Nii kummaline – mul ei ole aega.
Praegune segane aeg võiks ju minusugusele täielik meelakkumus olla, aga ei pole. Ja kõige kummalisem on see, et ma ei saa aru, kuhu aeg kaob. Ma ei tee rohkem tööd. Ma istun kodus ja seega jääb tööle minemise-tulemise aeg alles. Ometigi olen õhtuks kutu ja ei jõua isegi raamatuid lugeda.
Kas tõesti mõjub see nii rusuvalt, et iga päev on pikad-pikad online-koosolekud?
Praegu on üliintensiivne suhtlemisperiood. Saan päevas mitukümmend meili mitmekümne lingiga siia ja sinna. Televiisoris näidatakse ka kogu aeg, kuidas keegi midagi teeb. Mõeldakse mingeid jaburusi välja, et meelt lahutada. Laulge laule kaashäälikuta, tehke mõne maailmakuulsa kunstniku kuulsat maali järgi, istuge aknalaual ja laske end väljast fotografeerida, käige selles või tolles muuseumis virtuaaltuuril, külastage Giza püramiide, vaadake Prantsuse balletti ja Estonia "Fausti", osalege 45-eurosel virtuaalkokakursusel (hind ei sisalda toiduaineid!).
Ma tean, miks ma nii väsinud olen. Normaalsel ajal olen omaette ja ei saa sellest infomürast osa. Nüüd tungib kõik peale. Peaks vist juhtme lihtsalt seinast välja tõmbama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar