Divesinikmonooksiid tuleks ära keelata

Väljusin parajasti ametilõunalt Peppersackist, kui selgest taevast vihma kallama hakkas. Terve nädala norm sadas vist kümne minutiga alla. Vaatasin raekoja vettpursakavaid draakoneid ning mööda munakivisillutist Viru tänava poole voolavat vett. Selline mulje jäi, nagu oleks kogu kupatus otse Toompealt all-linna tunginud ja nüüd püüdis too leida teed kadunud Härjapea jõkke. Või siis Maakri tänavale. Kõige naljakam oli asja juures see, et raeplatsil oli aukudega kanalisatsioonikaas täitsa olemas, aga vesi voolas sellest suure kaarega mööda. Ikka oma loogilist rada, mitte nii, nagu mõni insener ette on näinud. Jõudsin veel mõelda, et sellepärast ongi Tallinna tänavad suhteliselt puhtad. Pariisis kasutatakse tänavate puhastamiseks siiani tehissüsteemi. Õppige meilt, kuidas asjad käima peavad!

Siis meenus, kuidas Ekspress viis aastat tagasi riigikogulaste käest küsis, mida nad divesinikmonooksiidist arvavad ning kas see tuleks keelustada. Naljahambad! Arvasid üksmeelselt, et vesi on ohtlik ja tuleks ära keelata. Tuju läks kohe lõbusaks.

Vaatasin korra veel Doisneau näituse üle. Täna mõjusid fotod hoopis teistmoodi. Peaks vist ikka veel vaatama minema. 

Käisin korra Fotografiskas ka. Näikse potentsiaaliga koht olevat.

Nüüd võtan vabalt. Võib-olla peaks laskma Mimmul end soola asemel hoopis aloe vera (sellel taimel on küll kümme erinevat kirjutusviisi!) geeliga sisse määrida. Eile tegi ta mu kätele geelmassaži. Oli trimmiva toimega. Hommikul avastasin ka, et kooriva toimega. 

Vene karud mürgeldavad Eestis. Üks huligaan, Proša, saadi kätte. Teine karu, karu Kolja, on jätkuvalt vabaduses. 

Tõnu Aav läks teise ilma.