Minu kodu lähedale pani keegi mõni aeg tagasi kuldse lõvikuju. Harjusin sellega juba ära. Omamoodi sai temast mulle õnnetooja. Tervitasin teda igal hommikul, kui tööle sõitsin. Helge algus päevale. Nii ootamatult nagu see tekkis, nii ootamatult oli lõvi täna õhtupoolikul kadunud. Kes pani, ei tea. Kes võttis, ei tea.
Paar nädalat tagasi ütles üles läpakas. Läksime Kommuunikaaslasega kinno, töötas. Tulime tagasi, pilti enam ette ei võtnud. Mimmu ütles, et tema ei tea midagi. Tehnikud tegid järgmisel päeval töö juures korda. Mis viga oli, ei tea siiani.
Täna vaatasin, et sügavkülmiku uks on lahti. Ei tea, kaua see lahti oli, aga pool sisust on sulanud ja kõik ujub. Keegi ei tea järjekordselt mitte midagi.
Täpselt nagu Eesti Vabariigi valitsus. Tehakse ja salatakse. Mätsitakse kinni, vassitakse. Keegi midagi ei tee, ent ometi kogu aeg juhtub. Üle viskab juba!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar