Kas see on mingi saatuse iroonia või on see lihtsalt juhus, aga juba teist aastat järjest tulevad umbes samal ajal kurvad uudised. Ma ei teagi, kas olen kurvem kirjapapa lahkumise pärast või hoopis Tartu kogudusekaaslase Maśa pärast, kellega juhtus eile traagiline õnnetus ning kellest jäävad mulle ainult mälestused. Mälestused, kuidas ta kirikaias muru seest võililli juuris, Missadel liigselt vembutavaid lapsi näpuga viibutades korrale kutsus ja kuidas ta iga kord Dorise puusade vastu huvi tundis. Kuidas ta oma punases jopes ringis silkas. Ja nüüd teda enam lihtsalt ei ole. Kui ta poleks olnud vaegkuulja, siis oleks kõik ehk hoopis teisiti.
Rahu neile.