Suvi hakkab läbi saama ja ühes sellega lõppevad Eestimaal ringisõitmised. Kes peab tööle keskenduma ja ega see koolialguski enam kaugel ole. Mimmul siis.
Eile sõitsime Pärnumaa suunas ja vaatasime natuke mujalgi ringi. Ühe kraavigagi sai põgusalt tutvutud...
Põikasime Märjamaalt läbi. Tuli isu sealsest pagariärist karaskit osta. Märjamaad ma eriti ei tunne - viibisin seal alles teist korda oma elus. Mind seob kohaga aga kadunud vanaonu kadunud abikaasa, kes seal sündis. Jätab väga viisaka mulje ja kuidagi kurb oli poes lugeda, et kohalikud koguvad allkirju vaimse arengupeetusega inimeste keskuse rajamise vastu. Huvitav, kes üldse sellise mõtte peale tuli?
Pärnus tekkis tunne, et poleks varem seal ealeski käinud ja poleks Pärnut varem näinudki. Imeilus vanalinn. Üks maja kaunim kui teine, üks tänav huvitavam kui teine. Täielik idüll. Kui mul tekkis neljapäeval Tallinnas Katariina käigus Jeruusalemma ja rahvaste paabli tunne, siis eile tekkis veel võimsam paabli tunne. Linn oli turiste ja lauljaid täis. Ma pole kunagi varem Pärnus nii palju inimesi näinud. Ja kohvikud! Neid oli nii palju, et silme ees võttis kirjuks. Oh la la!
Ühte närvihaiget autojuhti nägin ka. Ümberringsed nägid kahte. Selline vaatepilt sobiks pigem Viljandisse, aga seekord siis Pärnus ka.
Suvepealinnast liikusime Tori suunas. Hingemattev loodus, paeluv arhitektuur. Võrratu Tori kirik, hunnitu jõgi, mille kaldal väike kuradike põrgu kohal itsitamas. Kindlasti üks minu lemmikkohti Eestimaal.
Ja siis "Toomas Nipernaadi" Linnamehe puhkekeskuse tiigi kaldal. Kui mulle midagi Toomas Nipernaadist rääkida, meenub kohe aastatetagune teatriskäik ülikooliagse seltskonnaga. Üks tütarlaps rääkis sõidu ajal hingestatult Toomas Nipernaadist. Minu küsimuse peale, kuidas talle raamat kah meeldis, teatas ta väga enesekindlalt, et ta pole raamatut lugenud, aga on filmi näinud, mis talle väga meeldis. Seepeale ristisime me Kommuunikaaslasega endast noorema põlvkonna selle neiu järgi. Midagi pole parata - märkasime juba ülikoolis, et teatud aastast sündinud on teistmoodi kui meie. Põlvkondade vahel on vahe.
Lavastus oli muidugi suurepärane. Lavakujundus oli lihtne, ent passis looga väga hästi. Veesilma kasutus: märkimisväärne. Atmosfäär: just see õige. Pääru Oja näitlejatöö meisterlik. Pidigi olema, sest ta oli väga kandev roll. Lollitas piisavalt noori tüdrukuid, vedas neid kenasti ninapidi. Samas ei saa öelda, et ta olnuks kaabakas. Pigem hea fantaasiaga luuletaja, kes oma luiskamisi lõpuks ka ise uskuma jäi. Pahatahtlikkuseta meelitas ta tütarlapsi ligi, ent lasi neil siiski jõuda õnneni. Nauditav tekst. Soe ja sume augustiõhtu, rohutirtsud taustaks saagimas.
Hea, et lõpuks ikkagi otsustasime vaatama minna.
Ohjah, ja siis tagasitee koju, mis oleks võinud olla kena, kui eesolev naisautojuht oleks normaalselt sõitnud. Ma olen üldjoontes korralik autojuht. Kel kiire, sõitku mööda, mina kiirust ei ületa. Samas ei sõida ma 90alas 70-ga. See oleks liiga äärmuslik. Täpselt nii aga eessõitja tegi. Ma ei tunne Pärnu-Tallinna maanteed kahjuks nii hästi, et teaksin, kus kurvid ja kaamerad on. Pimedas ei näe ka. Ja ma polnud üksinda. Keskealistel naisterahvastel lähebki ajus midagi paigast ära. Nagu ma oma kogemusest võin öelda. Annan seekord andeks, sest kunagi ei tea, milleks miski hea on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar