Kas see on mingi saatuse iroonia või on see lihtsalt juhus, aga juba teist aastat järjest tulevad umbes samal ajal kurvad uudised. Ma ei teagi, kas olen kurvem kirjapapa lahkumise pärast või hoopis Tartu kogudusekaaslase Maśa pärast, kellega juhtus eile traagiline õnnetus ning kellest jäävad mulle ainult mälestused. Mälestused, kuidas ta kirikaias muru seest võililli juuris, Missadel liigselt vembutavaid lapsi näpuga viibutades korrale kutsus ja kuidas ta iga kord Dorise puusade vastu huvi tundis. Kuidas ta oma punases jopes ringis silkas. Ja nüüd teda enam lihtsalt ei ole. Kui ta poleks olnud vaegkuulja, siis oleks kõik ehk hoopis teisiti.
Rahu neile.

Jõulud on selleks aastaks peaaegu läbi. Õnneks. Rohkem lõunaid kolleegidega ja pereringis ei suudaks ma vastu pidada. Rohkem kingitusi ei tahaks ise teha ega ka saada. Stressi tekitab kogu see kupatus. Lausa haigeks teeb. Sõna otseses mõttes. 23. detsembri õhtuks oli mul palavik 39,3. Veel samal hommikul, kui magamistuppa viimaseid tapeeditükke seina kleepisin, oli kõigest hääl ära. Loodan, et tegemist on viirusega, mitte millegi tõsisemaga.
See aasta erineb teistest selle poolest, et meil on päris oma jõulukuusk. Esimene päris oma. Kahjuks ei tea ma, kas see lõhnab, sest lisaks palavikule ja köhale on mul ka nohu. Aga õnneks ma näen veel. Või õigemini ei näe ka hästi, sest Mimmu sai minu prillid kätte ja keeras nendelt sanga küljest. Lõhkus ikka korralikult ära, nii et enam parandada ei saa. Juba teised prillid kahe kuu jooksul. Tuleb jälle läätsedega solberdama hakata.

Ja kohal see ongi. Iga-aastane jõulumasendus. Hullem kui kunagi varem.

Pipparkakast
Jõulude eel, ajal ja järel saab kilode kaupa piparkooke ära söödud. Mõnel varasemal aastal valmistasin ise piparkoogitaina, viimastel aastatel pole aega olnud. Ja tingimusi ka mitte. Ma isegi ei tea, kas mu praegune gaasiahi üldse töötabki. Ma pole eriline gaasiinimene. Olen suutnud isegi ühe köögirätiku juba põlema panna, millest on muidugi hirmus kahju, sest sellel oli kena heegelpits ääres. Ise heegeldasin vähemalt 10 aastat tagasi.
Kunagi tulevikus on kõik ehk hoopis teisiti, sest juba järgmisel aastal (vist jaanuaris) saan uue köögimööbli koos elektripliidi ja ahjuga. Seniks järan aga poepiparkooke ja leian internetist väga kummalisi lehekülgi. Näiteks selle siin. Ma pole rootsi keelt kunagi üliilusaks pidanud, aga "kärleksfulla" ja "pipparkakan" on küll keelelised saavutused. Igatahes on seda piparkoogiretsepti väga huvitav lugeda. Noh ja piparkoogivormid on ka vastavad või nagu nad ise kirjutavad: "endast lusten begränsar fantasin".

Põrsast kotis ei osteta ehk kuidas remondirindel siis ka läheb.
Põrsas nr. 1 ehk tapeet.
Neljapäeva öösel vastu reedet lõikasime kommuunikaaslasega magamistoa tapeeti. Helekollast väikese lillemustriga. Sellist, millel tuleb mustrit ajada. Kolm esimest rulli jooksis muster nii enam-vähem kokku. Edasi jooksid kaks rulli ideaalselt kokku ja viimane rull jooksis kolme esimesega jälle kokku. Ehk siis neli rulli sobisid omavahel kokku ja kaks omavahel, kuid need kaks ja neli omavahel päris ei sobinud. Erinevates seintes poleks ehk seda mustri erinevat lippamist märgata jäänud. Peale selle tuli aga välja, et ühte rulli oleks veel vaja. Reedel läksingi seda siis seitsmendat rulli ostma. Ikka samast partiist. Kodus mustrit ajades ei sobinud see aga ei nelja omavahel sobiva tapeediga ega ka ka omavahel sobiva tapeediga. Läksin siis poodi tagasi. Poes kisuti veel lisaks kolm kinnist rulli lahti ja sama muusika. Tundub, et mõnel tapeediliini operaatoril võib ehk probleeme tekkida, kuna kogu müügil olnud partii osutus praagiks ja läheb tagasisaatmisele. Minult võeti lahtilõigatud paanid poodi tagasi ja vahetati teise partii vastu välja. Poes eelnevalt kontrollisime müüjaga, et muster ikkagi jookseks kokku. Jooksis poes ja jooksis ka täna, kui tapeeti lõikusin. Hea et niigi läks, kuigi ajakadu oli meeletu.
Põras nr. 2 ehk magamistoa lükanduks
Eile panime magamistuppa uut põrandat. Kommuunikaaslase õde oli nii kena, nõustus appi tulema ja mind koolitama. Nii sai otsustatud, kuna ehitusmees, kelle suure otsimise peale leidsin, küsis ruutmeetri põranda paigaldamise eest 200 krooni.
Poole toa pealt tekkis aeganõudev takistus. Meie magamistoal on lükanduks. Kuna puitparkett kergitas varasema võrreldes põranda kõrgust tunduvalt, siis ei läinud uks enam kinni. Õnnetuseks ei käi uks ära ka (kui just seina ära ei lammuta). Ja nii me siis saagisime ukse alt jupi maha. Aega võttis, aga asja sai. Ehk siis tulemus sai ilusam, kui oleksime uskunud. Ja ilusam, kui see oli enne.
Põrandaga olen ka väga rahul, kuigi põdesin mitu nädalat, kas sai ikka õige valik tehtud. Sama lugu tapeediga. Võiksin oma otsustes rohkem kindel olla.
Ja klikiga põranda paigaldamine ongi peaaegu nii lihtne nagu räägitakse.

Nii kuramuse kiire on kogu aeg. Nii kuramuse kehv ilm on kogu aeg. Ja nii kuramuse pime on. Viimasel teemal rääkisin just kommuunikaaslasega ja meie meelest oli Tartus ikka tunduvalt valgem elada. Olen kõigest nii tülpinud, et ma isegi ei nuta enam Emajõge taga. Poleks ka aega, sest see kulub valdavalt korteri remontimise peale. Või vähemalt selleks ettevalmistuste tegemise peale.
Dorisele tuleb ka midagi panustada, sest ta käib nüüd kaks korda nädalas kaheks tunniks lastesõimega harjumas. Mul on meeletud süümepiinad, aga katsun olla tugev. Uni on lapsel kehvemaks muutunud ja ei ole just rõõm näha suurest nutmisest siniste silmaalustega last. Kasvataja, pardon - nüüd on nad ju õpetajad - ei suutnud isegi mu lapse nime meelde jätta. Noh, vanust oli tal kah juba üksjagu, aga seda enam võiks tal olla kogemusi ja vilumust.
Täna käisime Dorisega raeplatsil jõululaadal. Puhtjuhuslikult hakkasin rääkima "vorstikesed otse Saksamaalt" maaletoojaga ehk siis pesuehtsa saksa papiga. Viimane hakkas mu tütrele nii õudsalt meeldima, et tahtis ainult papi süles olla. Ja vorst maitses lapsele ka väga. Sellised mõnusad hetked teevad tuju kohe heaks. Selliseid hetki võiks olla veidi rohkem, aga mitte liiga palju. Siis polekski elul nagu midagi viga.

HARJUTUS PEKINGI OLÜMPIA EEL
Vastake viiele lihtsale küsimusele:

1. Millised õpilased on unised?
2. Pildil on kaksikud poisid. Leidke nad?
3. Pildil on kaksikud tüdrukud. Leidke nad?
4. Mitu tüdrukut on pildil?
5. Milline on õpetaja?

Käisin täna Viljandis. Rongiga. Ma olen rongiinimene. Mulle lihtsalt meeldib rongiga rohkem sõita kui bussiga. Õhku on rohkem ja ruumi ka. Ja huvitavam on. Seda enam, et Tallinnast Viljandisse sõitsin ma rongiga viimati vähemalt 12 aastat tagasi. Kohati oli loodus ikka väga maaliline - udu, ühel metsalagendikul hunnik metskitsi, täiskuu.
Viljandi on muidu väga ilus linn, aga sealsed inimesed... Ma parem ei jätka.
Tänane käik kujunes igatahes kaubareisiks. Sealne kaubavalik on hoopis teistsugusem kui Tallinnas või Tartus, kohati ehk isegi parem. Tundsin ennast nagu välismaale sattununa. Nii ma siis ostsingi endale lumememmega punase (piima)kannu ja teekannu, sest selliseid pole kusagil mujal näinud. Mida ma nendega küll peale hakkan, ei tea.
Tagasi tulin ka rongiga. Või nagu vedurijuht seda nimetas: "diiselmootoritega varustatud poolkiire rongiga". Sest lisaks mugavusele oli see ka veel odav - 63 krooni üks ots. Soovitan soojalt rongisõitu!

Selle nädala teisipäeval sai minust ametlikult tallinlane.
Kolmapäeval oleksin peaaegu auto-omanikuks saanud. Leidsin naabermaja ühe ukse eest Honda võtmed. Seekord sai omanik oma maasturivõtmed siiski kätte. Järgmisel korral saab minust kindlasti ärandaja. Kahjuks autoomanikku minust ei saanud, küll aga mõne mööblitüki, jalanõu, raamatu, riideeseme ja Mon Cheri kommide õnnelik omanik. Püüan oma masendust asjadega leevendada. Ei õnnestu siiski eriti hästi. Nalja saab ostlemise käigus siiski (hea seegi, tõstab natukenegi tuju).
Nii näiteks oli täna Viru keskuses mess fotokaameratele, arvutitele ja muule seesugusele. Üks meesterahvas jagas tasuta rohelisi karbikesi Kaspersky viirusetõrjega. Ma naiivselt küsisin, et kas tõrje kestab terve aasta, mille peale onu muigas ja ütles, et pigem 15 minutit. Kasutusjuhendit lugedes selgus, et karbi sisuks oli ehtne kondoom. Arvutite peal ei soovitatud seda siiski kasutada. Et nüüd siis nimetatakse SEDA ASJA niimoodi.
Tegin Kaubamajas ka jalgade koormustesti. Peaksin soetama endale ainult korraliku toestusega spordijalatseid. Soetasingi siis. Elu kõige kallimad tossud.
Selle nädala tähelepanek on, et Tallinna penskarid ei erine Tartu omadest mitte millegi poolest. Võibolla on ainult veel ülbemad. Vähemalt tundub mulle, et kui vanust on piisavalt sinnakanti, siis arvatakse, et lubatud on kõik. Oh ajad, oh kombed!

Hoolimata nädalasest puhkusest olen üliväsinud. Hoolimata kõigest on hetkel hea meel, et hing sees on. Üks umbkeelne trollijuht tahtis mind ja Dorist nimelt eile teise ilma saata.

Vedasime kommuunikaaslasega Tartust peaaegu viimased asjad minema. Seega on selle linnaga suurem suhtlemine lõppenud. Aeg-ajalt tahaks sinna ikka jõuda, aga kardan, et seda ei juhtu siiski niipea.

Kuidas leevendada masendust?

Meil käisid täna mardisandid. Kaks väikest marditüdrukut, keda Doris meeleheitlikult siiski poisteks kutsus. Olid teised päris vahvad. Aga nagu alati, ei leidnud ma vajalikul hetkel fotokat üles ja fotosüüdistus nendest jäigi tegemata.
Mardiplikad mängisid kammipilli ja kolistasid jauramiga, tantsisid hoolimata valutavatest varvastest ning soovisid head viljaõnne. Tallinnas on tunduvalt moodsamad mardisandid kui Lõuna-Eestis. Seal visati ikka vilja põrandale, siin aga pisteti pihku riisihelbe-tangu-kaerahelbe-makaronisegu. Makaronid on minu meelest päris hea idee. Või mis teie arvate?

No tõepoolest ei ole üldse vaba aega. Ma hüppan varsti ojasse, kui nii edasi läheb. Vaevlen täieliku magamatuse ja väsimuse käes. Seda enam, et remondiootuses ei ole me uut voodit kokku pannud, vaid magame rõõmsalt täispuhutaval voodil. See on tegelikult pikemaaegseks magamiseks kohutav variant. Eriti, kui mudilane on õhtul salaja madratsilt punni eest ära kiskunud ja läbi une tunned, kuidas küljealune üha enam põranda poole vajub.
Sellest ma parem ei räägigi, kuidas luud-lihased valutavad ja küür selga on tulnud. Inimesed, magage ikka normaalsetel madratsitel!

Tänane laulutund Musamaris jääb küll külastamata, kuna põnn magab kõrvaltoas sügavat ingliund ehk magab totaalselt sisse. Olen Dorist kasutanud seni oma äratuskellana, aga tuleb hakata vist ikka päris kella ka hommikul helisema panema. Ükskõik millisel teisel päeval oleksin sarnase magamise tõttu tööle hiljaks jäänud. Täna on õnneks vaba päev. Õigupoolest vaba hommik. Pärastlõunal näitan uues kohas korraks nägu.

Otsin inimest, kes oskab siseuksi vahetada ja plaate seina-põrandale panna.

Sellest ajast saadik, kui viimati siia juhtusin, on palju juhtunud. Alma on vanemaks saanud, puud on kollaseks muutunud, mina peaaegu lõplikult Tartust Tallinnasse kolinud. Ehk siis juba kolm nädalat on meil Tallinna korteri võtmed käes. Sisseelamine on toimunud üsna valutult. Aknast on mul vaade õunapuule, mida linnud viimasel ajal räsivad. Ei tea, kas on ka maitsvad ubinad?
Kui mul Tartus oli ajaga mingigi läbisaamine, siis nüüd see puudub. Aega lihtsalt üldse ei ole. Ise ka ei saa aru, kuhu see kaob. Tööle, koju, lapse laulutundi vist.
Doris jätkab lolluste õppimist. Viimasel ajal on ta pidevalt kassi krõbuskikausi juures ja uputab krõbuskit kassi jooginõusse. Kui pahandan, siis vaatab mulle oma suurte silmadega otsa ja lausub: "Kala!"
Söögiisu on jälle tõusnud. Erilisi maitsemuutusi pole tekkinud. Erinevalt kommuunikaaslasest, kellel jõulude lähenedes kasvab kapsaisu. Hapukapsa, praekapsa.
Aga nüüd lõpetan. Lähen pesu pesema. Oma uue pesumasinaga, millele ei antud kaasa üheski normaalses keeles kasutusjuhendit. Pian ma slovaki keele selgeks õppima?! Kõik. Tsau-pakaa!

Olen kurb. Nagu viimasel ajal ikka, kui Tartusse satun. Ikkagi minu sünnilinn. Ikkagi minu nooruse linn. Ja minu lapse sünnilinn. Ilus, roheline inimmõõtmetes linn. Ja ma ei saa aru nendest inimestest, kes pole Tartus pikemalt elanud ja kellele see linn täiesti vastuvõetamatu on. Elagu seal enne ja siis rääkigu!
Ma ei saa veel teistestki asjadest aru. Näiteks ei saa ma aru vanematest, kes lastel vahet teevad. Küll aga tean ma, mis tunne on, kui vanemad lastel vahet teevad. Mõnikord lähevad need vahettegemised ikka väga inetuks. Seetõttu ootan ma järgmist nädalat kohe eriti, et saaks lõpuks Tallinna korteri võtmed kätte ja ei peaks ise enam lolli mängima ja et ei peaks enam teiste lollimängimist taluma. Ja nagu mu üks kolleeg ütles: sellistele inimestele ei ole mõtet rääkida - nad ei saa niikuinii aru. Ma kahtlen sügavalt nende mittearusaamises. Pigem ei taheta aru saada: lihtsatest asjadest nagu, et ka minu perel on VAJA kusagil elada (mitte ainult nende lemmiklapsel) või et milleks peab meil neli tuba olema (kuigi lemmiklapsest saadakse aru, et oma maja on vaja). Minu jaoks on näiteks kummaline, kui 33-aastase "lapse" vanemad käivad igal nädalavahetusel "lapsel" abis - puid riita ladumas, muru niitmas, kasvuhoonet kastmas, lapselapsi hoidmas. Õelusest ja lugupidamisest enda ja oma lapse vastu kujutan ette, et tulevikus on Tallinn Tallinnast sama kaugel kui Tallinn Tartust.
Imetlen Tartu itaallasi ja hispaanlasi. Hoolimata sellest, et 10 inimest elavad kolmetoalises korteris, on kõik paigas. Saan minagi tegelikult aru, mis peaksid väärtused olema, ent SAAMAHIMU(?) on nii suur, et kibestumus tapab mu hinge ja elurõõmu. Või on see see minu kuulus õiglusjanu (nagu mu pinginaaber tavatseb öelda).
Ühesõnaga, ma olen omadega hetkel üsna sassis. Kui saaks lõpuks koha, kus tunda, et MA OLEN NÜÜD KODUS. OMA KODUS, siis võibolla muutuksin ma veidi optimistlikumaks ka.

Vahepeal ei ole midagi erilist juhtunud. Siiski on minus süvenenud veendumus, et Issanda loomaaed on ikka suur ja igaühel on oma kiiks. Ehk teisisõnu jätkan ühistranspordis toimunud seikade edastamist. Alustan seekord aga kommuunikaaslase heietusest. Kord tööle sõites läkatas tema läheduses istunud vanamees meeletult. Lõpuks võttis vanamees läbipaistva kilekotikese ja sülitas oma röga sinna sisse. Et aga asi ikka piisavalt jälk oleks, hakkas oma röga veel pikalt-laialt kõigi silme all veel uurima kah. Ma parajasti sõin, kui kommuunikaaslane oma läbielamistest rääkis (ta tegi seda tunduvalt naturalistlikumalt kui mina praegu) ja ajas ikka öökima küll. Eelmisel kolmapäeval, kui Tartusse sõitsin, istus bussis üks tõeline Lõuna-Eesti mees. Teate küll selliseid, kes Soomes ehitamas käivad. Jõi õllet ja puha, kuigi bussijuht oli läbi mikri hõiganud, et igasuguse alkoholi joomine bussis on keelatud. Lõpuks surus plekkpurgi kokku ja pani prügikotti. Noh, ikka need kilekotikesed jälle. Ise mõtlesin veel, et õlu ajab ju hädale. Mõne aja möödudes ja uskunud ma oma kõrvu. Vaatasin siis, kas ma kuulsin ikka õigesti. Lõunamaamees istus, kilekott munadel ja soristas kotti pissida. Hiljem riputas täiskustud koti (no ma ei oska seda teistmoodi nimetada) enda ette nagisse. Nii see siis kõlkus seal Tartuni. Päev hiljem ilmus Postimehes kellegi soomlase lugejakiri, mille sisuks oli umbes, et kas eestlaste põied on suuremad kui soomlaste omad ehk miks busside WCd kinni on. Minu kirjutatud loos oli bussi WC täitsa avatud.
Eile oli ka järjekordne hull bussis. Üks penskarmutt ei suutnud terve tee endale sobivat kohta leida, vahepeal tahtis isegi mulle sülle istuda. Lõpuks maandus ikka teisel pool vahekäiku. Kolmkümmend kilomeetrit enne Tartut hakkas tädike aga ikka üsna kummaliselt käituma. Kõigepealt lülitas ta sisse oma NOKIA 2210. Sealjuures sõimas ta kedagi, aga ma ei saanud päris hästi aru, keda. Äkitselt haaras ta aga oma ülisuurest mustast kotist, mida ta ontlikult oma põlvedel hoidis, deodorandipudeli ja kukkus ennast lõhnastama. Sõna otseses mõttes lasi seda endale pähe, näkku ja rinnale. Ja ta kordas protseduuri iga paari minuti tagant kuni Tartuni. Vahepeal lasi niisama õhku ka. Tema oli daame!

Endal mul läheb kah. Olen oma uue töökoha ehk tööga üsna rahul. Tallinn ei tundugi enam nii jube. Ja kui Elion alt ei vea, kirjutan varsti oma tegemistest jälle.

Ostsin ükspäev kaasaegset kirjandust. Tiina Laanemi "Väikesed vanamehed" ja Anna Davise "Kingakuninganna". Esimese lugemist juba alustasin, kuigi mul puudub siiani sellest teosest igasugune arvamus. Loen edasi, äkki tekib.
Viisin täna oma lauaarvuti parandusse. Lõpuks ometi. Lihtsalt mulle meeldib kodus tavalise arvuti taga toimetada. Väljaspool kodu eelistaksin loomulikult rüperaali, kuid kodus peaks olema ikka selline korralik kobakas, mis paigalt ei nihku. Ma arvan, et isegi 6-kilone läpakas ei meeldiks mulle kodus.
Täna on olemine soojem. Parandasime nimelt kommuunikaaslasega elektriradiaatori juhtme ära.
Säästumarketis käisin üle aasta, ma arvan. Odavaid paprikaid ostsin. Nägin seal ka naabrinaist, kellel õitseb aknal valge toakannike. Polegi sellist värvi näinud. Ma muidugi lunisin endale lehti ja sain ka. Ei tea, kas need vastu talve idanema ka lähevad?

Külm on. Igal pool. Käed külmetavad, jalad külmetavad. Kohati tundub, et õues on isegi soojem kui toas. Kogemata jäid kaks akent kaheks päevaks lahti. Ühest oleks õhuvahetuseks täiesti piisanud. Kas nüüd ongi soojaga selleks aastaks ühel pool? Sügis andis muidugi juba ammu endast märke - kuu tagasi lõhnas õhk õunte järgi, mõned nädalad tagasi hakkas ploomide järgi lõhnama. Täna ei mahtunud linnud enam traatidele ära.
Külm on. Mis ma siin hädaldan nagu külmetav kunstnik! Kuum vann aitab kindlasti, tass kummeliteed ka. Ajakirjad-ajalehed ka kaasa ja küll siis soe hakkab. Tervis on ka täiesti korras - kopsud töötavad ja süda on normaalse kujuga.
Siiski võiks kütteperiood juba alata - kõhnadel inimestel pidi külmem olema kui paksudel. Arusaadav, miks mul külm on.

Mul on kõigest siiber. Tingitud on see minu ümber elavatest mökudest. Ausalt, tahaks Eestist ära. Mõtlesin nädalaks Kreekasse sõita, et oma närve puhata. Siis läks pool sellest riigist põlema, nii et sinna pole mõtet vist niipea minna. Tuleb siin külmas edasi tõmmelda.
Kassiliiv, mida praegu kasutame, on üks suur scheisse.

Kaal langeb endiselt. Sellest tulenevalt on praegused riided mulle liiga suured. Vanad riided aga VEEL ei mahu hästi selga. Käin riidepoodides ja enesetunne muutub paremaks. Mitte et sealt midagi eriti osta oleks, aga mulle mahuvad 38 riided jälle selga. Ja Mosaicis lausa 36, vaata et 34 läheb ka peaaegu, aga see on üldse üks imelik pood. Kas see on ülekaalulistele mõeldud või?
Nii et olen viimasel ajal palju aega riidepoodides aega veetnud. Aga isegi mina ei saa järgi oma vanemale õele, kes võikski poodidesse jääda. Käisime eile viis! tundi Lõunakeskuses. Mul hakkas oma ajast lõpuks kahju ja närviliseks muutusin ka. Täpselt nagu mehed, kes peavad oma naisukesi ostlemisel saatma. Kahjuks ei ole mitte kusagil mujal kui Kaubamajas punast nahksohvat, millel oma tuimusega kahekesi istuda ja oodata. Millal ostleja oma uute asjade omandamisega ühele poole on saanud. Asjad võivad osutuda väga tülikaks. Sellest saan ma nüüd aru, kui kolimine on kohe ukse ees.

Võta kark ja hüppa üle asjade. Just selline näeb välja üks tuba minu praegusest elamisest. Alates eilsest, kui magamistoa peaaegu tühjaks tassisime. Huvitaval kombel orienteerun ma asjades aga väga hästi ja siiani olen kõik vajaliku ilma probleemideta üles leidnud. Talun olukorda vaid seetõttu, et see on ajutine. Mõni elab terve elu hunnikutes ja on ka õnnelik. Ühesõnaga - REMONT.
Mulle "meeldib" õudsalt remonti teha. Eriti, kui oled pooleteiseaastase lapsega ihuüksi. Eriti, kui pooleteiseaastane titt röögib kõrval "Kaa'dan!" (mis peaks tähendama vist "kardan"), kui ma parajasti lage pahteldan. Hetk hiljem on ta riidekapis ja matsutab. Sai kah suu valgeks. Pahtliga. Peale joodi tapeedileotusvett. Huvitav, mida kõike mina lapsepõlves kurgust alla lasin? Esimese hooga meenub banaaniliköör, mille ema Moskvast oli toonud ja riidekappi ära peitnud. Mina käisin seda siis seal salaja limpsimas.
Hunnikute kaupa liiva sai söödud, ma oletan. Ja mida kõike veel.
Jah, väikese lapse emal juba igav ei hakka, kuigi ma ei pea laste kasvatamist just kõige huvitavamaks tegevuseks. Olen liiga egoist.

Täna oli üks imelik ja sekeldusterohke päev. Tahtsime Dorisele uut hüüdnime panna. Algselt plaanisime panna Fjuk, kuna ootamatult selgus, et kunagise poliitiku lapse nimi on ka Doris Helena. Keelemänguga muutus nimi Fikiks, aga lõpuks ei läinud hüüdnimeplaan ikkagi läbi. Seda enam, et nägime bussis ühte umbes neljaaastast tüdrukut, kes oli täpselt nagu maksikoer Fjuk. Maksikoer Fjuki vanaisa nägi välja aga nagu vampiir - üleval ja all keskel puudusid tal hambad, ainult kihvad olid.
Siis nägime veel ühte meest, kellel olid jalas püksid embleemiga "Tallinn 80" ning ühte naist, kellel oli Georg Otsa kilekott. Täpselt selline, millega õemees 1990. aastatel Soomest banaane tõi.
Kuna meie lapsukesel täitus eile poolteist aastat, otsustasime talle väikese kingituse teha. Ta sai beebinuku Baby Annabell ja nukuvankri. Kodus vankrit kokku pannes selgus aga, et see roostetab ja värv koorub. Viisime kauba poodi tagasi ja saime raha ka tagasi. Ise-enesest oli kahju, sest tegemist oli väga vinge asjaga. Asenduseks ostsime Kaubamajast lihtsa ja odava nukukäru. Õnneks Doris vist suurt midagi ei mäletanud, sest vankri tagastamise ajal ta magas. Ärgates oli aga tal juba käru. Mõtles võibolla, et nägi vankrit unes. Lapsel oli terveks päevaks tegevus olemas. Varajased emainstinktid või midagi taolist. Ta isegi pahandas beebinukuga, kui too ei istunud korralikult kärus. Täpselt samamoodi nagu mina Dorisega pahandan.
Õhtu hakul võtsin ette tegevuse, mida oli ikka ja jälle edasi lükanud, kuna see tundus mulle raskena. Pahteldasin nimelt ära magamistoa aknapõsed. Uued aknad pandi ette ma ei mäletagi enam millal ja siiani olid põsed viimistlemata. Üritasin vastavat teenust ka aknafirmadelt osta, aga järjekorrad on nädalatepikkused. Nii kaua ei saa ma aga oodata. Hea on, et pahteldasin, sest tulemus sai ülihea. Muidugi mõtlen ma nüüd, et miks ei võinud ma seda juba varem teha.
Kui nüüd kuskilt pappkaste ka veel saaks.

Peaaegu unetu öö jättis oma jälje minu tänasele päevale. Vajutas väsimuse pitseri.
Laps ei teinud ka mu elu kergemaks - ärkas varem kui tavaliselt, jonnis ja kukkus järjekordselt pea ees. Peaks vist ikka mingi aediku või puuri moodi asja soetama ja ta sinna kinni pistma. Saab vähemalt rahulikult aknaid sulgeda ja pea ümberpöördunult vaatama, kuidas laps selle aja jooksul toolile on jõudnud ja valmistub peakat hüppama.
Muidu on elu peaaegu muutusteta. Erandiks on kaalulangus, mis iseenesest on ju väga tore. Nii vähe kaalusin ma viimati kaks aastat tagasi. Või noh mis vähe! Nädalavahetusel käisin emal külas ja koristasime õega riidekappe. Muuhulgas oli palju ka minu hilpe, mida ülikooliajal kandsin. Nüüd võin nende selgapanemisest ainult unistada. Kui need aga isegi mu kondipuketist õele selga ei läinud, tegi see mind ikka mõtlikuks küll. Kannan võrreldes kunagiste aegadega 4 x 5-kilost pesupulbrikotti pidevalt kaasas. Ei usu, et endised mõõtmed veel kunagi saavutan ja pea seda ka elu ja surma küsimuseks, ent kui kaal algab viiega, võin juba rahul olla. Hetkel algab see kuuega. Peaasi on endale piisavalt tegevust leida, et mõtted kogu aeg söögi ümber ei keerleks. Anorektikut minust ei saa, sest ma ei salli pidevat näljatunnet.
Noh ja õe käest sain paraja peapesu ka. Et ma olevat liiga kossakas ja end käest ära lasknud. Käskis mu juustega midagi ette võtta, aga mida sa võtad, kui juuksur mulle jälle ootamatult lapse on saanud. Ja mida kõike muudki ta veel ei käskinud. Kellele ma siis lõppude lõpuks ikka elan?!

Und ei ole. Mingi kuupäevaline kriis või midagi taolist. Palju mõtteid, mis tunglevad peas siia-sinna ja ei mahu ära. Valdavalt on need seotud eelseisva kolimisega. Paneb ohkama - kahetoalisse korterisse võib ikka hämmastavalt palju asju ära mahtuda. Ma olen muidugi selline inimene ka, kes ei raatsi midagi ära visata. Hoian asju käes, veeretan näppude vahel ja siis panen ikka vanale kohale tagasi. Nüüd on vist aga aeg teha süda kõvaks ja mittevajalikud esemed lihtsalt minema loopida. Mu konspektid lähevad kõik seda teed. Terve kapitäis. Kuidas neid nii palju küll tekkis, ei saagi aru. Muidugi ei saa kõike minema ka visata. Näiteks vana elektriõmblusmasinat (täitsa metallist) ja väikest külmutuskappi ei viska ju ära. Kui kellelgi tekkis nende esemete vastu huvi, siis annan odava raha eest ära. Nagu tavatsetakse öelda, kuigi see lause ei sisult korrektne.
Noh ja raamatud. Uues kodus saab nende jaoks olema lausa eraldi tuba. Ma muidugi soetan neid siia juurde, kuigi mõistlikum oleks seda juba Tallinnas teha. Sõbranna kinkis mulle Apollo kinkekaardi, mille tulemusena on vaja kuus Astrid Lindgreni teost ka kaasa võtta. Kinkekaarti oleks tunduvalt lihtsam olnud kolida.

Unetust tekitavaid mõtteid on veelgi. Endine kolleeg, kes lahkus firmast minuga umbes samal ajal teatas, et firma paneb pillid kotti. 10 meeskolleegi koondatakse ja kõik naiskolleegid ka. Naistest eriti kahju ei ole, sest enamus eestlasi olid asendunud venelastega. Selliseid koledaid lugusid vastu ööd kuulda on päris traagiline. Kuigi, kui ma nüüd päris aus olen, ega see eriti tore firma ei olnud ka. No mida tahtagi, kui ülemuse hüüdnimi oli Muffin.

Uni ei taha ikka veel tulla. Kahju, et ma Ameerikamaal ei ela. Seal pidi olema teleprogramm, kus näidatakse haigutavaid inimesi - see pidi und tekitama.

Kui ma hommikul veel mõtlesin, et olen egoist, siis õhtul ma enam nii ei mõtle. Eriti kui järgida Lucille Harperi teooriat, mille kohaselt on egoist inimene, kelle parim omadus on see, et ta ei räägi teistest.
Mulle helistas täna inimene, kellega ma ei taha tegelikult üldse suhelda. Olgu ta siis nii naisveresugulane kui on. Lihtsalt viskab ühel hetkel üle, kui muud juttu ei kuule, et "mulle pakuti siia tööd ja mulle pakuti sinna tööd; ostsime oma poegadele rollerid ja vanemale pojale auto; me müüsime oma majaks ehitatud suvila ja korteri maha; me ostsime Tallinnast välja maja; me ostsime kaks aastat pärast majaks ehitatud suvila müümist maja Tartumaale, jõe kaldale - meil on oma marjapõõsad ja õunapuud ja meil on nüüd PÄRIS OMA SAAR!" Kõige kurvem on muidugi see, et sugulane arvab, et ma olen kade, aga ei ole. Tore, kui kellelgi hästi läheb. Et jälle on otsustatud soetada üks "koht" tavalisest eluasemest võimalikult kaugele, kuhu mees oma armukesi vedada saaks ja elu täiel rinnal nautida. Nõrkushetkedel heliseb taas minu telefon ja minu roll on siis kuulata. Ja ma ei ole kade.

Nii kurb kui see ka ei ole, ma ei ole suutnud siiani Tartus endale sobivat tööd leida. Kommuunikaaslasel oleks ehk võimalus, aga ta on oma Tallinna otsaga vist liiga rahul. Olen täiesti alla andnud. Käisin isegi Tallinnas kortereid vaatamas. Ega suurt midagi vaadata ole - enamus korterid ei vasta minu maitsele ja tingimustele. Ja ega kinnisvaraportaale uskuda ei maksa ka. Nii näiteks nägi üks neljatoaline korter, mida reklaamiti "värskelt remondituks" välja hullem kui minu praegune pooleldi remonditud korter. Teine neljatoaline enam nii kole ei olnud, kuigi ka seal tuleks remonti teha. Ja kõikidel maakleritel oli millegipärast lemmikteema nr. üks - neljatoaline korter, siis saaks teine laps ka toa. Ei ole teist last plaanis. Selle ühegagi palju tegemist.
Tartusse sõites sattusid bussile ette pühapäevaautojuhid. Vene masinate ja kummalise sõidustiiliga. Samas ei saanud nendest vähemalt üks vist eriti paha inimene olla, sest tal oli ilus kutsa autos. Aga vahepeal oli tunne jah, et hüppa või ise bussirooli. Meie riigil on vaja suuremat Tartu-Tallinn maanteed.
Eile käisin Pampersi Väikelaste Arengu Akadeemias. Ma päris ei nõustu nende mõõtmetega, mis seal on, aga lõbus oli ikka. Eriti ülisuur tugitool. Sellise võiks endalegi soetada.
Tänase päeva teema on kukeseened. Kuna mina vist niipea metsa ei saa, siis ostsin neid turult. Kord aastas võiks isegi linnainimene kukeseeni süüa. Või mis?

Postimehe online kommenteerijad on ikka naljahambad küll. Tsiteerin "Iidolit": "Käisin just oma poega soomemaale kooli viimas ja nägin ta toanaabri (mõlemad spordilembesed poisid) seinal Nykäneni autogrammiga postrit. Poiss ütles, et tahaks kangesti oma seinale Värniku oma. Loodame, et asi nii hulluks ei lähe."

Tartus on levimas uus vargusteliik. Üliõpilasorganisatsioonidest kaovad asjad - Raimla hoovist kadus järelhaagis. See leiti küll lõpuks üles. EÜSi hoovist.
Eile lugesin kiriku aialt, et Sakalast varastati viiul.
Minu teada peaksid need organisatsioonid tegelema lipuvargustega ning millegipärast oli mul tunne, et korporatsioonid on nagu pühakojad, kust midagi ei varastata. Ju siis eksisin.

Nüüd tuleb pikem puistamine, aga äkki hakkab kergem.
Vaatasin eile hilisõhtul TV3st "Rohelist miili". Polnud seda varem näinud, aga kuna kriitika filmile oli hea, siis vaatasingi. Niikuinii midagi targemat poleks teha olnud, kuigi annan endale aru, et vaatan viimasel ajal liiga palju telekat. Noh, film käis kah. Pisarad peaaegu tulid (need tulevad viimasel ajal üldse kergesti - tantsupeo kordust vaadates, huilgavaid kiirabiautosid nähes, klaveriõpetaja mehe ja äia surmast teada saades, magavat last vaadates ja mõnikord ilma igasuguse põhjuseta ka). Kui ma just hull ei ole, siis olen väga õnnetu inimene. Nagu üks korralik eestlane olema peabki. Ime kah, kui ei ole, sest ümberringi on ju kõik õnnetud. Kellel tuju hea, sellel tuleb see ära rikkuda. Eriti hästi valdavad seda kunsti pensionärid. Mul on viimasel ajal küll tunne, et nemad oma ninaotast kaugemale ei näe. Kohati tahaks isegi vabandada, et mul laps on, et ma olemas olen ja nende planeedile ära ei mahu. Ekstreemseim näide on minu vastas elutsev prouakene, kes on võtnud pähe, et ma ei pesevat koridori. Tegelikkuses pesen küll, aga ta vist ei ole juhtunud nägema. Kui ei ole juhtunud nägema, järelikult ei pese ikka. Ükspäev kargas ta mulle sõna otseses mõttes kallale ja üritas minu elamisse tungida. Palusin minu ust mitte puutuda ja vastuseks kõlas: " See ei ole sinu uks!" Ma arvan, et mul oli sel hetkel sama totakas nägu peas kui temal hetk hiljem, kui ütlesin, et on ikka minu uks küll (tegelikult on Kommuunikaaslase oma, aga who cares!). Kutsu või politsei. Oeh, see kamm kestab juba üle aasta. Püüan tädikest mõista, sest tal avastati eelmisel aastal rinnavähk ja teda on lisaks lõikumisele kõvasti kiiritatud. Kiiritamine pidi psüühikale halvasti mõjuma ja tundub, et nii see tõepoolest ka on. Tegelikult on mul väga paha hetkel koridoris liigelda, kuna juba nädalaid on seal kellegi kuivanud okse. Koristaksin ära, aga hetkel on naabritädi kord.

********


Täna olin paanikaosakonna juhataja. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, kui kirikust väljudes otsustas Doris põse vastu kirikutreppi suruda. Otsaesise ka. Vajus jalapealt. Muhku ei tulnud ja punaseks ka ei läinud, seega ma ei muretsenud eriti. Istus kärus veel poolteist tundi, kuni jäi magama.
Pärast ärkamist algas aga minu jaoks täielik õudus. Laps tegi kaks sammu, istus maha, katsus paremat jalalaba ja karjus meeleheitlikult "ai-ai". Ja nii korduvalt. Helistasin juba Lõivukesele, kes suure tõenäosusega puusajama välistas. Natuke muretsesin veel, traumapunkti ei tahtnud ilmaasjata minna - segan veel arstitädisid rate.ee-s surfamisel.
Mõne aja pärast poleks nagu midagi olnudki - valust ei jälgegi.
Kommuunikaaslane pakkus välja, et ehk nägi laps mõnda lonkavat inimest ja ahvis seda. Nagu jutustas üks nelja lapse isa hiljuti trollis. Tema poeg oleks peaaegu kipsi pandud, kuna jäljendas lombakat naabrimeest.
Mis see siis oli, ei tea. Sama võib küsida ka kolme kraadiklaasi (pardon: termomeetri)kohta, millega igaks juhuks last kraadisin. Üks näitas 38,0, teine 37,4 ja kolmas 35,8. Millist uskuda, millist mitte? Minul näitasid need kõik 36,5.
Oeh, ma olen sellest päevast väsinud. Mida sellelt päevalt oodata oligi, kui suur must kass kolmveerand seitse voodisse hüppas ja üles ajas!

Viimasel ajal on juhtunud minu lugemislauale valdavalt ühe naaberrahva kirjandus. Sisko Istanmäki "Liiga paks, et olla liblikas", siis üks Tuglase tõlgitud raamat ja mõni veel. Ega ma loetust erilises vaimustuses ole. Noh aga mida naaberrahvalt tahtagi - kuula nende keelt ja vaata neile näkku. Ja millised ideed neil veel on! Selle peale on võimelised tõesti ainult soomlased tulema. Meeipissienamkunagiistudes.

Ei juhtu siin elus tõepoolest midagi huvitavat, kui just ise oma elu huvitavaks ei püüa teha. Üksikemadel ei anna aga eriti midagi korraldada. Jah, võib nii öelda küll, et olude sunnil on minust saanud üksikema. Mitteametlikult siiski, kuigi seal suurt vahet vist ei ole.
Minu magamistoa akna taha on kolinud tuvi. Ta on kas väga julge, sest minu kõtitamised teda minema ei aja või on ta väga haige. Kahtlustan viimast. Paranoiline nagu ma olen, ei julge isegi akent lahti teha. Äkki tulevad pisikud sisse.
Löön viimaseid vabu nädalaid surnuks, sest varsti ongi aeg tööle minna. Kohe üldse ei tahaks. Hea meelega istuksin lapsega kodus ja oleksin üksikema. Mulle sobiks rantjee-elu väga hästi. Et ma midagi sellist endale lubada saaksin, peaksin lotovõiduga suurema summa võitma. See oleks aga juba tõeline ime.
Pean vist kähku magama minema, muidu ajavad suured unistused mu meele mustaks.

Jätkub kahe linna vahel sõitmine - üleeile Tallinnasse niigelnaagelnoie Sebe bussiga, eile Tartusse tagasi. Kassi viiendale sünnipäevale.
Päeval tegelen lapsega, öösel loen ja vaatan telekat. Eile juhtusin ETVst "Ussikesi" nägema. Võitlesin lõpuks pisaratega, mida ei teinud aga väikese surnud lapsukese ema. Ei tea, kas ta üldse saigi millestki aru. Isa seevastu näis mingisse kolmandasse maailma langenuna. Väikesel oli ütlemata kurb saatus - takerduda võrevoodile kinnitatud paelasse ja end üles puua. Ohjah, ei tea, kui kaua ma sellele väiksele inglikesele veel mõtlen?
Öösel kell 03.13 ärkasin korraks, kondasin natuke ringi ja proovisin uuesti uinuda. Kuni käis üks õudne pauk. Järgnes valgusemäng taevas, metsik tuul ja tugev vihm. Kohati tundus mulle, et majal on vist katus pealt ära lennanud ja ülemistele naabritele sajab vihm sisse. Vaimusilmas nägin juba, kuidas vesi laest minu elamisse tilkuma hakkab. Ja elekter läks loomulikult ära. Meil siin läheb vool tihti lihtsalt lambist ära. Täna paistab päike nagu öösel poleks midagi olnudki.

Vaikne, võiks öelda et suisa igav elu on vahepeal olnud. Kui välja arvata ainult mõned kummalised sisseostud - Maximast destilleeritud peedid ja Maksimarketist konnakujulised kummikommid, mis maaletoojale on "hapud ussikesed".
Täna saatsin kommuunikaaslase Tallinna bussile. See Taisto bussijuht nägi küll väga Mahmoud Abbasi moodi välja.
Hansapäevad vaatasin üle. Nägin isegi lotja mööda Emajõge sõitmas.
Õhtupoolikul heldis mu süda aga sellest, kui kolmeaastane Itaalia poiss minu last kallistas ja paitas. Hellitatu kohta võib nüüd vist öelda, et ta kõnnib.

Ma ostsin üle-eelmisel laupäeval Prismast "Müümise kunsti" DVD. 39 krooni eest. Odavam ikka kui kinopilet. Täna jõudsin vaatamiseni. Vaatamisjärgsed mõtted on kummalised, aga hea meel on ka. Enda pärast. Ühe tegelase masside hullutamise tekstides tundsin ära raamatu "Teie alateadvuse jõud" sisu. Raamatut lugeda on odavam kui selle mehe loengutel käia. Ja mõju on kindlasti samasugune. Aga kui nõudlust on, miks mitte.
Mis puutub müümisse, siis ise eelistan osta või öelda pakkujale "ei". Tundub kergem.

Ma hakkan varsti päevikut pidama. Päris päevikut. Talletan sellesse juhtumised oma bussi-, trammi- ja trollisõitudest. Nii näiteks kirjutan kindlasti eelmise nädala trolliseigast, kuidas peaaegu alasti, purupurjus või narkouimas venelane kargas trolli ja jooksis karjudes läbi trolli: "Ubju!" Eile olid trollis kolm parukmeest, üks neist automaadiga terrorist. Kutsusid telefonitsi rahvast kokku ja soovitasid enne sms-laenu võtta. Et ikka raha oleks. Kommentaariks veel nii palju, et nad olid liiga purjus, et jala käia, auto juhtimisest rääkimata.
Üleeile Tartust Tallinnasse sõites ütlesin ma millegiprast, et selle bussiga me kohale ei jõua. Enne Koset kooleski buss ära. Ausõna, enne ei olnud bussil midagi viga. Õnneks juhtus sõbralik Mulgireisid mööda sõitma ja korjas meid peale. Doris ajas uues bussis käed ette ja nõudis häälekalt "Opa". Üle vahekäigu vene mehele sülle. Istus seal kuni Tallinnani ilma igasuguse viginata.
Lugusid oleks kui palju.
Hm, eilses Postimehes on minu Pusast pilt. Kassist siis.

Mulle meeldib suvi. Just selline, nagu praegu on. Ei liiga palav, ei liiga külm. Maasikad, värske köögivili, turulkäigud. Need lõhnad! Ja need värvid! Ja siis turult toodud produktidest supi keetmine. Krõmpsuvad porgandid, krudisevad kapsalehed, hernekaunad. Lihtsalt võrratu looduse toodang. Peaksingi rohkem sellist salati-köögiviljakraami sööma. Enda suureks kurbuseks märkasin, et midagi uut oleks selga vaja soetada. Poes on aga nagu ikka - kõik kohad kaupa täis, aga midagi osta ei ole. Või siis ei lähe selga või on ilma õmblusteta, lihtsalt käristatud servadega. No eks nii tuleb odavam "õmmelda". Inimesed on valmis ju moodi ostma. Ainult mitte mina.
Hakkan parem "Prantslannad ei lähe paksuks" lugema. Äkki mõjub.

Niisiis kiiksud:

1. kokkamises
Ma ei suutnud mitte ühtegi kokkamiskiiksu meenutada. Võibolla ehk see, et ma unustan kogu aeg toiduained külmkappi tagasi panna. Ning ma ei keeda magusaid putrusid.
Küll aga meenus rida köögi ja söömisega seonduvaid kiikse. Näiteks ei pista ma kunagi sama lusikat kahte erinevasse moosipurki, olgu tegemist kasvõi sama moosiga (nt. ühe purgi põhjast ja teise algusest). Tegelikult kulub söögivalmistamisel üldse palju lusikaid, nuge ja kahvleid, sest kord kasutatuna rändavad need kraanikaussi.
Ka ei suuda ma vaadata, kuidas inimesed froteekäterätikutesse nõusid kuivatavad. Nõud tuleb ilmtingimata linasesse ja käed kindlasti froteerätti kuivatada.
Ja Saksamaal määrin ma saiakesele kõigepealt võid ja siis moosi. Mõnikord panen juustusaia juustule mett peale. Aga see kehtib tõesti ainult Brötchenite puhul. Eesti saiakestel ei ole sellist mekki. Ja viimasel ajal olen ka Eestis õunamahla gaseeritud veega lahjendanud. Jällegi sakslastelt õpitud kiiks.
Oma müsli söömise harjumustest olen juba varem kirjutanud. Kõigepealt parimad palad ja lõpuks võib ülejääkidest kaerahelbeputru keeta. Sellise käitumise juured ulatuvad juba lasteaeda supisöömise juurde. Ainult et siis sõin alguses ära kõige vastikumad asjad ja lõpetasin kõige paremate paladega.
2. majapidamises
Kuna minu majapidamine on kaootilise iseloomuga, siis on ka kiiksud kaootilised.
3. muu teema
Mul peab magades suur, paks ja raske tekk peal olema. Et oleks ikka tunda. Ja seda aastaringselt. Baikatekiga on uni häiritud.
Mulle üldjuhul ei meeldi, kui raamatute, filmide jms. sisu ette ära räägitakse.
Mulle meeldib aegajalt juuksesalku ümber sõrme keerutada. Nagu ka mu õele (geneetiline probleem?) ja Sal-Sallerile. Pidavat olema loomeinimeste tunnuseks, kuigi mina ennast mingiks loomeinimeseks küll ei pea.
Eks neid kiikse ole veel ja veel ja veel. Kiiksuahelat võib jätkata kes iganes.

Ahja, endale mälestuseks. Doris astus täna iseseisvalt kolm sammu.

Kell on juba palju ja seetõttu ei kirjuta pikalt. Kuigi ainest võiks ju kirjutamiseks olla. Sellest, kuidas pool aastat juba läbi on ja kuidas ma juba sügise lõhna tundsin. Või siis Naabrite eeskujul oma veidrustest. Aga ma lihtsalt ei jaksa, sest uni ründab.
Käisin vahepeal Tallinnas. Pealinnas on küll internetiühendus täitsa olemas, aga kardan, et mõned inimesed ei mõistaks sellist kirjutamist. Vaataksid, et mis kiiks mul see jälle on. Kiikse jagub, aga nendest mõnel teisel korral.
Tantsu- ja laulupeol ei käinud. Polnud plaaniski, sest tõepoolest - nendest üritustest tuleb esinejana osa võtta. Siis on see ÕIGE tunne.
Hoopis loomaaias käisin. Kui seda asja loomaaiaks võib üldse nimetada. Viimati käisin seal 1995. aastal õelastega. Nüüd siis enda omaga. Viimane ei saanud vist eriti millestki aru, kuigi talle näisid loomad väga meeldivat. Eriti kitsed lasteloomaaias, sest neid sai päris oma käega katsuda. Fotokat mul loomulikult kaasas ei olnud.
Aga jah, elamused ei olnud päris need, mida lootsin saada. Millegipärast arvasin, et olukord on aastatega tunduvalt paremaks läinud, aga pole. Ja ma ei mäleta, et toona oleks nõgeseid nii võimsalt puuride ees eksponeeritud. Ühesõnaga pettumus missugune. Wilhelmaga ei maksa isegi võrrelda.
Olengi liiga pikalt lobisema jäänud. Head ööd!

