Oma peagi endises töökohas. Praeguselt ülemuselt mul vist eriti head iseloomustust loota ei ole. Tühja kah. Vähemalt veendusin ma järjekordselt, et töötajad muutuvad lõpuks oma tööandja sarnaseks. Meeldigu see ühele või teisele osapoolele või mitte. Kui firmast kipuvad korraga kõik töötajad lahkuma, siis võiks ülemus alluvate süüdistamise asemel hoopis natuke endasse vaadata ja mõelda, et äkki on viga hoopis temas. Antud inimese puhul võiks kasutada vist ka freudilikku lähenemist, sest ta olevat omal ajal koolis tagakiusatav olnud. Mina ei taha oma praeguse ülemuse sarnaseks muutuda, kuigi pean ütlema, et olen nii mõndagi tema käitumisest ja suhtumisest omandanud. Kannatada on selle tulemusena saanud eelkõige minu lähedased. On viimane aeg sellele kiire lõpp teha. Kohtasin ühte oma kolleegi (töökaaslastega on mul siiski vedanud), kellega vesteldes selgus, et mõned teisedki lahkuvad. Rotid põgenevad hukkuvalt laevalt...
Õhtupoolikul käisin mälumängu vaatamas.
Koju jõudes võttis mind vastu metsik kass. Rääkis mulle pikad jutud maha, aga ma ei saanud kahjuks mitte midagi aru. Talle ei meeldi vist eriti üksi olla. Nagu ka naabri kassile. Too hakkab alati nii südantlõhestavalt nutma, kui pererahvas kodust lahkub.
Kassid on toredad. Teema lõpetuseks üks kassipere ülesvõte. Muide, tegemist ei ole poseeritud fotoga, vaid hetk elust enesest. Foto autor Andras on siin pildi kohta omapoolse kommentaari andnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar