Selle suve juures meeldib mulle see, et mul on üle pika aja taas olnud aega lugeda. Tõuke sain FBs liitudes grupiga "Suvelugemine". Eesmärgiks on 10 raamatut suve jooksul läbi lugeda. Siiani mul raskusi selle saavutamiseks pole tekkinud. Hetkel käsil 9. teos.
Lektüürivalik on olnud ka seinast seina. Siiski pole ükski teos veel pooleli jäänud, sest lugemine on nagu taldriku tühjaks söömine. Ma olen sellise koolkonna esindaja, kes sööb valdavalt oma taldriku tühjaks. Nojah, kuigi ma olen veendunud, et mõne raamatu lugemiseks on vaja õiget meeleolu. Ja mõni teos tuleb hiljem üle lugeda, sest alles siis jõuab selle mõte kohale.
Sel aastal avastasin Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu". Loomulikult lugesin ma seda originaalkeeles, kuigi see on ilmunud ka emakeelsena. Selle järje lugesin ka ära, aga seda veel tõlgitud ei ole. Lustakas lugemine. Samas ka mõtlemapanev. Ma pole kindel, kas mina suudaksin oma abikaasat petta. Siiani pole selleks vajadust olnud. Aga niimoodi teadlikult katsetada... Pole mulle loomuomane.
Nojah siis veel Anna Gavalda. Ma ei oska selle peale kohe midagi kosta. Ühe teose põhjal järeldusi teha ei maksa ja tõenäoliselt peaksin tema mõistmiseks lugema läbi veel midagi muud, ent esimese novellikogu põhjal ei saa ma tema fenomenist aru. Ma ei saa prantsuse kirjandusest üldse eriti aru. Mulle tundub see liiga selline tilu-lilu.
Järgmiseks võtan Herta Mülleri ette. "Hingamise kiige" või "Atemschaukeli". Pole veel otsustanud, kas loen seda saksa keeles või eesti keeles.