Ma jõudsin eile nii kaugele, et haarasin kätte Viivi Luige "Varjuteatri" ja lugesin selle peaaegu ühe hingetõmbega läbi. Mitte sellepärast, et see ülihea raamat oleks olnud, aga lihtsalt mõnus lugemine. Hoolimata positiivsest ja negatiivsest kriitikast raamatu arvel jäin ma loetuga rahule. See äratas minus nii mõnegi mälestuse, mis kuskil ajusopis meeldetuletamist ootas.
Ma pole kunagi Itaalias käinud. Itaaliaga seonduvad mul eelkõige pitsa, vein ja mood. Lihtsalt on sellised kliśeed. Noja muidugi itaaliakeelne 80. aastate popmuusika (seda mäletan küll vaid tänu oma eakatele õdedele, kelle muusikaline maitse mind kõvasti mõjutanud on). Mäletan, kui mu ristiema BDRist mulle esimese pleieri tõi ning ma Powereid kogu aeg kuulasin, sest mul ei olnud siis muud kassetti. Kõige selle mälestuseks ostsin mõned aastad tagasi isegi nende CD.
Ja lisaks mingi kujuteldamatu ulm, mis sundis mind ülikoolis kaks semestrit seda keelt õppima. Selle keele kõla... (täna otsustaksin pigem prantsuse keele kasuks). Ma ei olnud eriti hoolas õpilane ja lõpuks jõudsin vast korra kuus kursusele. Siis laususki ülemukitud vanemas eas käredahäälne itaallanna kuulsad sõnad: "Welcome, welcome, studenti tedesci!" Meid oli kaks - mina ja mu kursaõde. Itaalia keele õppejõudu nägin mõnel korral veel Tartu vahel kõndimas. Talviti oli tal ülipikk ja kohev rebasekasukas seljas. Itaalia keele oskusest on järel vaid hääldamine. Oskan itaaliakeelset teksti õigesti hääldades lugeda. See on ka ainus oskus.
Aga jah, isu Itaaliasse minna tekkis ikkagi. Abikaasa ütles, et tema on seal käinud (ehk siis tema mind sinna viia ei kavatse). Eks ma hakkan siis raha koguma (kui midagi alles jääb) ja lähen oma tütrega sinna. Mõne aasta pärast peaks summa koos olema ja siis on laps piisavalt suur ka, et minuga kahekesi reisida.
Aga nagu ma eelpool mainisin, äratas raamat minus ka mõne unustatud seiga. Nii näiteks Jüri Üdi kohta lugedes meenus mulle äkki üks keemia tund. Keemia õpetaja rääkis millegipärast eelnimetatud luulejatast ja kuna keegi ei teadnud temast midagi, siis järgmises tunnis taris väiksemat kasvu naisterahavas oma suurele õpetajalauale suure grammofoni ja mängitas meile vinüülplaatidelt Jüri Üdit ette. Keemia tunnis! Vot selliseid mälestusi kutsus "Varjuteatri" lugemine minus esile. Keemiaõpetaja, keda ma kooliajal eriti ei sallinud, tuli meelde. Nüüdseks ei ole teda enam elavate kirjas, sest raske tõbi viis ta siitilmast ära.
Tänu sellele teosele ja "Jalutuskäikudele Lotmaniga" haarasin kätte Umberto Eco. Viisin lapse hommikul lasteaeda, lugesin ja lappasin seda umbes sada lehekülge ja jäin magama. Magasin kella 12.30. Minu viimaste aastate pikim magamine. Sobib lõunamaiste siestadega hästi kokku, või mis.