Järjekordne saaks-päeva-õhtusse-veeretatud-päev.
Käisin verd andmas. Ei, ma ei ole doonor. Tänu lapsepõlves Tartu lastehaiglas kogetule ei saa minust seda vist iialgi. Väikesena olid mu neerud üsna tõsiselt haiged ja seetõttu pidin peaaegu kõik suved haiglas veetma. Miks küll alati suved? Tahtsid mu vanemad tõesti minust lahti saada?
Aga jah, nii palju haiget ei ole mulle enam hiljem ühegi arsti juures tehtud. Toona võttis medõde mul veenist ikka väga jämeda nõelaga verd. Umbes sellisega, nagu loomaarstid lehmadele süste teevad. Sorkis ja sorkis, aga kätte ei saanud tilkagi. Meeletut valu tegi ainult. Veel tänagi on silmnähtav auk parema käe veeni kohal.
Nüüd palun alati vasakust käest proove võtta. Tänane medõde on mult kolm korda verd võtnud ja tal on väga kuldsed käed - ma ei tunne mitte midagi.
Proovid olid korras, aga ebameeldivad mälestused ei kao.