eXTReMe Tracker

august 12, 2019

Vii, vii, mind...



Hommikul käisin tööl, mille käigus sattusin ka Viimsisse. Pidin palju rääkima ning mul tekkis vahepeal tunne, et mu ajus on toimunud mingi krõks. Sõnad lähevad sassi ja tähed lähevad sõnades vahetusse. Kindlasti mingi algava vaimuhaiguse tunnus.
Pärastlõunal sõitsin värkselt pestud autoga aga Lahemaale - Viinistusse. Oleme seal aeg-ajalt suveteatris käinud. Suutsime meenutada kahte lavastust, kuigi oleme käinud kolmel. Mälu hakkab nõrgenema.
Käisime perega kunstimuuseumis. Imelik, et esmaspäeval ka mõnis muuseum üldse avatud on. Kommuunikaaslasega olin seda varemgi väisanud, aga tema ei mäletanud midagi. Ise viibisin seal kolmandat korda. Väga värskendav on käia ka muudes  muuseumides kui KUMU või Tartu kunstimuuseum. Manitski on ikka meeletu kunstikogu soetanud ning temast on väga armas, et ta eestimaalastele võimaluse annab, sellest kogust ka osa saada. Ma pole kunagi nii palju Wiiraltit ühes ruumis koos näinud. Nauditav ekspositsioon. Armastan Eesti kunsti.
Armastan ka Eesti vihmasajust märgi heinamaid.
Kogu selle reisimise peale oli kere heledaks läinud ning otsustasime Kiiu torni sööma minna, mis on kahjuks vist jäädavalt suletud. Jäigi käimata. Küll on aga Kiiu mõis nii kaunilt korda tehtud. Silm lausa puhkas.
Otsustasime teeäärses Kiiu grillis õhtustada. Einela meenutas Poola kiirteeäärset hotelli: põrand läikis, seinad läikisid. Isegi akustika läikis ehk üürgav muusika kaikus imelikult vastu. Toit oli parem kui Kuksus. Viimase toidust annab ikka halvemat toitu teha.
Vahepeal oli vihm sadamise lõpetanud ning nautida sai kaunist päikeseloojangut. Värvid muutusid üha intensiivsemaks. Sellised päikeseloojangud on võimalikud vaid Eestis.
Kaunis algakord nädalale.

Ma ei ütle rahu, see sõna on liiga suur.
Ütlen puhkus, ase telkide all,
sest homme on jälle päev,
ja päike ei mäleta eilset päeva.'

Vaata, meri on nagu peegel, seal peegeldub taevas,
aga ometi ainult peegeldus.
Ja rand on ainult sadam,
ühe tee lõpp ja teise algus.

Keegi ei mäleta homset päeva
enne kui ülehomme,
ja siis on juba hilja.

Kuidas võiksin siis ütelda: rahu on!?

/ Karl Ristikivi

Kommentaare ei ole: