Kaks ja pool tundi tagasi läks Dorise vilenski aparaat katki. Õnneks oli täna Lõivukese ortopeediakeskuse vastuvõtupäev ja ma sain temaga konsulteerida. Et kas uut ja pikemat aparaati vaja või paneme lapse kohe kipsi, nagu Dorise eelmine arst mais mainis. Lisaks sellele, et temal on mõistus otsas ja et ta saadab meid sellesama Lõivukese juurde, kes on teadupärast Tartu parim ortopeed. Lõivukene vaatas arvutiekraani, ulatas mulle katkise vilenski aparaadi ja soovitas selle kapi otsa panna. Juulis on küll järelkontroll, ent vilenski on ainus vahend, mida Lõivukene Dorise raviks kasutaks. Ei mingeid kipse ega operatsioone.
Mu laps võib päris omal jalal seisma hakata! Ja kõndima ka.
Kõik pühakud, Jumalast rääkimata, on mu palveid kuulda võtnud. Tänan neid ka rõõmuajal. Erinevalt Anatoli Nekrassovist, kes kuulutab, et maailma religioonid tuginevad sellele, et inimesed oleksid õnnetud. Õnnetud pöörduvad sagedamini Jumala poole. Kui kõik hästi läheb, unustatakse tänada. Mul seda muret ei ole, et liiga hästi läheks. Nii on alati põhjust palvetada. Näiteks selle eest, et see neetud Fondifond kogu aeg miinuses ei oleks.