Täna toimus Tartu mänguasjamuuseumis esmaesitlus vahvale raamatule "Unustatud mänguasjad". Loomulikult pidin ma selle endale saama.
Tiia Toomet rääkis huvitavalt teose tekkeloost. Teda pikemalt jälgides avastasin, et ta on täitsa portselannuku näoga. Igatahes sobis nii tema kui ka presentatsioon mänguasjamuusemisse. Tänu selle maja õhustikule satun aeg-ajalt sinna täiesti vabatahtlikult ning lahkun sealt alati rõõmsalt ent samas ka nukralt. Vähe sellest, et täiskasvanud enam ei mängi (kuhu see kõlbaks!), lapsed ka ei mängi. Õigemini tänapäeva lapsed ei oska mängida. Ja kannid ei ole ka üldse ilusad.
Ilus ja nauditav hetk tänases pimedas päevas.