No näed siis! Hakkabki jälle viltu vedama. Arvuti otsustas, et tema mulle enam osasid ikoone ekraanil ei näita. Asendas need valgete kastidega ja avab neid ainult läbi interneti. Hea seegi, kuigi mulle nii ei meeldi. Kommuunikaaslase läpakas ajab ka asja hetkel ära, kuigi selles ei ole Mozillat. Eesti klaviatuur on vähemalt olemas. Inimene on ikka oma harjumustes nii kinni.

Kaks ja pool tundi tagasi läks Dorise vilenski aparaat katki. Õnneks oli täna Lõivukese ortopeediakeskuse vastuvõtupäev ja ma sain temaga konsulteerida. Et kas uut ja pikemat aparaati vaja või paneme lapse kohe kipsi, nagu Dorise eelmine arst mais mainis. Lisaks sellele, et temal on mõistus otsas ja et ta saadab meid sellesama Lõivukese juurde, kes on teadupärast Tartu parim ortopeed. Lõivukene vaatas arvutiekraani, ulatas mulle katkise vilenski aparaadi ja soovitas selle kapi otsa panna. Juulis on küll järelkontroll, ent vilenski on ainus vahend, mida Lõivukene Dorise raviks kasutaks. Ei mingeid kipse ega operatsioone.
Mu laps võib päris omal jalal seisma hakata! Ja kõndima ka.
Kõik pühakud, Jumalast rääkimata, on mu palveid kuulda võtnud. Tänan neid ka rõõmuajal. Erinevalt Anatoli Nekrassovist, kes kuulutab, et maailma religioonid tuginevad sellele, et inimesed oleksid õnnetud. Õnnetud pöörduvad sagedamini Jumala poole. Kui kõik hästi läheb, unustatakse tänada. Mul seda muret ei ole, et liiga hästi läheks. Nii on alati põhjust palvetada. Näiteks selle eest, et see neetud Fondifond kogu aeg miinuses ei oleks.

Ma olen päris ausalt ära teeninud hüüdnime "Igavesti rahulolematu". Alles see oli, kui ma vandusin, et ei taha nüüd kaua aega ülikoolis õppida. Täna sirvisin TÜ AÜ kodulehekülge ja tekkis soov jälle õppida. Saaksin ka, kui ainult rahast kahju ei oleks. Uue kõrghariduse eest saaks Nissan Micra... Või mitu nõudepesumasinat ja kodurahu.
Endiselt ei taha ma Tartust ära minna. Kuigi Tallinnas on kindel tööots olemas, otsin Tartus tööd. Ja kui leian, ei liigu ma siit kuhugi. Pealinnas on küll tore aegajalt käia, kuid Tartus on minu kodu.
Liigset rahulolematust olen proovinud ostlemisega leevendada, aga sellega on nagu on. Mõju on väga lühiajaline - hetkeks on tõepoolest hea olla, aga siis see vaibub tasapisi ja lõpuks kaob sootuks. Täpselt sama lugu on söögiga. Teod valedel põhjustel. Või inimesel on lihtsalt liiga palju vaba aega, et mõttetusi mõelda, tunda ja teha.
Pööra pilk päikese poole, siis jäävad varjud selja taha.

Nii hea on ilma suuremate kohustusteta olla! Pole pingeid ja pole kuhugi kiire. Üle pika aja saab lugeda endale meeldivat kirjandust. Tahan loen Postimehe Esseesid, tahan, loen midagi muud. Ja Dorisega saab rahulikult tegeleda, ei pea süümepiinu tundma. Elul pole kohe väga vigagi.

Täna suutsin oma otsustusvõimetusega vihastada välja Kommuunikaaslase ja vist iseendagi. Sattusin nimelt parfümeerialetti, kuna Tresor sai otsa. Talvel tahtsin Coco Mademoisellet, aga täna odööride virr-varris tundus see mitte see KÕIGE õigem. Chaneli Chance oli päris hea, aga mõttetult kallis. Vähemalt suveks. Lõpuks oli nina paks, ei aidanud kohvioad ka enam. Peast ma parem ei räägigi ning hing oleks ihanud vist tervet poetäit pudeleid. Pärast kahetunnist nuusutamist leppisin Nina Ricci Ninaga, kuigi varsti ostan jälle Tresori niikuinii, sest see on mu vaieldamatu lemmik juba 15 aastat. Noh ja ma siis lugesin Nina Ricci kohta huvitavaid asju ka. Näiteks et ta on tuntud eelkõige lõhnamaailmas, kuigi ise pole kunagi parfüüme tootnud. Et teda moekunstnikuna ei tuntagi ja et tema mood on selline "teistmoodi". Internetis pilte vaadates kõige hullem ei tundunudki, ehkki tõepoolest - see on teistmoodi. Aga noh, maailma kõige mõttetumat moodi loovad Forresterid.
Ega te ei oska öelda, kui vanalt kanavarbad tulevad?

Mingi kummaliste hetkede periood on vist praegu. Teisipäeval kaitsesin lõputööd ja tulemus oli lihtsalt suurepärane. Eile käisin oma elu kõige imelikumal töövestlusel. Kestis see kõigest viis minutit, minult ei küsitud peaaegu mitte midagi. Öeldi, et otsus on juba langetatud. Noh ja mina muidugi praadisin teadmatuses, kuigi juba eile õhtul olin saanud meili, et sain tööd. Meili lugesin loomulikult alles täna hommikul.
Seega on tallinlaseks saamine nüüd ikka päris kindel. Otsin kolmetoalist korterit. Soovitavalt Mustamäel.

Ma ei teinud eile ajalugu. See tähendab, et ma ei kukkunud sellest jubedast viimasest eksamist läbi ehk siis jätkasin eksamilt mitteläbikukkumise traditsiooni. Arvestades seda, et väidetavalt on mõni inimene seda ainet sooritanud lausa seitse korda (huvitav, kuidas ta küll enne eksmatti pole saanud?), siis tundub mulle mu üle aegade kõige kehvem eksamitulemus lausa suurepärane. Eriti arvestades seda, et ma ei saanud väga erinevatel põhjustel eksamiks õppida. Uh,isegi ülikooli lõpueksam ei olnud nii hull. Kui ma ütlen Edgar Krull, siis teadjad saavad isegi aru, millest ma räägin. Igatahes palju õnne mulle!

Käisin hõimlastel külas. Üks hõimlane on juustugurmaan ja tal on kombeks igalt poolt kõikvõimalikke juustusorte kaasa tuua. Ja mulle siis sisse sööta. Sedapuhku hellitati mu maitsmismeeli "Lake karmiga" (või millegi sarnase karmiga). Karm oli see tõepoolest ja piirdusin seetõttu ainult ühe juustusaiaga. Karmus ise täitsa eestimaine, tartumaine. Kaua laagerdanud ja kallikene.

Täna nägin ülikooli uut rektorit. Ostis Selveris süüa nagu täiesti tavaline inimene. Abikaasa ja tütar olid ka kaasas. Nagu minulgi. Sõbralik meesterahvas. Ametlikku kätlemistseremooniat mul temaga sel aastal ei tule, sest ta ei ole siis veel rektor, aga mitteametlikult lubasime kätelda.

Ostsin täna Philippe Delermi "Terve pühapäeva oli sadanud". Vähe sellest - hakkasin seda bussis koju sõites lugema. Ma tean, et ei tohiks hetkel mitte millegi muu kui viimase eksamimaterjali peale aega raisata, aga ma lihtsalt ei suutnud. Olin seda teost juba kaua oodanud, sest Varrak reklaamis seda juba ammu. "Väikeste naudingute" mõju avaldub siiani.
Alguses mõtlesin "No mitä paskaa?". Siis tuli Vaim. Ega see vist selline bussilektüür olegi. Pigem sobib seegi raamat "suurepäraselt pühapäevaõhtuseks närvisüsteemi tasakaalustamiseks pärast nädalalõpu hängõuverit".

Kui nüüd natuke õhku ka saaks, küll siis oleks tore! Välja arvatud see, et kommuunikaaslase ema käis mu akadeemilise töö üle ja see põeks nüüd nagu kollatõbe.
Tegelikult on kõik endiselt sitasti, kuigi helgeid hetki tuleb ka ette. Nii näiteks pidin hiljuti otsima kunagisi kooliasju flopiketastelt. Küll see oli kummaline tunne. Kui keegi on Tartus vist Vanemuise kandis näinud kadunud rohelist kampsunit ja roosat lapsetekki, andku mulle teada.

Ma peaksin vist kõrvaarsti juurde minema. Kuulmine on töntsiks jäänud ja kui kuulen, siis väga kummalisi asju. Nii näiteks kaikus täna Selveris reklaam "Ostke KGB veini!" Tahaksin väga loota, et mõeldud oli siiski Cabernet Sauvignoni (hm, siis on olemas veel CABERNET (Concerted Action on Brownfield and Economic Regeneration Network) ), kuigi KGB vein oleks vististi ka üsna huvitav nähtus. Einoh, luulud mis luulud! Kuulen seda, mida tahan kuulda. Samas mine sa tea, äkki ikka ei ole nii. Julgeolekukaalutlustel olen loobunud igasugustes internetiaktsioonides osalemisest. Netiallkirjadeaktsioonidest näiteks (ehkki mõni pahatahtlik inimene võib nime iga kell kuritarvitada). Kunagi ei või teada, millisesse kausta nimi satub. KGB vein...

Kommuunikaaslane tegi eile öösel uinudes nalja - tal on palavik. 36,7. Tema puhul see muide ongi palavik, sest tavaliselt on ta temperatuur sinna 35 kraadi kanti. Täna õhtuks oli see juba 38,6. Kui nii jätkub, läheb kommuunikaaslane varsti keema. Kanagripi kuke vorm? Käisime ju parte söötmas. Kole lugu sellisel soojal ajal.

Ma olen viimasel ajal tihti Tallinnas käinud. Suts, kaheks päevaks Tartusse, suts, kolmeks päevaks Tallinnasse. Suts, kolmeks päevaks Tallinnasse, suts, neljaks päevaks Tartusse. Selline kahe linna vahel pendeldamine väsitab väga ära. Ja tüütu on sõitmine ka, kuigi vahemaa ei ole iseenesest eriti pikk. Hetkel olen Tartus.
Varem meeldis mulle Tallinnas väga, nüüd enam eriti mitte. Jalutasin täna Dorisega (viimane istus küll kärus) ülikooli peahoone ja Toomel ja kurb tunne tuli. Tallinnas ma oma lapsega nii jalutada ei saaks. Magalates lällavad turistid, vanalinnas lällavad ka turistid, aga veidi teistmoodi turistid. Vahemaad on pikad ja elutempo on ka teine. Ja siin ei vahita vilenski aparaati imelikult. Üks teema on aga kahe linna penskaritel sama: "Kas te ei näe, et lapsel on müts silmade peal?!" Järgmine kord küsin midagi salvavalt vastu. Näiteks: "Kas te ei näe, et te olete paks?!"
Ühesõnaga, ma ei taha Tartust ära minna.

Kes annaks mulle tagasi usu ja lootuse? Et mu lapsel luud ükskord kasvama hakkavad. Et mu ema põlv siiski paraneb. Et ma jõuan oma kooliasjadega ühelepoole. Et ma ennast ometi kord välja puhata saaksin. Et mul tekiks tahtmine elada. Minu tass on hetkel isegi mitte pooltühi, vaid täitsa tühi. Kergem oleks olla aluspüksid nööril.

Kui Petronede laps mängis mängu "Situ ja peida", siis minu oma harrastab viimasel ajal veidi teistsugusemat lähenemist. Ta on mul muidu selline üsna kobe tükk, mitte nüüd just paksuke, aga hea toitumusega. Viimasel ajal on hakanud küll toiduga pirtsutama - ju tahab veidi saledamat joont hoida. Või vastupidi - varub kehvemateks aegadeks? Ent peita toidupalakesi oma mähkmesse on ka ikka tippude tipp. Olen sealt leidnud nii küpsiseid, juustu kui ka lihakraami. Imestama ajab, kuidas ta sinna mähkmesse seda kraami poetab. Ta peaks kõik riided seljast kiskuma. Täielik müstika.

Käisime Dorisega ikkagi Prima Vistat kaemas. Arvatavasti oleks mul jäänud sellest üritusest just selline mulje nagu eile kirjutasin, kui TEA kirjastuse esindaja poleks Dorisele Kukeaabitsat kinkinud. Lihtsalt niisama lambist. Suured tänud talle!
Turul käisin ka. Minu lihamüüjal (nagu Õnnepalul on oma juurviljamüüja) oli täna sünnipäev. Juhuslikult sain teada. Oli teine vist natuke svipsis ka juba - tahtis mulle kogu raha tagasi anda ja veel peale ka.
Muidu on selline mittemidagiteinud päev jälle olnud. Kommuunikaaslane hakkas tallinlaseks. Mina selleks saada ei taha, aga ei jää vist midagi muud üle.

Täna algas Prima Vista. Meenutades eelmise aasta kehva korraldust, ma sellelt käesoleval aastal midagi ei oota. Raha ka niikuinii ei ole, et raamatuid osta. Peale selle poleks neid kuhugi panna ka. Kodus uputab raamatutest. Teeksin pilti ja paneksin siia üles, aga liiga kole vaatepilt on.
Ainuüksi viimase kuu jooksul on neid üle 80 cm soetatud. Pikkuses on kergem arvutada kui rahas.
-----
Terevisioonis hakkas blond venelannast Eesti Ekspressi ajakirjanik peaaegu nutma. Temale on liiga tehtud. Ega ta Nõukogude Liitu hästi ei mäleta, aga tinasõdur aitas tal NLi mõista.
Mina mäletan NLi hästi, aga ei mõista seda. Banaani sain umbes kolm korda selle režiimi jooksul. Need olid ka rohelised ja järelküpsesid köögis. Ema Moskvast tõi. Nagu ka suitsuvorsti. Viljakohvi pidi jooma. Või siis india teed.
Poest midagi saada ei olnud ja kui oli, siis pidid pikas sabas seisma. Lõpuks selgus, et see ei olnudki triikrauasaba, vaid hoopis vilega veekeedukannusaba. Nagu juhtus minu ämmaga.
Riideid võisid endale ise õmmelda. Ja nii kenat juuksevärvi nagu sel venelannal oli, tol ajal ei saanud.
Välismaale said ainult valitud näod.
Ekskursioonidel aeti rahvas bussist välja, kui tankima mindi. Peale selle oli neis liiklusvahendeis nii halb õhk, et süda läikis pidevalt.
Võiksingi siin heietama jääda. Küll oli ikka tobe aeg. Nagu kiviaeg või midagi sellist. Küllap on Venemaa suuremates linnades olukord üsna kaasaegne, kuskil kolkas aga vaevalt.
Ah, mis ma nüüd vastu ööd siis ennast üles kütan. Näen jälle mingeid lollakaid unenägusid äkki. Kuidas mune ükshaaval kaussi löön ja vaatan, ega need mädad pole...
-------
Orhidee, mille kommuunikaaslasele kinkisin, hakkas õitsema.

Ilmad on nii külmaks läinud, et otsi talvekasukas välja. Tegime kodus moedemonstratsiooni, nagu juuresolevalt pildilt näha. Dorisel on nina küll jälle nohune, aga kõiksugu peakatted sobivad talle võrratult.

Hullumeelne päev jälle. Neid on viimasel ajal juba nii palju, et igal päeval mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa. Järgmisel päeval selgub aga, et saab küll. Isegi kõige hullemates unedes ei ole minu elu nii hull nagu reaalsuses. Hakkan ennast ka vaikselt hulluna tundma. Õnneks ei ole kaugele vaja minna...
Katkine boiler, millest purskub keevat vett. Samal ajal vannitoas magav kass. Minu käel villid. Kass käitub imelikult, aga ta seisund vist rahuldav. Veetaolek. Ja nagu alati sellistel puhkudel - meest majas ei ole. Temal oli Tallinnas muudki teha. Need meestemängud. Ja ma pidin endale jälle uue telefoni soetama. Sedapuhku kõige odavama NOKIA, mis äratab käreda naisehäälega: "Kell on kaheksa. Aeg on ärgata!"
Suure katastroofi tõttu minu veemajanduses veetsin pärastlõuna Dorise ristivanemate juures. Soe vastuvõtt "paskettide" ja kookidega. Ei puudunud ka laste nr.3-5 etteasted - tantsulised, laululised ja isegi viiulikontsert oli. Ja minu laps ei võõristagi enam! Algas see kõik umbes kuu tagasi, kui ta nunna süles täitsa rahulikuks jäi. Eelmisel pühapäeval tegi sama Sebe bussijuhiga ja täna rändas lausa sülest sülle ja ei ühtegi pisarat!
Üldiselt on elu aga üks suur hädaorg.

Mässajad tõmbavad hinge ja koguvad esmaspäevaks jõudu. Et siis ehtsate venelaste ees näidelda. Vaesed kodumaata olevused!

Ma olen oma suhtumist viimaste päevade sündmuste tõttu muutnud. Kui varem olin lihtsalt eelarvamustega, siis nüüd olen tõepoolest üsna vihane.
Üleeile õhtul oli mu esimene mõte, kuidas Savisaar olukorda kommenteerib, kuidas ta oma valijate käitumist hindab. Nimetatud seltsimees hoiab targu aga avalikkuse eest kõrvale. Tema blogikommentaarid räägivad iseenda eest.
Kummaline oli eile hommikul riigitelevisiooni naissaatejuhi heietusi kuulata, kuidas ta oma punase jaki musta vastu vahetas, kui kuulis ühest hukkunust. Loll jutt mu meelest. Minul turistidest küll kahju ei ole. Eriti sellistest märatsejatest. Ojuland käis minu mõtte välja (st. me mõtleme üsna sarnaselt), et elamisloaga turistide elamislubasid pikendada ei tasu. Tehtagu siis seda!
Kiidan valitsust, et see tinasõdur ükskord ometi ära koristati. Ammu oleks juba pidanud. Mart Laar oleks seda omal ajal tegema pidanud.
Ja politseinikud on ka mu meelest väga tublid.
Rahu!

Täna oli tõeliselt ilus ilm. Ja kuigi mu meeleolu ei olnud just kõige parem, sest vaimselt oli väga väsitav päev, siis nautisin ilma täiel rinnal ja veetsin enamuse päevast õues lapsega jalutades. Päike on Dorisele muide jälje ka jätnud - ilus, tõmmu laps mul.
Muidu läheb endiselt nigelalt. Õpingutes küll veidi ülesmäge - 16 lehekülge teaduslikku teksti juba olemas. Aga muudes asjades kolinal allamäge. Segadust ja lahtisi otsi on liiga palju. Ei tea, kas teistel ka kogu aeg kõik halvasti läheb?
Kommuunikaaslane käis lapsega bussiga sõitmas. Bussijuht pidurdas järsult, vankri metallkonstruktsioon rebenes. Hea, et lapsega midagi ei juhtunud. Uus alus koos ratastega maksab palju tuhendeid. Seniks kasutame uut käru, mille soetamist finantseeris lapse vanaema. Käru võttis tirts kohe omaks - sellest avaneb võrratu vaade ju! Liinibussis valib ta tavaliselt ühe ohvri välja ja kui see peaks juhuslikult Dorisest välja tegema, siis läheb eputamine ja nägude tegemine lahti. Naerutab bussirahvast ja mind ka. Armas väike inimene.

Oh, mina püüan siin oma akadeemilise laiskusega hakkama saada. Tuju üldse ei ole. Ma olen tüüpiline inimene ehk loomult laisk. Mingi jama kokkukirjutamiseks on jäänud kõigest kaks nädalat. Õnneks ma olen endaga kokku leppinud, et tähtis on ainult positiivne tulemus. Maksimaalsest ma enam ei unista. Lihtsalt tingimusi ei ole. Raha eest lõputööd osta ka ei raatsi. Ah, vahet pole.
Täna kirjutavad abituriendid kirjandit. Laulva revolutsiooni lapsed. Hea, et mul see kirjutatud on. Kahjuks läks just nii, nagu haridusminister oma kõnes ütles, et osad ei mäleta enam, millest nad kirjandi kirjutasid. Mäletavad ainult punkte, mille kirjandi eest said. Mina mäletan teemat, sisu peaaegu enam mitte ja seda, kuidas isa ütles, et kas ma paremat teemat ei osanud valida. Ja seda mäletan ka, kuidas ma maakonna haridusosakonda (või kuhu iganes) helistasin ja tulemuse teada sain. Suurepärase tulemuse.
Aga nüüd tööle!

No hommikul aknast välja vaadates jäi küll mulje, et Venemaal metsad põlevad jälle. Aga õues selgus, et see puhas tolm ainult. Ega sellele probleemile enne leevendust vist ei saa, kui vihm taevast alla kukub. Naljakas, iga aastaga sajab üha vähem ja iga aastaga muutub Tartu aina tolmusemaks. Niimustlinn!
Ja kirju suvi tuleb. Kahjuks. Nägin seda küll juba eile. Pidin ma naabrinaisega õues lobisema! Oleksin kohe peale seminari koju läinud, oleksin täna kollast liblikat näinud. Nüüd kõik mokas. Pisarad ees ootamas, mis muu.
Ja ma vist sain mingi töökoha endale. Laps, kool, töö. Lõpuks on niikuinii närvivapustus, aga sellele ma veel ei mõtle.

Ma käisin täna ka siis sellel Panoptikoni näitusel. Üks tuttav arstitudeng (minu õemehe onupoja abikaasa täditütar, kellega võiksin lesbisuhet omada, kui mul sellised kalduvused vaid oleksid) rääkis, et talle arstitudengina väga meeldis, aga tema tšehhist elukaaslasel oli näitusel paha hakanud. Seega läksin ma näitusele pisikese eelarvamusega. Olen nimelt nõrganärviline. Kui ma poleks, siis oleks minu lapsepõlve unistus täide läinud - oleksin arst.
Nojah. Mulle meeldis, kuidas kujud olid peensusteni meisterdatud. Muidu jättis kogu kupatus tormaka mulje. Uksel pisteti mingi paber näppu ja siis iga eksponaadi juures pidid sellest paberist näpuga järge ajama, millega tegu. Oleksin oodanud veidi põhjalikumat lähenemist. Oleks ehk huvitavam olnud. Giiditeenust ma ju kahele inimesele ostma ei hakka! 25 senti ühe eksponaadi vaatamise eest niigi üsna mõtlemapanev hind.
Ja süda ka ei läinud pahaks. Mis pani mõtlema, et mis ikkagi oleks, kui ma oleksin... Et äkki ma ikka ei olegi nii nõrganärviline.
Sellega seoses meenus mulle üks intsident eilsest. Vaatasin parajasti aknast välja ja mulle tundus, et võisin näha liiklusõnnetuse tagajärge. Üks naine lebas teeservas maas, üks mees ajas temaga juttu. Selle mehe auto oli veidi eemal. Siis äkki aga sõitis mees minema ja jättis naise sinnapaika. Edasi tõusis naine püsti, tegi mõned sammud ja kukkus jalust niidetuna maha. Jäigi sinna lebama. Mina muidugi kohusetundliku kodanikuna jooksin kohe sündmuskohale. Naine ei reageerinud ei minu ega ühe teise mööduvale jalakäija märguannetele. Helistasin 112 ja teate, mida mulle sealt öeldi! Et see naine on hull ning tahab tähelepanu saada. Selleks viskabki end siruli. Et las lebab seal. Nojah...
Olekski vist sinna lebama jäänud, kui politsei ei oleks poole tunni pärast tulnud. Hea vähemalt, et politseigi midagi teeb. Kuigi mulle jääb mõistetamatuks, et kui see kukkuja oligi hull, siis oli tegemist meditsiinilise probleemiga. 112 aga ei reageerinud. Ja see nn hull ei näinud üldse hullu moodi välja. Samuti ei näinud ta asotsiaalne välja. Paneb ikka mõtlema. Kui mul oleks mingi kummaline haigus, mille tagajärjel ma kukun, siis ma küll ei soovi, et mind seevaldisse viidaks.
Hetkel on aga mul ahjus kabatšokipirukas.
Õudne nikerdamine. Lõhnab küpsedes küll hästi, ent kui ei maitse, siis läheb suur hulk toitu raisku. Loodan, et ikka maitseb. See tunnistati vist eelmise aasta parimaks Kaalujälgijate pirukaks?

Kommuunikaaslane käis Otepää küngaste vahel. Väidetavalt mingeid meestemänge mängimas (loodetavasti ei ole tegemist Brokebacki mägedes viljelevate mängudega, nn. "mustikaaugumängudega", kuigi kala lööb lutsu juba küll - eriti Pangodi ja Nõuni ääres; ja murutõnise ehk tennise ajalugu huvitab neid ka; siinkohal mul rõõm nentida, et tunnen isiklikult mitut Lampi). Ausalt öeldes on mul nendest ärakäimistest juba vaikselt siiber. Doris on ka juba terve nädala tõbine olnud ja minu akadeemilised võlad aina kasvavad. Ei korva neid käike isegi mingi imelik kamakas liha, mis kohe-kohe halvaks läheb. Seda enam, et praegu kestab lihavaba aeg.

Meestel on hea elu. Saavad tööpostil luuslanki lüüa, vaja ainult veidi enne soengut kohendada. Leidsin selle siit.

Kevad on kohale jõudnud. Seda on lisaks lindudele ja soojale märgata ka tänavapilti taasilmunud liivatormidest ja tsiklipededest.

Täielik russomaania meil kommuunikaaslasega hetkel. Kuulame venekeelseid laule ja laulame kõvasti kaasa. Meil ükskõik, mida naabrid mõtlevad. Kummaline, paljusid neist laulukestest olen vene keele tunnis laulnud. Aga kuna klassijuhataja oli vene keele õpetaja, siis vene keele oskus ei ole just eriti kiita, kuigi klassijuhataja oli omal ajal teisel arvamusel. Võibolla on aeg ka oma töö teinud. Igatahes see oli toona mu üks lemmikuid ja meeldib täna ka. Ning see. Kommuunikaaslasele meeldib aga see. Ja ükspäev laulsime bussipeatuses seda täiest kõrist. Viimases lööb muide meie oma Kremli ööbik ka kaasa.
Multikaid vaatame ka. Internet on ikka üks tore asi.

Kui teil midagi muud teha ei ole, siis klikake Eesti eest! Mingi loll asi jälle välja mõeldud. Kõige parem meetod klikkimiseks on hoida hiirt vasaku käega kinni ja parema käega meeleheitlikult hiire vasakut klahvi toksida.

Käisin täna Tartu Saksa Kultuuri Instituudis frankofooniapäeva raames marionettteatrit vaatamas. Les Bamboches tuli siia otse Genfist. Mina käisin "Lund" ("Neige") kaemas. Doris oli ka kaasas. Ta pidas 40 minutit ilusasti vastu ja siis kukkus jutustama. Lõppu ma seega ei näinud. Pärast küll väga paljud eakad inimesed kiitsid Dorist, et kui viisakalt ta ennast üleval pidas. Mina tundsin end muidugi kõrvust tõstetuna. Sain veelkord tõestust ja julgustust, et võin oma lapsega sarnastel üritustel ilma mureta käia.
Ja ma sain kinnitust, et mulle meeldib prantsuse keel ning et ma tahan algelist keeleoskust kindlasti täiendada. Armastus prantsuse keele vastu tekkis mul umbes aastal 1998 ja tugevneb üha enam.
Lugu jaapanlane Yuko Akitast, kes tahtis haiku-luuletajaks saada, oli iseenesest ka väga ilus. Põhines see Maxence Fermine samanimelisel teosel. Näitlejat oli ka väga huvitav jälgida.
Ning järjekordselt on mul hea meel, et ma ikka kohale läksin. Tihtipeale mõtlen igasuguste huvitavate ürituste puhul, et ma ei viitsi ikka minna ja jääbki minemata. Miks küll, ei tea. Kas ma ei ole sellest õppinud, et pärastine hea tunne kompenseerib selle tüütu "enese kohale vedamise"? Igatahes väga huvitav kogemus oli. Noh ja Šveitsist ma parem ei räägigi...

Viimati kirjutasin siia, kui ees oli hull nädal. Ja see nädal kujunes hullemaks veel kui alguses arvasin. Lisaks üldistele jamadele, suutsin end ka kogu seminarirahva ees lolliks teha. No lihtsalt ei olnud aega ettekannet korralikult ette valmistada. Seminarikaaslased panid minu ettekandele küll hinde "hea", aga minu meelest olid nad liiga leebed. Mitu nädalat tundsin veel häbi, kuigi üritasin end Ellise teooriaga lohutada: igaühel võib mõnikord kehvasti minna, ega siis kohe sellepärast halvaks inimeseks ei muututa.
Üldiselt olen ma endaga väga pahuksis. Esiteks - paast on totaalselt luhtunud. Liha pole küll söönud, kuid magusat see-eest viiekordselt. Lihtsalt õudne! Peaksin oma söömisharjumusi revideerima. Loen hetkel "Prantslannad ei lähe paksuks" ja selle järgi teen küll kõik valesti. Miks ma premeerin ennast toiduga? Närvid läbi...
Teiseks olen ma hakanud jälle asju ostma. Kõige rohkem muidugi raamatuid (needsamad prantslannad, Turovski, Kivirähk, Johannes Saali näitusekataloog (ma käisin isegi tema näitusel), Kaalu Kirme, Vivat academia, Suusatamine, Õpetaja õpiabi ja võibolla veel midagi). Aga ka devedeid. Dorisele, Eesti multikatega. Ja uue kella ostsin ka. Loruse.
Täna käisime Dorisega jälle kirurgi juures. Tundub, et arst on alla andnud. Õigemini ta tunnistas, et ju siis minu laps on looduse poolt selline nagu ta on. Parem puus on peaaegu korras, vasak on paremaks läinud, aga jah... Arst oli väga ebakindel, aga ütles, et kui Doris oleks tema laps, siis ta kannaks vilenski aparaati veel kaks kuud. Ehk siis meie otsustagu ise, aga tema tahaks meid kahe kuu pärast uuesti näha. Aga suurim oht pidi nüüdseks möödas olema ja hiljemalt mais vabaneb Doris sellest tüütust ent siiski tänuväärsest pulgast. Hea seegi. Mina olen andnud vähemalt endast parima. Aga mida ma seal ukse taga täna nägin, oli küll jube vaatepilt. Üks umbes aastane poiss oli üleni arme täis. Pea ja nägu. Arvatavasti kuumast veest, aga võibolla ka millestki muust. Ma ei saa aru, kuidas sellised asjad üldse juhtuda saavad. Ja ka näiteks beebide voodist kukkumised.
Ja uus kogemus ka täna - käisin Dorisega loengus, sest last ei olnud lihtsalt kuhugi panna. Pidas ennast üliviisakalt üleval, ainult et ma ei saanud kirjutada.

Ma vaatasin ka eile telekat. Kontsert mulle meeldis. Aga presidendil oli väga kummaline valik. Hm, klassiõde ei olnudki sellel aastal. See-eest oli hunnik igasuguseid korporante. Ja öelda nunnale "proua"...
Täna oli tavaline pühapäev tavaliste pühapäevaste toimingutega. Harjutasin uue DVD-kaameraga salvestamist (vaja lapse põlv ju ikka talletada!) ja lugesin Fanny de Siversi "Paastuaja kirju".
Ma ei taha, et homne päev tuleks. Ma ei taha üldse järgmist nädalat. Õudsad asjad ootavad ees. Kui saaks, jätaks vahele.

Head vabariigi aastapäeva! Kui nõukogude võim kestaks, siis suure tõenäosusega lihtseltsimeestel internetti kodus ei oleks.
Meil käis aastapäeva esimestel tundidel politsei. Õigemini meie uute naabrite juures. Ma vist kirjutasin siin, et meil on detsembrist uued naabrid. Ma ei ole siiani aru saanud, kes kõrvalkorteris elavad või mis suhted seal elutsevatel tegelastel on. Hullem kommuun kui mul omal ajal ühikas.
Ühesõnaga käis öösel seina taga tõeline orgia. Sain minagi sellest osa. Enne korravalvurite saabumist karjus tulevane kosmonaut sealpoolsusest "Hallo kosmos! Hallo kosmos! Hallo kosmos!" Alumistel naabritel sai vist "sünnipäevapeost" küllalt ning kutsusid mundrimehed kohale.
Naabrimees Ott (olgu siinkohal mainitud, et korteriomanikust naabrinaisel on minu tähelepanekute kohaselt kaks meest) nõudis koridoris valjuhäälselt endale trahvi ja kui politsei provokatsioonile ei allunud, kukkus naabreid siunama. Sealhulgas meid, et me olevat imelikud. Võibolla olemegi. Istume kodus, aegajalt käime koolis ja mõnikord ka tööl (kui tööd parajasti on) ning kasvatame last. Ja meie juures ei toimu joomapidusid. Tõepoolest väga imelikud inimesed. Nemad on meie arvates aga normaalsed - lasevad oma umbes aastasel lapsel nii päeval kui öösel tundide kaupa röökida, joomapralletavad mitmekümnekesi selle väikese beebiga ühes korteris. Külalistel on väikesed lapsed ka kaasas, et ikka varakult eeskuju näidata.
Eesti politseile annan ma seekord au, sest nad ei lahkunud enne, kui suurem seltskond kadus. Nii umbes kell kolm sai vaikus majja.
Kuna magada ei saanud, vaatasin telekast "The Game"'i. Tahaks endale sellist sünnipäevakingitust, kuigi ega mu elul ka praegu eriti midagi viga ei ole.
Praegu on aga väga "siil udus" tunne.
Head vabariigi aastapäeva!

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi, kuid peamiselt on aeg kulunud ühe väikese juubilari peale. Doris "nullist" on saanud "12 kuuske". Kui muidu aru ei saa, kuidas aeg lippab, siis laste peale vaadates saab sellest liigagi hästi aru. Alles ma läksin haiglasse ja mult küsiti, millal minu arvates laps sünnib (mul oli kogu aeg tunne, et 15. veebruaril; ja nagu selgus, otsustasin ma sellel kuupäeval, millal tablette söön; tegelikult oleks Doris pidanud sündima 9. märtsi paiku). Igatahes sai nädalavahetusel kõvasti pidutsetud. Tõsisemalt isegi kui enda ja kommuunikaaslase sünnipäevadel. Üleslaulmise, küünlaga tordi ja külalistega. Täpselt nii, nagu peab. Ja õnneks enne suurt paastu. Ma eile, tuhkapäeval, vaatasin Selveris, et ega eestlastest keegi vist eriti ei paastu. Eks seda üldiselt üheks ristiks ja vaevaks peetakse. Ise kavatsen küll 40 päeva tagasihoidlikumalt toituda. See tähendab, ma püüan 40 päeva rohkem vaimutoituda. Kui lastakse.

Voilà! MA PIGEM SUREN, KUI KANNATAN IGAVESTI HÄDA
Täna aasta tagasi sai Inno Tähismaa kuulsaks.
Mina jätsin täna Nissan Micraga mõttes hüvasti. Kommuunikaaslane on ikka nii väga auto ostmise vastu. Eks jätkame siis vaeste inimeste elustiili. Sõidame kopsu- ja aidsihaigetega ühes bussis edasi.
Pole just suurem asi nädal.

Nüüdseks olen täiesti kindel, et võileib suudlusega on parem.
Meeleolu on äärmiselt paha. Lihtsalt läheb täna kehvasti. Juba hommikul kukkusin nii õnnetult, et põlv sai tõsiselt viga. Ei maksa villaste sokkidega laminaatparketil ikka eriti karata.
Rahakott on ka täiesti tühi. Kõik raha sai ju Fondifond sajasse paigutatud. Ei tea, kas tegin õigesti? Kahtluseuss ikka närib.
Mis sest nädalast küll niimoodi oodata on?

Praegu on sama külmad ilmad kui kolm aastat ja aasta tagasi. Kuidas ilm kaks aastat tagasi oli, ei mäleta.
Täpselt kolm aastat on möödas, aga ma olen endiselt oma isa peale pahane, et ta kõik otsad lahti jättis.
Aasta tagasi pisteti mind haiglasse. Tänu sellele mäletangi, kui külm ikka oli.
Mingi imelik rahutus on hinges. Tahaks midagi, aga ei tea täpselt, mida. Kondan mööda autosalonge ning otsin uut lemmikut. Et soojem liigelda oleks. Kommuunikaaslane on aga autoostule kategooriliselt vastu.
Täna on viimane vaba päev. Homsest tuleb jälle koolipinki nühkida. Palju ei ole õnneks jäänud. Üks kirjatöö ja loeng koos seminariga. Ei teagi, mis parem oleks - kas võileib suudlusega või loeng seminariga.

Hämmastav, millise tasemega ikka filme tõlgitakse! Õigem oleks vist öelda, millise tasemetusega. ETVs, kusjuures.
Vaatasin äsja mingit filmi Vietnami sõjast, kus väikesed katoliiklased lugesid Inglitervitust alias Ave Mariat. Ja see palve oli saanud küll uued sõnad: "Tere, Maria! Issand olgu sinuga!" Ja nii edasi vigaselt.
See, et Eesti on valdavalt protestantlik maa, pole lauslolluse puhul vabandatav.

Hämmastav, millise tasemega ikka filme tõlgitakse! Õigem oleks vist öelda, millise tasemetusega. ETVs, kusjuures.
Vaatasin äsja mingit filmi Vietnami sõjast, kus väikesed katoliiklased lugesid Inglitervitust alias Ave Mariat. Ja see palve oli saanud küll uued sõnad: "Tere, Maria! Issand olgu sinuga!" Ja nii edasi vigaselt.
See, et Eesti on valdavalt protestantlik maa, pole lauslolluse puhul vabandatav.

Mul on nüüd uus look, aga see ei ole vist eriti tõsiseltvõetav. Tänaval kõik jõllitavad, nagu oleks mul nägu must.
Eile keeldus ühe ehitustarvetepoe elektriosakonna infotöötaja mulle lampi müümast. Kõigepealt seletas mulle, et minu poolt väljavalitud lamp on kole. Et mida mu sõbrad sellise lambi kohta ütleksid! Valigu ma hoopis üks teine. Ma sain aru küll, et väljavalitud lambi asukoht oli elektripoisile teadmata. Kui ta siis lõpuks õige karbi üles leidis, hakkas seletama, et seda lampi naistele ei müüda. Ja siis tundis muret, kuidas ma selle lambi ikka lakke saan. Kogu selle kemplemise ja lollitamise peale läks kokku aega üle poole tunni. Ma süüdistan selles oma uut välimust. Või õigem oleks öelda riietust. Kas inimesed siis aru ei saa, et kõige tähtsam on selliste krõbedate ilmadega soojus? Et külm ei hakkaks.

Kõik lähevad Tartust ära. Tallinnasse. Head Õnne otsima. Ja kui pensionikka jõuavad, siis tulevad tagasi. Hea, rahulik linn suremiseks.
Mina ei kavatse veel surra, kuigi öö tõi mulle meeletud valud. Loodan, et need olid hingevalud. Mitte näiteks liikuma hakanud tromb.
Igav on. Ega selliste külmade ilmadega pole enam mitte nii väikese lapse emal eriti midagi teha. Õueskäike asendab aknast väljavaadete sooritamine. Pilt, mis sealt avaneb, pole just eriti võrratu. Kui diivanilt vahtida, siis sarnaneb see Poolaga. Üks tobe puu kasvab meil maja ees, kuigi varestele see näib meeldivat.
Lugeda saab ka. Näiteks moodsat muinasjuttu.

Praegu on moes olla haige. Minu tutvusringkonnas hetkel täitsa tervet inimest vist ei olegi. Kõik on tõbised. Ja ega mina siis kehvem olla ei saa! Öösel langetasin palavikku ja tegin alajäsemetele sinepivanni. Olemine läks hetkega ikka tunduvalt paremaks. Tunne, nagu oleksid neerud paistes, aga jäi. Täna õnneks ainult nohutsen. Mul on kogu aeg olnud kahtlus, et viirushaigused levivad ka virtuaalselt. Kõlab hullu jutu moodi küll. Tegelikult sain viiruse kindlasti mõnelt vastutustundetult kodanikult, kes haigena mööda ilma kondas, köhis ja tatistas. Paneks siis haigena vähemalt maski ette, nagu seda teevad jaapanlased. Et näidata üles hoolivust oma kaasmaalaste vastu. Aga ei.
Ega ma ise ka tegelikult suurt parem ei ole. Käisin Mänguasjamuuesumis raamatute esitlusel, täpsemalt "Supersünnipäeva" ja "Õnneliku lapsepõlve". Ja nagu umbes aasta tagasi "Unustatud mänguasjade" ajalgi, nägi Tiia Toomet endiselt portselannuku moodi välja ning aeti endiselt mänguasjalikku lapsepõlvejuttu. Võibolla vaid üks kirjaneitsi (no, mis neitsi ta enam on) pingutas esitluse eel oma Tobiase kutsikate jutuga veidi üle. Vihjeks: kellel on bernhardiin?
Ühesõnaga sai küll raha kulutatud, ent seda ka kokku hoitud. Kokkuhoitud raha eest ostsin pakikanasuppi, kuna olen kuulnud, et kanasupp pidi haiguste vastu hästi mõjuma. Apteeke on sponsoreeritud juba küll. Katsuks nüüd teistmoodi.

Ma sain eile anonüümkirja. See oli pandud minu lapsevankrisse. Tundmatu majaelanik soovis, et ma vankri tema teelt ära koristaksin, kuna ta ei mahu suurte kottidega sellest mööda.
Eks see koridor ole kitsavõitu küll, aga ega see käru nüüd teed nii ära ka ei bloki, et mööda ei mahuks.
On mõnel alles luksusprobleemid! Võiksin ülbelt vastata, et käigu siis väiksemate kottidega, aga ma lihtsalt ei reageeri anonüümkirjadele. No tõepoolest! Sellel isikul on vist igav, et peab sääsest elevandi tegema.

Sama müstiliselt nagu palavik tuli, see ka kadus. Ju siis ikka hambad, sest Doris on hetkel tõeline vinguviiul.

Küünlapäev. Minu jaoks oli tänane päev tõeline küünlapäev. Pepuküünlapäev.
Algas see umbes 5.30, kui tundsin, et lapse pea on kahtlaselt kuum. Esimese kraadimisega sain 38,2. Kella kuuest oli palavik tõusnud juba 39,5 peale. Küünal tagumikku. Kahe tunni pärast oli temperatuur 38,6 ja siis hüppas jälle üle 39. Uus küünal ja niimoodi ööuneni välja. Katsetasin kõikvõimalikke palavikulangetamise nippe, aga erilist kasu neist ei olnud. Näiteks viinasokke. Saatsin kommuunikaaslase hommikul vara isegi poodi viina ostma. Valis seekord marketi, sest teises kodule lähedalasuvas kaupluses oleks ta pidanud müüjalt pudelit küsima. Hommikul vara viina osta - mis mulje see küll jätaks?! Selles mõttes on toiduteadlasel õigus, et viinaga poed on kodule kõige lähemal asuvad poed.
Ja ei saanudki palavikku päris alla. Põhjus võib olla lõikuvates hammastes(eile üks ja täna teine), aga ei pruugi. Päris kole kogemus. Kogu aeg hirm nahas, et äkki tõuseb palavik 40 kraadini ja tuleb haiglasse minna. Ja nagu kombeks, Dorisel juhtuvad sellised asjad alati vastu nädalavahetust.

Keerasin äsja kalendril uue lehe. Aeg lendab ikka meeletu kiirusega. Ja nooremaks ei saa meist keegi, kõigil on kunagi oma aeg minna. Eile läks Kirka. Tänu suurtele õdedele mõjutab ta mu muusikalist maitset veel tänagi. Mul on nimelt ta hittide CD. Kahju tegelikult. Eile läks ka tšehhide Raimond Pauls - Karel Svoboda. Temast ei tea ma küll peaaegu mitte midagi. Kas peaksingi?
Üldiselt oli eile siiski suurepärane päev. Täiesti juhuslikult astusin sisse Annelinna vrplussi ja leidsin nuudlimasina. Minu hing on seda juba väga kaua ihanud, aga kuna tegemist on ikka üsna kalli vidinaga, siis on ost seni tegemata jäänud. Poole hinnaga võis selle aga "muretseda" küll. Müüja veel rääkis masinat sisse pakkides, et keegi oli seda vaadanud ja lubanud õhtul ostma tulla. Mina napsasin selle ära. Süümekad on veidi...
Kõige selle tulemusena otsustasin päeva pastameelselt lõpetada. Tegin oma firmarooga lasanjet. Õnnestus suurepäraselt nagu alati. Või isegi veidi suurepärasemalt. Süües tekkis vahepeal mõte, et võiks Tartusse lasanjeköögi teha. Ei tea, kas turgu oleks?
Ja et ahjusooja ära kasutada, tegin kokaraamat.ee Mia kooki ka. Õnnestus ka suurepäraselt.
Nuudlimasinast on mul aga kõige parem meel.

EGA TALI TAEVA JÄÄ -
seda nägin ma juba öösel, kui unetuna mööda korterit ringi tuiasin ja aknast välja vaatasin. Hommikul oli selgemast selgem, et selle aasta lumerekord on löödud. Ja nagu kombeks on, ei olnud Tartu linn selliseks äkiliseks ilmamuutuseks valmis. Vähemalt pakuti mulle abi vankri lumehangedest ületõstmisel. Ei ole halba ilma, on vaid sobimatud sõiduriistad. Ehk siis - ma oleksin pidanud valima liiklemiseks kelgu. Kuigi, väljendudes Dorise ristiisa moodi, siis kelgutada ei saa. Lund on liiga palju.

Ma tegin täna oma eelviimase eksami. Kevadeks jääb üks ja kõige õudsam aine. Äkki mul õnnestub isegi ajalugu teha ja eksamist läbi lennata. Ma nimelt ei ole mitte kunagi ühestki eksamist läbi kukkunud. Isegi autokoolis, kuigi seal oli testist läbipääsemine tõesti napp. Mis ei tähenda seda, et ma liikluseeskirju ei tea. Väga hästi tean. Isegi paremini, kui näiteks autopede, kellega pühapäeval sõnavahetusse laskusin. Lubas ka lõpuks liikluseeskirjad selgeks õppida.
Minu probleemid ülikooliga on seega lahenenud. Mõnel on aga küll kehv seis. Seda enam, et SEE õppejõud on kohutav. Kas füüsikust saab korralikku politoloogi?
La bella vita giorno est. Mu itaalia keel ei ole just kõige suurepärasem...

HIIR HÜPPAS JA KASS KARGAS...
Täna juhtus meiega küll üks õige kummaline lugu. Olime parajasti bussipeatuses ja ootasime bussi, et sõita linna, kui tuli üle tee üks must kass. Me kommuunikaaslasega veel kiitsime kiisut, et ilus, paks ja hästi hoolitsetud. Pika nina ja roheliste silmadega. Hästi sõbralik ja vaeseke vist kodust jalga lasknud. Ja siis äkki kõpsti, hüppas kiisu titevankrisse Dorise rinnale. Mina ehmusin väga, Doris ei saanud vist arugi, mis juhtus. Mälestuseks jäid valgele jänesekostüümile porised kassikäpajäljed. Säh sulle siis head kiisut!

Flowers

I got flowers today.
It wasn't my birthday or any other special day.
We had our first argument last night,
and he said alot of cruel things that really hurt me.
I know he is sorry and didn't mean the things he said,
because he sent me flowers today.

I got flowers today.
It wasn't our anniversary or any other special day.
Last night, he threw me into a wall and started to choke me.
It seemed like a nightmare. I couldn't believe it was real.
I woke up this morning sore and bruised all over.
I know he must be sorry.
Because he sent me flowers today.

I got flowers today,
and it wasn't Mother's Day or any other special day.
Last night, he beat me up again.
And it was much worse than all the other times.
If I leave him, what will I do? How will I take care of my kids?
What about money? I'm afraid of him and scared to leave.
But I know he must be sorry.
Because he sent me flowers today.

I got flowers today.
Today was a very special day.
It was the day of my funeral.
Last night, he finally killed me.
He beat me to death.
If only I had gathered enough courage and strength to leave him,
I would not have gotten flowers today.

Tartu Naiste Varjupaiga lehelt leidsin. Vapustav luuletus!

Loen siin parajasti erinevaid elukaareteooriaid ning masendus läheb aina suuremaks. Ühe teooria kohaselt on kõige muretumad aastad inimese elus 23-35. Edasi pidi asi aina hullemaks minema. Hilisküpsus (üle 60) on juba lausa depremeeriv - inimesel soovitatakse leppida mõttega lähenevast surmast.
Ma kuulun sinna "muretusse" ikka, aga muresid jagub mulle kulbiga. Mis siis veel tulevikus saama hakkab kui aina hullemaks pidi minema?

Imet ei juhtunud ja loodus oma tööd kahe kuuga ei teinud. Tuumakesed on nüüd küll väga ilusad, aga nurgad endiselt kehvad, kuigi paremaks muutunud. Umbes poole paremaks. Ma nii lootsin. Vilenski aparaat jääb veel kaheks kuuks.

O HAPPY DAY
Ainult segadused, segadused ja segadused. Ülikoolis, kodus ja isegi katusel. Telekat ei näe endiselt. Nüüd on tuul satipanni ka kummuli ajanud.
Raha ka ei ole. Kontol on 3.61. Kui see kuu peale ära jagada, saan iga päev umbes 10 senti ära raisata. Kui aastale, siis ühe sendi. Ilus elu, kas pole?

Näedsa, Evelyn Sepp ka blogib. Kuigi ma ei saa tema puhul selle tegevuse mõttekusest eriti aru, aga ega mu endagi blogimisel erilist mõtet ole. Lihtsalt loll harjumus. Või olen ma lihtsalt "mulgiselt" kade?

Põletan hoolega advendiküünlaid. Kuna need nii suured on, ei tea, kas 6. jaanuariks ikka otsa saavad. Peaks need vist teleka peale panema. Kuulsin uudistest, et selline põletamismoodus on moes. Saaks kohe suuremat tulevärki nautida...

Head uut aastat!
Loodetavasti tuleb see parem kui eelmine. Minu tähelepanekud on, et paaritud aastad on paremad kui paaris. Kuigi eelmisel aastal juhtus ka üks väga ilus asi. Aga kui nüüd ikka päris aus olla, siis sai Doris alguse siiski 2005. aastal. Paaritud aastad on seega kindlasti paremad.