Täna rääkis riigitelevisioonis tõeliselt sinisilmne õhinapõhine blondiin, kui sallivad ikka eestlased on. Huvitav, mis maailmas tema küll elab?
Hiljuti naases mu kolleeg peale kümneaastast eemalviibimist Eestisse. Rääkisime eluolust, elust siin ja elust seal. Järsku ohkas ta raskelt ja lausus, et üritab Eestisse "sisse elada", sest kõik on kümne aastaga nii muutunud. Kuna ta hääl kõlas veidi kummaliselt, esitasin täpsustava küsimuse, et mis suunas. Välismaalase omaselt püüdis ta korrektselt väljenduda, et eestlased end kehvasti ei tunneks. "Inimesed on, noh, iseendaga väga ametis." Loe: inimesed on egoistid. Nii diplomaatiliselt läbi lillede asi paika pandud.
Lõuna-Eestist aastaid tagasi Tallinnasse tulnuna oli mul siinsete inimeste kalkuse ja külmusega väga raske harjuda. Ütleksin, et mul on siiani sellega probleeme. Harjumisega siis. Ja näikse, et ma pole ainus. Tädi Tortilaga tuli tema klassikaaslastest juttu ning kuulda ühe lapse suust, et tema klassikaaslased on kurjad, on ütlemata kurb.
Aga tore, kui mõnele meeldib. Olen siis tema suhtes salliv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar