Juba mõnda aega olen kõiksugustes turvaväravatega asutustes piiksuma hakanud. Üritasin küll välja selgitada, mis piiksuma ajab, aga jälitustegevus võttis aega. Kahtlustasin rahakotti. Lõpuks kahtlustasin Swedbanki krediitkaarti, sest piiksusin rahakotita ent selle kaardiga peos. Andsin juba alla, kuni Konsumis kassiiri imeliku pilgu peale riideid seljast kiskuma hakkasin. Ja seal see oli! Viimati Pariisist ostetud kampsunil oli õhuke turvasilt küljes. Kassiir ulatas mulle abivalmilt nürid käärid, millega elemendi ära nüsisin. Enam ei piiksu. Arusaamatuks jääb aga, kuidas see kampsun enne ei piiksunud ja nüüd äkki piiksuma hakkas.
Samas meenus kunagine õudne peedistamine Tartu Lõunakeskuses. Ülikooli raamatukogu raamatud piiksusid. Siiani on meeles, kui nõme turvamees seal oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar