedbanki krediitkaarti, sest piiksusin rahakotita ent selle kaardiga peos. Andsin juba alla, kuni Konsumis kassiiri imeliku pilgu peale riideid seljast kiskuma hakkasin. Ja seal see oli! Viimati Pariisist ostetud kampsunil oli õhuke turvasilt küljes. Kassiir ulatas mulle abivalmilt nürid käärid, millega elemendi ära nüsisin. Enam ei piiksu. Arusaamatuks jääb aga, kuidas see kampsun enne ei piiksunud ja nüüd äkki piiksuma hakkas.
Samas meenus kunagine õudne peedistamine Tartu Lõunakeskuses. Ülikooli raamatukogu raamatud piiksusid. Siiani on meeles, kui nõme turvamees seal oli.

Mida rohkem ma inimesi tundma õpin, seda rohkem armastan ma oma kassi

25. õhtul lugesin internetist, et Eestis sajab lund. Tädi Tortila muutus selle uudise peale väga ärevaks ja käis iga natukese aja tagant vaatamas, kas meil ka lund sajab. Ei sadanud. Ent hommikul oli maa valge. Autojuhina ma lume üle just ei rõõmusta, kuigi muidu mulle talv meeldib.
Käisin Tallinnast väljas ja teeolud olid ikka väga nigelad. Kohati oli Tallinna-Tartu maantee ikka täitsa jääs. Tagasi sõites täiesti lumes. Kaks rekkat oli kraavis külili. Üks väike auto Ussisoos kraavis, kiirabi abi osutamas. Kommuunikaaslane ütles, et sellistest kohtadest, kus rasked teeolud, tuleb kiiresti läbi sõita. Hea, et meist vähemalt kellelgi veel huumorimeel säilinud on.
Uudistest võis lugeda, et Tallinnas ja Harjumaal toimus eile 60 liiklusõnnetust.
Mulle ei jõua küll kohale, kuidas nii saab, aga saab.  Ju siis üritasid raskete teeoludega kohtadest kiiresti mööda saada.
Tegelikult nägin lund koristamas vaid paari sahka, ühte erakordselt väikest traktorit Tartu-Tallinna maanteel ja minitraktorit lennujaama juures. Ime ka, et siis teid puhtaks ei saa.
Pusa on nii nunnu. Jõudis pererahva ikka ära ära oodata.

Reaalsus

Ja see juhtubki ka minuga, et teatud muusikut raadiost kuuldes, vahetan kanalit.

Unetus

Järjekordne unetu öö. 0 minutit magasin. Plaanisime Toompeale minna päikesetõusu tervitama, aga seavarga poja meil, mida hommikul lugesin, rikkus tuju terveks päevaks. Lapsed ikka on kodu peegel. Mitte midagi ei ole öelda.
Magamatuse tõttu läks mõte vahepeal lappama või kadus üldse. Kui Viimsi sõjamuuseumisse sõitsime, kobisesid kaasteelised midagi, aga ma ei fikseerinud ühtki nende sõna. Ma ei tea, millest nad rääkisid, aga midagi nad rääkisid. Õudusega mõtlesin, et kas võin sellises seisundis üldse autot juhtida, aga kuidas kust kuhugi jõudsin oli täiesti selgelt meeles.
Muuseum võis isegi huvitav olla, aga ma ei suutnud keskenduda.
Vaatasin Buratinooo vastuvõttu. Tõesti ei ole midagi kommenteerida. Oleks, aga see kõlaks väga inetult.
Ja see lindude asi. Võis ju originaalne olla, aga mida see kõik tähendama pidi? Äkki peaksin puhanud peaga üle vaatama. Väsinud ajuga ei saa millestki aru.
Elagu Eesti!

Kirjad Maarale

Sain lõpuks selle menukteose ka läbi loetud. Aega võttis kaks kuud. Kommuunikaaslane ja Tädi Tortila imestasid, kui kaua ma seda loen. Heitsid mu üle nalja, et ma ei oska lugeda ning loen sõnu, mis ei ole huvitavad. Tuleb lugeda ainult neid sõnu, mis huvitavad on. Mõelda vaid, kui peaksin hakkama veel teadustööga tegelema ning lugema läbi 200 allikat! Saaksin alles 20 aasta pärast valmis.
Aga teos oli hvostovilik. Kohati ehk liiga intiimne, aga mis siis. Tänu mõnele loole on meilgi Tädi Tortilaga nüüd oma traditsioonid. Pilk läks ka selgemaks. Ka rikkad nutavad.

Urmas Viilma käis krõbekana ostmas

Postimehes ilmus uudis, kuidas luterlasest kirikupea KFCs kana ostmas käis. Lõpuks sai talle sellest nii piinav kogemus, et pidi kirjapulga haarama ning kommentaari kirjutama. Ikka sellest, kuidas KFC omanikud Eestimaad, eestlasi ja eesti keelt ei austa. Martin Luther ilmutas end vist isiklikult talle. Viimane tegeles ju ka oma emakeele väljamõtlemisega.

Mind häiris aga Urmas Viilma eesti keele kasutamise näide Maximas. Tõesti või? Veel mõned aastad tagasi ei olnud Maximas võimalik üldse eesti keelt kuulda, ainult vennasrahva keelt oli kuulda. Olukord on küll paranenud, ent rahuldavast siiski väga kaugel. See keel näikse aga "peapiiskoppi" (Miks peab luteri kirikus üldse piiskop olema?!) mitte häirivat. Jõudis hoolimata vanusest vist ikka nõukogude inimeseks saada.

Minu meelest on hoopis hirmutavam selle keele vaikne taaspealetung. Kaubanduskeskuses üürgavad sellekeelsed helireklaamid. Kord nädalas saan kliendilt puhtas selles keeles meili, millele jonnakalt saksa keeles vastan. 

Kuulsin, et reedel toimus Lennusaadamas Tallinna linnapea vastuvõtt. Seal olla Länik ka selles keeles laulnud. 80% kuulajaskonnast olid olnud selle keele kõnelejad. What?!

Aga tulles nüüd Viilma mure juurde tagasi, on mul tõsiselt kahju, et ta keeleinspektoriks ei hakanud. Ning kui välismaises toiduketis osteldes, vähese parkimisaja (loe: aeglase KFC teeninduse tõttu) ning kehva ilma pärast saab inimene trauma, siis oleks mõistlikum äkki mõnda gruusia grillimajja minna. Eglele see muidugi kasuks ei tule...

Huvitav. Nii Ülemiste keskuse kui Kristiine kaubanduskeskuse parklas saab kauem kui 45 minutit tasuta parkida. Aga ju siis mõni samm ameerika kultuurini oli amerikaniseerunud eluviisidega (auto tuleb võimalikult ukse ette parkida, sest kõndida ei jaksa) luteri peapiiskopile liig.

Kas Postimehel ei ole millestki asjalikumast enam kirjutada?

Seavarga poeg ja juustuvarga tütar

Sügaval nõukogude ajal tuli ikka ette, et kolhoosi sigalast "läksid sead kaduma". Kuhu nad kadusid või kuidas, sellest ajalugu vaikib. Kolhoosi- ja külarahva seas liikus jutte, kes varas on. Kus tegijaid, seal nägijaid ehk kuulujuttudel oli suure tõenäosusega alust.
Seavargal on kaks poega. Vanim neist suhtles ühe  külatüdrukuga, kelle peres oli juustuvaras.
Milline fenomenaalne kokkusattumus! Geenifondile vist väga hästi ei mõju, aga elustandardile kindlasti. Positiivselt. Tänapäeval võidakse end ju lohutada teadmisega, et ajad olid sellised ja kõik varastasid, aga need on äärmiselt lollid vabandused.
Igatahes on nii seavarga kui juustuvarga järglaste mõttemaailmas toimunud väga huvitavad muutused. Suisa pöördumatud protsessid. Reaalsust tajutakse vildakalt, aetakse asju segi, valetatakse. Valitakse Keskerakonda. Seavarga poeg uurib apteegist juustuvarga medikamentide ostmise kohta ja saabki infot. Kas see ei peaks olema siiski konfidentsiaalne informatsioon? Seavarga poeg ei hooli juustuvarga kassist, kes tema tegevuse tõttu on toitjast ilma jäänud. Kuhu kaevata?
Seavarga poeg võib tervele maailmale püüda näida mõnusa mehena, aga tee, mida teed, pasunat ikka sirgeks ei puhu.
Juustuvarga teine tütar vaatab toimuvat pealt ja mõtleb, et maailm on hulluks läinud.

