Käisin vabaõhumuuseumis. Suka-Anton oskas suvitamiseks kena koha välja valida - rahu kohe voolab sinusse, kui mööda kruusateid jalutad. Mul on hea meel, et mõisnikud oma hoonetest loobuma pidid. Mul on nii hea meel, et vabaõhumuuseum asub just Rocca al Mares ja mitte Pirital.
Samas tuleb nukker tunne peale, kui mõnda rehetarre sisse astud. Ninna lööb vägev suitsuhõng. Täpselt selline, nagu minu vanaema talus oli. Minu lapsepõlve suvede lõhn.
Kuidas nad ikka korstnata elasid? Külmas, pimedas ja pidevas tossus. Kuidas mõisniku ees tuli alandlikult küür selga tõmmata. Tänu sellele on ka täpsus meil veres - paremini kui tänapäeva sakslastel- kui õigeks ajaks kümnis makstud ei saanud, sai kolki. Eks neid mõisnikke oli ka igasuguseid. Mõnel ei olnud aga kupli all vist kõik päris korras.
Näiteks Õisu mõisnik Sivers pidas rehielamuid mitte üksnes kõige otstarbekamaks ja mitmekülgsemaks, vaid ka kõige majanduslikumaks, säästlikumaks elamutüübiks. Nii püüdis ta Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi sekretärile, Parrot'le, kes kahtles rehielamute inimväärikuses, selgeks teha, et nii kaua, kui Eesti talupoeg ei väärtusta puhtust, on rehielamu neile kõige õigem ja tervislikum elamutüüp. Samuti ei kahjustavat toas levinud suits ei kopse ega nägemist, sest siinsed talupojad on hästi kohandunud. Nimelt avavat kõik talupere liikmed kütmise alguses kohe kõik toa avaused, et toss välja pääseks ning jooksvat ise ka õue toimetama - mehed metsa või põllule, naised loomi talitama. Kui tossu juba vähem, naastakse tuppa ning seatakse end madalale istuma, et toss kohe üldse ei häiriks. Tossust on häiritud vaid võõrad, sest nad ei saa aru, et suitsus leidub palju puhast õhku. Sivers toonitas, et tänu pidevale tuulutamisele oli talupoegade toas palju värskem õhk kui mõisahoones, kus akent üldse ei avatud.
Ma ei igatse üldse vanu aegu taga. Ei 18. sajandit ega 20. sajandit. Kuigi ega praegugi parem pole. Lihtsalt teistmoodi orjus on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar