Ma olen viimasel ajal tihti Tallinnas käinud. Suts, kaheks päevaks Tartusse, suts, kolmeks päevaks Tallinnasse. Suts, kolmeks päevaks Tallinnasse, suts, neljaks päevaks Tartusse. Selline kahe linna vahel pendeldamine väsitab väga ära. Ja tüütu on sõitmine ka, kuigi vahemaa ei ole iseenesest eriti pikk. Hetkel olen Tartus.
Varem meeldis mulle Tallinnas väga, nüüd enam eriti mitte. Jalutasin täna Dorisega (viimane istus küll kärus) ülikooli peahoone ja Toomel ja kurb tunne tuli. Tallinnas ma oma lapsega nii jalutada ei saaks. Magalates lällavad turistid, vanalinnas lällavad ka turistid, aga veidi teistmoodi turistid. Vahemaad on pikad ja elutempo on ka teine. Ja siin ei vahita vilenski aparaati imelikult. Üks teema on aga kahe linna penskaritel sama: "Kas te ei näe, et lapsel on müts silmade peal?!" Järgmine kord küsin midagi salvavalt vastu. Näiteks: "Kas te ei näe, et te olete paks?!"
Ühesõnaga, ma ei taha Tartust ära minna.