Hääled

Ametialane koolituspäev. Ühel hetkel näis kõik mulle nii silmakirjalik. Analüüsiti kolleegi tööd ja mitte keegi ei söandanud ühtegi halba sõna öelda, kuigi mu meelest oli tegemist äärmiselt kehva tulemusega. Ma ise ka ei öelnud. Sisemine hääl sundis end tagasi hoidma.
Lõunalt tulles kuulsin täpselt sellist häält, mida teeb Reigo Ahven "Värvimuusika" saates, kui külalised peavad pelgalt tamburiiniga rütmi tagumisest tundma ära ühe laulu. Mõtlesin, et kas Ahven elab mõnes teeäärses majas ja harjutab televõteteks. Siis märkasin aga vihmaveetoru, mida mööda vesi tilkus ja rütmi tagus. Täiesti sürr.

Ostetakse juukseid

Ainult 18. veebruaril. Alates 40 cm soeng tasuta.
Mida kõike maja seinale ei kleebita...

Parasiit

Vean kihla, et selle nädala vaadatuim telesaade on "Parasiit".

Ei kuule enam hästi

Kõrvadega on midagi vist lahti. Ma lihtsalt ei kuule enam. Aga võibolla on asi ka rääkijates. Ent sellegipoolest tuleb tunnistada mingit häiret, sest kuulsin täna näiteks politseis, kuidas ametnik küsis mu käest: "Mis haigus teil on?" Ehmatasin ära, et kas minu ebanormaalne perearst, kellega pole isiklikult mitte kunagi vestelnud, kes aga sellegipoolest teab, et ma olen hull, on kõikidesse riiklikesse andmebaasidesse minu kohta mingi linnukese teinud. Hakkasin kokutama: "Eee, ma ei tea küll, et midagi oleks."
Tegelikult küsis politseinik mu haridustaseme kohta.

Lase lahti

Lase lahti inimestest, kellele mõeldes vererõhk tõuseb. Äkki aitab täiskuu ajal lausutud soov paremini, kui rahustamiseks keele suulakke toppimine.
Minu emal oli nooremana kombeks posijate vahet joosta. Ei teagi, kus ta kõik ära käis. Kaks korda vedas mindki Pendli-Veeliksi juurde. Teisel korral ma vanamehega ei rääkinudki, aga tema naissoost assistendiga küll. Olin siis äkki abiturient. Too naine vaatas mulle otsa ja ütles, et ma pean oma emast lahti laskma. Miks ta nii ütles, ei tea, ent ju siis nägi või tundis midagi.
Võib-olla ma ei peaks inimeste suhtes nii palju empaatiat tundma ja neid haletsema.
Üleüldse ei peaks oma ellu laskma neid, kellele mõeldes vererõhk tõuseb...
Ja pole mõtet kramplikult kinni hoida inimestest, kes tahavad oma teed minna. Lasen lahti. Jäädavalt.

"Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi. Talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame. Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale. Sajab kurja inimese ja hea inimese peale. Päike paistab kõigi inimeste peale; pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb. Ei loe välgule." (J. Üdi)

Droonipiloot

Ei mäletagi enam, millal õhtuse Frankfurt-Tallinna lennukiga õigeaegselt startinud oleksin. Pidevalt on mingi probleem olnud. Eelmisel korral vahetati väravaid nii palju, et oleks saanud lotopileti jaoks potentsiaalsed võidunumbrid.
Eile õhtul mängis keegi Frankfurdi lennuväljal väidetavalt drooniga. Miks väidetavalt? Mul on viimasel ajal tekkinud sakslaste aususe suhtes kahtlused. Üha enam tundub mulle, et inimlikest eksitutest tingitud probleeme püütakse mingite "meist mittesõltuvate", ehk siis sakslaste endi, asjaoludega põhjendada ja vabandada.
Nojah. Seekord siis nii. Vähemalt jõudsin ikka koju.

Vallasant

Ma siin mõtlen, et mis kasu on mul palgatõusust või lisatööst, kui pean kõik selle, mida juurde teenin, teistele inimestele ära andma. Lapsele, kellelt varastati pangakaart ja see osavalt tühjaks viibati. Lapsele, kelle telefon otsad andis. Emale "väärika" vanaduspõlve jaoks.
Ja endale? Endale ei midagi.

Hanimuun ehk porno hotelliaknast

Tegelikult ma ei tea, kas paarike, kelle kõige intiimseid hetki eile hilisõhtul hotelliaknast kogemata nägema juhtusin, on pulmareisil või lõbureisil. Õhku oli vähe ja avasin akna, heitsin pilgu suvaliselt allkorrusele. Kuna seal polnud kardinaid akendele ette tõmmatud ja tuba oli täisvalguses, oli näha ühte meessoost isikut ja ühte naissoost isikut, kes täpselt nii, nagu jumal neid loonud, suures voodis vanainimeste asju ajasid. Igasuguse valehäbita. Nagu filmis. 

Ma ei ole piiluja, aga äkki võiks teha järgmine kord otseülekande. Nad tegid seda ka täna ning juhtusin samamoodi kogemata nägema. Eestlased nad kindlasti ei ole.

Loo moraal: Tõmmake ikka kardinad ette!

Lapsed on meie pensionisammas

Varem naersin selle väite peale. Praegu tahaks nutta. Tõepoolest – parimad vanemad on need, kes üsna normaalses eas äkitselt ära surevad. Neist ei saa järglastele koormat ning lastel omavahel üks kana vähem kitkuda. Vaesed lapsed, kelle vanemad on nahaalsed elujõulises eas ja veel nahaalsemad 5, 10, 20 aastat enne surma.
Nahaalsuse all pean ma silmas seda, et vanematelt pole nagu õieti midagi päranduseks saanud (isegi ülikoolis õppimise ajal ei toetatud), küll aga tuleb suur osa sissetulekust vanema peale huugama panna, sest seadus nõuab seda. Endal laps vaja veel kasvatada-koolitada.
Teade sellest, et mu ema "soovib" hooldekodusse minna, rikkus mu eelmised jõulud. Loodan väga, et mitte minu edasist elu. Tegelikult langetas selle otsuse minu ema eest lambast õe abikaasa, kellel ei tohiks üldse mingit sõnaõigust olla. Minu selja taga. Kui julgesin öelda, et ei aktsepteeri sellist käitumist, sain teada, milline inimene ma olen. Nojah. Õega pole enam kunagi vaja suhelda. See õigus peab mulle jääma. Vähemalt seegi hea. Küll aga ajab mind masendusse teadmine, et minu pere elatustase langeb märgatavalt, kui pean ema hooldekodu eest tasuma hakkama. Tundes oma ema, elab ta veel 20 aastat ning kogu järglaste "plekkimise" eest saaks osta Tallinnas kolm kahetoalist korterit. Palju õnne mulle! Täielik jackpot! Ma ei tohiks kristlasena oma ema surma soovida, aga täpselt seda ma mõttes palun.
Minu seast õemehele sobib vaid üks variant – hooldekodu. Aga et oleks veel võimalus päevahoiu teenust osta või ema Tallinnasse kolida, see ei tule kõne allagi. Sõidetakse lihtsalt üle.
Eile sain mingilt maaklerilt meili, et ema korter, mille kaasomanik olen, on minu nõusolekuta müüki pandud. Kas selline asi on üldse lubatav? Peaks vist advokaadi palkama.

Lemmiklinnas

Ma ei tea, millest ma räägin, aga ma ikka räägin

Ja isegi riigitelevisioonis. Lasin hommikul võõrad oma tuppa ja oranžil diivanil istub Grete Arro, kes avaldab arvamust 1. klassi sisseastumiskatsete kohta. Ütleb isegi, et ei tea nendest mitte midagi. Aga sellegipoolest targutab. Nojah.

Vihmausside elust

Kommuunikaaslasel õnnestus kuidagi Linnateatrisse pilet saada. Paljuülistatud tükk, suured ootused. Ei tea, kas see oli töönädalavaäsimusest või millest, aga mind jättis üsna ükskõikseks. Teema mitte, ent näitlejad ei avaldanud mittemingisugust muljet. Olen sellist tuimust Linnateatris varemgi kogenud. Midagi jäi vajaka.

Eluke on üürike

Nägin eelmisel nädalal unes midagi või kedagi, ei mäleta enam täpselt, mida, aga selle unenäo tähendus oli, et saan surmateate. Täna saingi. Läks kolleeg, kellega 5 aastat läbi igasuguse sopa mindud-tuldud sai. Vara läks. Oleks võinud ju veel elada...

Kuradiväärakaslollnaineroolis

Täpselt sedasi vandus kindlasti veoautojuht, kes minu autole peaaegu külje pealt sisse sõitnud oleks. Tuli kõrvalteelt ja muudkui keeras paremale mulle ette. Silme ees liikus kõik aeg-luubis, mõtlesin veel: "Nüüd ongi kõik! Nagu horoskoop lubas. Avarii." Tõmbasin auto nii vasakule kui sain ja andsin gaasi. Hullunud signaalitaja. Minul värisevad käed ja tahtmine keskmist sõrme näidata. Võib-olla tahtnuksin isegi auto kinni pidada ja paar räiget sõna Mulonkuradisuuremkuisul-ile karjuda. Aga aega ei olnud.
Krt!

Kolm inglit ja surmakutsar

Lihtsalt ei ole sõnu. Ajalehtede kommentaarid ei anna roolijoodikutele armu. Ka pukisolevale presidendile mitte.

Pesumaja

Me alla kolisid uued naabrid, kes on kas tõelised põrsad, tõelised puhtusefriigid või avanud kodupesumaja. Kõigi nende 10 aasta jooksul pole ma altkorrusel kordagi pesumasinat töötamas kuulnud. See ei ole ka võimalik, et eelmised elanikud üldse pesu ei pesnud. Uutel on mingi eriti lärmakas masin. See ajab suisa maja vibreerima.
Mind muidugi ei häiriks, kui nad ainult ei peseks öösiti pesu. Kui ikka kella 3:30 kõik müriseb ja pumpab, ei tule minusugusel linnuune ja unehäiretega inimesel magamisest midagi välja.
Kuidas nad ise seal oldud saavad? Iga päev imestan, kui öö magamata möödunud on. Vaatan, kaua mu närv vastu peab.

Täiskuuvarjutus udu taga

Täna on jälle täiskuu. Kuidagi väga tihedalt on need täiskuud. Ja siis oli veel kuuvarjutus ka. Läbi paksu udu võis vaadelda.

Sallivad eestlased

Täna rääkis riigitelevisioonis tõeliselt sinisilmne õhinapõhine blondiin, kui sallivad ikka eestlased on. Huvitav, mis maailmas tema küll elab?
Hiljuti naases mu kolleeg peale kümneaastast eemalviibimist Eestisse. Rääkisime eluolust, elust siin ja elust seal. Järsku ohkas ta raskelt ja lausus, et üritab Eestisse "sisse elada", sest kõik on kümne aastaga nii muutunud. Kuna ta hääl kõlas veidi kummaliselt, esitasin täpsustava küsimuse, et mis suunas. Välismaalase omaselt püüdis ta korrektselt väljenduda, et eestlased end kehvasti ei tunneks. "Inimesed on, noh, iseendaga väga ametis." Loe: inimesed on egoistid. Nii diplomaatiliselt läbi lillede asi paika pandud.
Lõuna-Eestist aastaid tagasi Tallinnasse tulnuna oli mul siinsete inimeste kalkuse ja külmusega väga raske harjuda. Ütleksin, et mul on siiani sellega probleeme. Harjumisega siis. Ja näikse, et ma pole ainus. Tädi Tortilaga tuli tema klassikaaslastest juttu ning kuulda ühe lapse suust, et tema klassikaaslased on kurjad, on ütlemata kurb.
Aga tore, kui mõnele meeldib. Olen siis tema suhtes salliv.

11 aevastust minutis

Ei tea, mida see küll tähendama peaks, aga täpselt nii minuga täna juhtus. Väikese taustauuringu tulemusena sain vaid teada, et teisipäeval aevastamine ja veel paaritu arvuga seda tehes saabub õnn minu õuele. Jään siis ootama.

Jõulud Nigulistes ja Siim-Tanel Annus

Käisin kuuske vaatamas. Suur ja ilus, kaunid ehted külges. Ja oligi kogu jõul. Kuuse varjus musitas üks hilises keskeas saksa keelt kõnelev paarike. Väga ebasündsalt. Ja lõpuks hakkasid nad kõiki mardikaid ja paabulinde näppima. Minu närvikava ei pidanud vastu ja loomulikult tegin ma märkuse. Olen ennegi täheldanud, et saksakeelsest "kultuuri"ruumist pärinevad inimesed ei oska Eestis muuseumides kultuurselt käituda. Tippude tipuks oli kunagi KUMUs grupp saksa turiste, kes jooksid! skulptuuride ümber, toetusid nende najale ja tegid selfisid, näppisid Konrad Mägi maale ja karjusid. Saksa keeles! Saalitöötajad ei näinud loomulikult mitte midagi. Aga see selleks.
Et õigustada Eesti Kunstimuuseumi aastakaardi ostu, käisin veel Siim-Tanel Annuse näitusel. Eks see oli ka huvitav kogemus. Kohati nauditav (mõned teosed olid tõesti väga ilusad), kohati segadusse ajav (kas see siis ongi kunst?) ja kohati naermaajav (keldris filmi vaadates). Täpid, täpid, täpid. Ta võiks vabalt Yayoi Kusamaga täppide joonistamises konkureerida.
Selle aastakaardiga on aga väga tüütu muuseumides käia, sest ma pean iga kord tädikestele seletama, et kaart kehtib kahele. Tädid on väga umbusaldavad.

Lugematus

Loen mina Eesti Päevalehe nädalalõpulisa "LP"-d ning hämmastun spordireporter Jaan Martinsoni "Autoriküljel" möödunud kümnendi analüüsi peale.
Nojah, asju võib ka nii lihtsustatult näha nagu analüütik neid kirjeldab. Mõttekus ja mõttetus on aga siiski suhtelised.
Ja kui reporterionu arvates näitab sõnavara ning suure lugemuse omamist lause "Turd hoholl vedas kepsud kaatsadesse, kängitses kirsad otsa ja kõbis plikukesega valssima", siis...

Ekstreemsus 5

Tammsaare tee ja Mustamäe tee ristmikul oli keegi valgusfoori maha sõitnud. See lebas horisontaalselt ohutussaarel ning töötas! endiselt. Umbes nagu Saksamaa Bompel.
Mis mind aga hämmastab, on vastutavate ametimeeste ükskõiksus. Keegi oleks pidanud ju jõudma nelja tunni jooksul mõlkis svetafori ära koristada.

Tänased ekstreemsused

Ekstreemsus 1: Kuulasin autoga töölt koju sõites Retro FM-ist "Kelguga koju" ja kuulsin uudist põlevast mehest, kes kukkus kuskilt ülevalt tänaval kõndinud naisele, kelle kaenlas oli kass. Mees sai surma, naine vigastada, kassi kohta andmed puuduvad. 

See oli kõige parem ekstreemsus.

Ekstreemsus 2: Punane auto. Jätkuvalt on mul probleeme punaste autode juhtide mõistmisel. See on juba naljanumbriks saanud. Minu eest sõitis punane auto, mille juht oli kas äärmiselt ettevaatlik või äärmiselt rumal. Olgu, 30-ga uimerdamise võiksin andestada, ent suunatulede kasutamine ajas isegi mind segadusse. Kui suunatuled jäävadki põlema ning autojuht jääb lõpuks peaaegu seisma, parem suunatuli vähemalt minuti jagu sees ja keerab lõpuks vasakule, siis tule taevas appi! 

Ekstreemsus 3: Kristiine keskuse parklasse sõites hakkasin oma normaalsuses kahtlema. Nimelt sõitis mulle vastu auto, mis ei oleks tohtinud mulle selles kohas mitte kuidagi vastu sõita. Vastassuunavööndis nimelt. Enda normaalsuses veendumiseks vaatasin liiklusmärgid veel üle. Kuidas saab autojuht eirata KAHTE keelumärki?! 

Igatahes on need kaks tüüpi endale juhiload kuidagi saanud. Aga ega load ei sõida! Ikka inimene sõidab.

Käsitsi nõudepesu ehk koduvanaga tülis

Lugesin hiljaaegu koduvanast.  Näib, et mu koduvana on mu kodu maha jätnud ja mujale kolinud või on minuga tülis, sest nõudepesumasin teeb trikke ehk siis keeldub oma tööd tegemast. Kuna sama jama on korra juba varem olnud, siis loodan, et ajalugu kordub ning masin läheb ise korda. Ootan veel mõned päevad, sest tark ei torma. Huvitav, miks mul hetkel Koit Toome ja tema potentsiaalne abiellumine pähe turgatasid...
Tõenäolisem on aga, et pesumasina paigaldanud Volodja oli sosssepp. Valdurid kahjuks nii labaseid töid Eestis ei tee.
Seniks sisustan kvaliteetaega pesukäsna ja erinevast materjalist sööginõudega ning kutsun koduvana.

Ishias

Kui nüüd lähtuda uskumusest, et aasta tuleb selline nagu uusaasta esimene päev on, siis minul on oodata valu täis aastat ehk kehva tervist.
Ei saagi aru, kas see on neer, puus või siis ishias. Joosep Toots oskaks kohe diagnoosi panna.

Jõulud ja uus aasta on üle tähtsustatud

Jõulud on ammu minetanud oma algse tähenduse ning muutunud tarbimispühaks. Kui nüüd järele mõelda, siis on ju tobe, et igasuguse põhjuseta tehakse üksteisele kingitusi. Jeesuslaps võiks ju olla põhjus. Aga miks ei võiks näiteks Tammsaare sünniaastapäeval eestlased üksteisele kingitusi teha? Miks peaks Euroopa kõige usuleigem rahvus Jeesuse sünnipäeva puhul kingitusi tegema?
Või tähistab maarahvas hoopis pööripäeva? Vanasti toodi sel puhul ohvreid. Nüüdisajal on kingitused siis ohvriannid. Ja üleüldse – pööripäev on mõned päevad varem.
Ja uue aasta tähistamine kõige selle juurde kuuluvaga! Aeg on aeg. Keegi mõtles mingi süsteemi välja ja nüüd on sellest saanud oluline verstapostide arvutamise meetod. Kui küsid kellegi käest, millal on inimene veel noor ja millal saab vanaks, ei ole kalendriaastatest mingit tolku.
Igatahes käituvad inimesed detsembri lõpus imelikult. Võetakse vana aastat kokku ja antakse uueks lubadusi. Ennustatakse. Süüakse. Juuakse. Paugutatakse. Kõik meediakanalid jorrutavad kaks nädalat nelja numbri ümber. Ja siis kaks järgnevat nädalat teistmoodi nelja numbri ümber. Aga keda huvitab tõeliselt kellegi möödunud aasta? Võib-olla mõne lähedase oma veel, aga võõraste oma jätab täiesti külmaks.
Aga miks? Tahaks küsida nagu reklaamis.
Sellegipoolest: Head uut aastat!