Järjekordne unetu öö. 0 minutit magasin. Plaanisime Toompeale minna päikesetõusu tervitama, aga seavarga poja meil, mida hommikul lugesin, rikkus tuju terveks päevaks. Lapsed ikka on kodu peegel. Mitte midagi ei ole öelda.
Magamatuse tõttu läks mõte vahepeal lappama või kadus üldse. Kui Viimsi sõjamuuseumisse sõitsime, kobisesid kaasteelised midagi, aga ma ei fikseerinud ühtki nende sõna. Ma ei tea, millest nad rääkisid, aga midagi nad rääkisid. Õudusega mõtlesin, et kas võin sellises seisundis üldse autot juhtida, aga kuidas kust kuhugi jõudsin oli täiesti selgelt meeles.
Muuseum võis isegi huvitav olla, aga ma ei suutnud keskenduda.
Vaatasin Buratinooo vastuvõttu. Tõesti ei ole midagi kommenteerida. Oleks, aga see kõlaks väga inetult.
Ja see lindude asi. Võis ju originaalne olla, aga mida see kõik tähendama pidi? Äkki peaksin puhanud peaga üle vaatama. Väsinud ajuga ei saa millestki aru.
Elagu Eesti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar