Vahepeal ei ole mitte midagi põnevat juhtunud. Ja Tartus ei ole eriti midagi teha ka. Minu puhul ei ole tegemist ööklubiinimesega ja kaua sa kohvikutes ikka käia jõuad...
Aga midagi ikka hakkas ikka silma ka.
Teisipäeval jäin kojujõudmisega veidi hiljapeale. Kella kaheksast õhtul kogunes kaubamaja juures päris suur noortejõuk. Ise mõtlesin kahjutundega kõigi tänapäeva laste peale, kellel ei ole peale kaubanduskeskustes hängimise mitte midagi teha. Ise olin koolivaheajal tunnistajaks, kuidas varases puberteedis naabritüdruk kaubamajas aega surnuks lõi. Hommikupoolikul käisime Apollos ringkäigul, naabritüdruk vahtis eskalaatoreid (mõned inimesed kutsuvad neid liikuvateks treppideks, kuigi tegemist on liugtreppidega). Käisime veel mõnes kohas, sealhulgas juuksuris ja kodus. Pealelõunal läksime uuesti kaubamajja - naabritüdruk vahtis endiselt kivistunud pilguga eskalaatoreid. Ma ei arva mitte, et ta kogu selle aja ühe koha peal seisis, ent olen täiesti veendunud, et ta oli kogu selle aja kaubamajas. Vaesed tänapäeva lapsed! Kõik nad on ka nii geeniused, et neil ei ole mõtet lugeda näiteks raamatuid või lahendada matemaatikaülesandeid.
Teisipäevase kogunemise kohta sain ma lugeda küll mõned päevad hiljem, ent kolmapäeval selgus, et ka esmaspäeval olid noored seal oma "aega veetmas".

Kolmapäeval marte sisse ei lasknud. Magusavarud (üldse igasugused varud) olid otsas. Süda praegu valutab natuke. Nad mängisid nii ilusasti plokkflööti ja laulsid mitmehäälselt, olid ikka natuke vaeva näinud.

Eesti Päevaleht jätkas laupäeval naljakate uudiste avaldamist. Postimees jätkab lolluste tegemist. Nüüd hakkas mingi kultuurilisa ilmuma. Jälle rohkem vanapaberit.

Eile ajas mind Tartu toidukaubandus masendusse (teist korda sel nädalal juba!). Isadepäeva puhul olid poed normaalsetest tortidest ja kookidest tühjaks ostetud. Ise küpsetada ei viitsinud ja nii me kommuunikaaslasega oma tähtpäeva keemiast kubiseva plönniga tähistasime. Oleks pidanud ikka ise midagi küpsetama.