Lase lahti inimestest, kellele mõeldes vererõhk tõuseb. Äkki aitab täiskuu ajal lausutud soov paremini, kui rahustamiseks keele suulakke toppimine.
Minu emal oli nooremana kombeks posijate vahet joosta. Ei teagi, kus ta kõik ära käis. Kaks korda vedas mindki Pendli-Veeliksi juurde. Teisel korral ma vanamehega ei rääkinudki, aga tema naissoost assistendiga küll. Olin siis äkki abiturient. Too naine vaatas mulle otsa ja ütles, et ma pean oma emast lahti laskma. Miks ta nii ütles, ei tea, ent ju siis nägi või tundis midagi.
Võib-olla ma ei peaks inimeste suhtes nii palju empaatiat tundma ja neid haletsema.
Üleüldse ei peaks oma ellu laskma neid, kellele mõeldes vererõhk tõuseb...
Ja pole mõtet kramplikult kinni hoida inimestest, kes tahavad oma teed minna. Lasen lahti. Jäädavalt.
"Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi. Talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame. Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale. Sajab kurja inimese ja hea inimese peale. Päike paistab kõigi inimeste peale; pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb. Ei loe välgule." (J. Üdi)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar