Varem naersin selle väite peale. Praegu tahaks nutta. Tõepoolest – parimad vanemad on need, kes üsna normaalses eas äkitselt ära surevad. Neist ei saa järglastele koormat ning lastel omavahel üks kana vähem kitkuda. Vaesed lapsed, kelle vanemad on nahaalsed elujõulises eas ja veel nahaalsemad 5, 10, 20 aastat enne surma.
Nahaalsuse all pean ma silmas seda, et vanematelt pole nagu õieti midagi päranduseks saanud (isegi ülikoolis õppimise ajal ei toetatud), küll aga tuleb suur osa sissetulekust vanema peale huugama panna, sest seadus nõuab seda. Endal laps vaja veel kasvatada-koolitada.
Teade sellest, et mu ema "soovib" hooldekodusse minna, rikkus mu eelmised jõulud. Loodan väga, et mitte minu edasist elu. Tegelikult langetas selle otsuse minu ema eest lambast õe abikaasa, kellel ei tohiks üldse mingit sõnaõigust olla. Minu selja taga. Kui julgesin öelda, et ei aktsepteeri sellist käitumist, sain teada, milline inimene ma olen. Nojah. Õega pole enam kunagi vaja suhelda. See õigus peab mulle jääma. Vähemalt seegi hea. Küll aga ajab mind masendusse teadmine, et minu pere elatustase langeb märgatavalt, kui pean ema hooldekodu eest tasuma hakkama. Tundes oma ema, elab ta veel 20 aastat ning kogu järglaste "plekkimise" eest saaks osta Tallinnas kolm kahetoalist korterit. Palju õnne mulle! Täielik jackpot! Ma ei tohiks kristlasena oma ema surma soovida, aga täpselt seda ma mõttes palun.
Minu seast õemehele sobib vaid üks variant – hooldekodu. Aga et oleks veel võimalus päevahoiu teenust osta või ema Tallinnasse kolida, see ei tule kõne allagi. Sõidetakse lihtsalt üle.
Eile sain mingilt maaklerilt meili, et ema korter, mille kaasomanik olen, on minu nõusolekuta müüki pandud. Kas selline asi on üldse lubatav? Peaks vist advokaadi palkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar