Suvi hakkab otsi kokku tõmbama. Lõppeval nädalal oli küll ilm mõnel päeval ilus, ent täna on taevas jälle hall. Ööd on juba jahedad ja õunad lõhnavad. Selles mõttes oli mu kuuekümneaastasel kollegil õigus, kui ta jutustas oma viimasest nooruse tagasikutsumisest oma mehega Saku vahel motikasõitu tehes, et see on ikka hoopis teine tunne vabas õhus sõita. Tunned kõiki lõhnu. Mul küll motikat ei ole, aga jalgrattaga sõites tunneb lõhnu sama hästi.
Olen sel suvel enam rõhku pööranud ka maitseelamustele. Kõigepealt ikka ise süüa tehes ja mõned korrad olen saatunud ka restorani. Olgu siinkohal mainitud, et ma tavaliselt väljas söömas ei käis, sest mul ei jätku selleks vahendeid.
Käisin Sisalikus. Taustauuringut tehes lugesin vaid positiivsetest kogemustest. Nojah, interjöör oligi tore ja teenindus oli ka väga hea. Toit oli aga keskpärane. Lapse kuskus oli täiesti toores ja üliõline. Mul oli tõesti tahtmine minna koka juurde ja näpunäiteid jagada. Minu kanarind kukeseente ja õuna-brändikastmega oli tavaline. Mehe pasta veiselihaga oli küll kõige lihtsam toit, aga maitses minu meelest kõige paremini. Magustoit - kataloonia kreem - oli küll väga maitsev.
Kui ma sinna kunagi tagasi peaksin minema, siis vaid pastat ja seda kreemi sööma.