Käisin kuuske vaatamas. Suur ja ilus, kaunid ehted külges. Ja oligi kogu jõul. Kuuse varjus musitas üks hilises keskeas saksa keelt kõnelev paarike. Väga ebasündsalt. Ja lõpuks hakkasid nad kõiki mardikaid ja paabulinde näppima. Minu närvikava ei pidanud vastu ja loomulikult tegin ma märkuse. Olen ennegi täheldanud, et saksakeelsest "kultuuri"ruumist pärinevad inimesed ei oska Eestis muuseumides kultuurselt käituda. Tippude tipuks oli kunagi KUMUs grupp saksa turiste, kes jooksid! skulptuuride ümber, toetusid nende najale ja tegid selfisid, näppisid Konrad Mägi maale ja karjusid. Saksa keeles! Saalitöötajad ei näinud loomulikult mitte midagi. Aga see selleks.
Et õigustada Eesti Kunstimuuseumi aastakaardi ostu, käisin veel Siim-Tanel Annuse näitusel. Eks see oli ka huvitav kogemus. Kohati nauditav (mõned teosed olid tõesti väga ilusad), kohati segadusse ajav (kas see siis ongi kunst?) ja kohati naermaajav (keldris filmi vaadates). Täpid, täpid, täpid. Ta võiks vabalt Yayoi Kusamaga täppide joonistamises konkureerida.
Selle aastakaardiga on aga väga tüütu muuseumides käia, sest ma pean iga kord tädikestele seletama, et kaart kehtib kahele. Tädid on väga umbusaldavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar