Ekspromtajel otsustasin minna vaatama Draamateatri "Saatuse heidikute kuud". Pakuti piletit. Muidu poleks läinud, aga hõimlane rääkis, kuidas ta seda vaadata tahaks. Otsustasime siis koos minna. Oma uimase otsustamise (või siis otsustamatuse) tõttu jäi hõimlane piletist siiski ilma. Mina käisin Laitses ära.
Laitse graniitvilla olemasolust polnud mul tänaseni aimugi. Lossi olin varem küll ja küll näinud. Ilus koht. Näiteks pulmade pidamiseks. Ja see etendus sobis ka sinna. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Mulle näidend meeldis, kuigi üks minu tänastest kaaslastest pidas Heinlood selle rolli jaoks liiga nõrga karakteriga näitlejaks. Ja et näidend oli liiga ingomarvihmarlik. Karusoo olevat parem. Mina siin kaasa rääkida ei oska, sest Vihmari käekirja ei tunne. Heinlood tean Apollo raamatupoest lapsega lauamänge ostmast ning "Meistrist ja Margaritast" ja seal tundus ta mulle tõepoolest tugevamana, ent rollid on erinevad ja lavastajad on erinevad. Mulle kirevus meeldib. Ühesõnaga võisin etendusega rahule jääda, ehkki tutvustust lugedes jäi mulje, et see on ülipsühholoogiline etendus.