Olen hetkel liig väsinud, et pikalt kirjutada. Poolteist tundi kestma pidanud Domus Dorpatensise üritusest sai kahe ja poole tunnine.Ei pannudki tähele, kuidas aeg lendas. Ju siis Olav Ehala rääkis oma filmimuusikast huvitavalt ning eks valitud filmikatketelgi oli oma roll. Poleks iialgi uskunud, et tegemist on ülihumoorika inimesega. Üldsusele paistab ta ju pigem tagasihoidlikuna. Nalja sai igatahes nabani. Kuidas ma küll võisin kodus mõelda, et kas ma ikka viitsin sinna minna või mitte?!
Ja küll on tore, et ma olen EMT klient, sest tänu sellele aitasin ma kaasa ürituse toimumisele.

Huvitav, kust sellise suksu küll saaks? Ja kas Eestis oleks võimalik sellist looma ka arvele võtta? Näiteks PRIA-s? Hobusepasside büroos?

Täna toimus Tartu mänguasjamuuseumis esmaesitlus vahvale raamatule "Unustatud mänguasjad". Loomulikult pidin ma selle endale saama.
Tiia Toomet rääkis huvitavalt teose tekkeloost. Teda pikemalt jälgides avastasin, et ta on täitsa portselannuku näoga. Igatahes sobis nii tema kui ka presentatsioon mänguasjamuusemisse. Tänu selle maja õhustikule satun aeg-ajalt sinna täiesti vabatahtlikult ning lahkun sealt alati rõõmsalt ent samas ka nukralt. Vähe sellest, et täiskasvanud enam ei mängi (kuhu see kõlbaks!), lapsed ka ei mängi. Õigemini tänapäeva lapsed ei oska mängida. Ja kannid ei ole ka üldse ilusad.
Ilus ja nauditav hetk tänases pimedas päevas.

Tänane päev pildis ja sõnas







Enamus minu tänaseid toimetusi olid seotud esimese advendiga. Käisin üle pika aja kirikus. Preester pidas jutluse just minu elus praegusel hetkel valitsevast kaosest. Huvitav kokkusattumus või... Kahju on ainult sellest, et lapsukesed kirikuliste rahu segasid häälitsedes ja sente kiriku põrandale loopides.
Tegime kommuunikaaslasega väikese tiiru ka Supilinnas, ent sealne varasem lumm oli täna kuhugi kadunud. Võibolla oli ilm lihtsalt liiga külm.
Pärastlõunal tegin täidetud paprikaid.
Õhtul toitsin hulkuvat tänavakassi. Nägi teine nii must ja räsitud välja. Just hiljuti mõtlesin, et meie maja juures ei leidu ühtegi hulkuvat kassi ega koera, kellele aegajalt söögipoolist anda. Täna sai see määrdunud kiisu need palad, mis minu kassile enam sisse ei läinud.
Õhtul panin põlema advendiküünla. Advendipärga ei viitsinud (veel) teha. Olin sel aastal eriti tähelepanelik, kuna ühel aastal tundsin mingil advendipäeval toas meeletut kärsahaisu. Veidi hiljem avastasin, et kassil oli saba ära kärsanud.
Selline novembri viimane pühapäev siis.

Nii igav on, et sure või ära.
Hommikul otsustasin vanade saiavarudega linde toita. Kõigepealt mõtlesin, et külakosti saavad pardid Emajõelt, aga kuna kommuunikaaslane ei viitsinud seda käiku ette võtta, siis viskasin saia aknast välja. Kohalikele hekivarblastele. Õige pea lendasid kohale Tartu sümbollinnud, peletasid väiksemad minema ja pistsid kõik nahka. Tegin heateo asemel vist hoopis karuteene.
Ülejäänud päeva lihtsalt kulgesin. Keegi võiks anda mulle mõne hiilgava idee, kuidas elu põnevamaks muuta.
Homme alustan päeva räimedega.

Uskuge või mitte, aga minu maja ees toimus jälle liiklusõnnetus. Seekord sõideti sisse õppesõiduautole. Viimane ei olnud küll milleski süüdi, aga õnnetuse põhjustanud meesterahvas arvas muidugi teistmoodi. Karjus ja vehkis kätega. Vajadusel võiksin anda tunnistusi, sest seekord olin ma toimumishetkel kõigest 10 meetri kaugusel. Ja nagu reegliks ikka, otsasõidetud autol suuremad vigastused kui otsasõitnul.

Tänase päeva märksõnad on "õues külm, toas soe". Minu majas valiti sügisel uus juhatus. Tulemused on olemas: sipelgaid ei ole enam ja radiaator, mis ei läinud aastaid soojaks, on tulikuum.
Raeplatsile toodi vist täna kuusk. Jõulud tulemas ju. Juhtusin ühissööklas kuulma kahe ema vestlust päkapikkudest. Nende sõnul tehakse juba lasteaias lastele ajupesu: "Kui hea laps ei ole, siis päkapikud ei tule." Kummaline oli vaadata, kuidas need emmed oma võsukesi friikartulitega mööda söökla kõrval asunud mänguplatsi taga ajasid.
Ise olen endiselt mittemidagiütlevas meeleolus. Peaksin kähku poolelioleva raamatu läbi lugema, sest juba sellel laupäeval ilmub Harry Potteri 6. raamat. Kaua seda "Raadiot" lugeda võib?! Iseenesest ei ole ju igav lektüür, aga küll ei ole mul aega või olen õhtuti liiga väsinud. Nagu ka näiteks praegu. Sama mure lugemisega on muide ka Sepal, nagu avastasin.

Avastasin, et Mailis Repsil on samasugune jakk nagu minul. Ja et "Lihtsa elu" Sillel on samasugune roosa sall nagu minul. Väikese mõttetöö tulemusena võiks järeldus olla, et mul puuduvad ajud. Üks mu tuttav ütleks selle peale, et igaühel on õigus olla loll. Eilsed erilised tänud ühele poolikule teadlasele ja tänased tänud ühele isehakanud muusikakriitikule, kes tõestasid järjekordselt, et masendavad inimesed on masendavad.

Elan mõnus-igavat rantjee-elu. Tööd ei viitsi teha, sissetulekuid pole. Vanad varud siiski piisavalt suured, et saaksin käia iga päev sisseoste sooritamas. Näiteks pärastlõunal avastasin end juba kolmandat korda Tartu Kaubamajas asjatamast. Kaubamaja rõivaosakonna müüjad on väga osavad kauba kokkupakkijad. Nad võiksid tulla minu riidekapi kallale. Saaks ehk korra majja.
Mul oli jälle meeletult igav. Kommuunikaaslane ka juba küsis, et kas me ei võiks millegi mittetegemise asemel midagi teha. Ma siis tegin täna väga paljusid asju esimest korda elus: käisin Lutsu raamatukogu IV korrusel ja laenutasin ühe CD; külastasin Moosinägu OÜ kohvikut. Viimasesse sammudes jäid teele mingid puud.

Aga üldiselt eelistan Tartut mitte millegi tegemise kohana.

Elu on ikka õiglane küll! Täna tuleb seesama inimene, kelle pärast eile Tallinnas käisin, Tartusse. Siinsesse kaubamajja shoppama.

Kes mõtles välja, et kuu peaks ükskord täis olema? Ja et täiskuu ajal peaks inimestel unehäireid esinema?
Kelle jobu autosignalisatsioon täna terve öö hoovis lõugas? Ausalt tahaksin selle inimese millegivõrra vaesemaks teha!
Ehk siis kaks magamata ööd järjest. See on isegi minule liig.
Täna käisin Tallinnas. Kaubamajas shoppamas. Kahjuks mitte endale, vaid kellelegi teisele.
Hüvasti Eesti kiisupere. Oi, kui palju kasse siin on!

Lumi ja nukrus.

Järjekordne saaks-päeva-õhtusse-veeretatud-päev.
Käisin verd andmas. Ei, ma ei ole doonor. Tänu lapsepõlves Tartu lastehaiglas kogetule ei saa minust seda vist iialgi. Väikesena olid mu neerud üsna tõsiselt haiged ja seetõttu pidin peaaegu kõik suved haiglas veetma. Miks küll alati suved? Tahtsid mu vanemad tõesti minust lahti saada?
Aga jah, nii palju haiget ei ole mulle enam hiljem ühegi arsti juures tehtud. Toona võttis medõde mul veenist ikka väga jämeda nõelaga verd. Umbes sellisega, nagu loomaarstid lehmadele süste teevad. Sorkis ja sorkis, aga kätte ei saanud tilkagi. Meeletut valu tegi ainult. Veel tänagi on silmnähtav auk parema käe veeni kohal.
Nüüd palun alati vasakust käest proove võtta. Tänane medõde on mult kolm korda verd võtnud ja tal on väga kuldsed käed - ma ei tunne mitte midagi.
Proovid olid korras, aga ebameeldivad mälestused ei kao.

Eesti Energia võiks tänaseid voolukatkestusi kommenteerida. Ebamugav on UPSi kisa saatel ja küünlavalgel arvuti taga töötada.

Täna pole akna all liiklusõnnetust, vaid hoopiski postide paigaldamine. Näis, millega see lõppeb...

Vahepeal ei ole mitte midagi põnevat juhtunud. Ja Tartus ei ole eriti midagi teha ka. Minu puhul ei ole tegemist ööklubiinimesega ja kaua sa kohvikutes ikka käia jõuad...
Aga midagi ikka hakkas ikka silma ka.
Teisipäeval jäin kojujõudmisega veidi hiljapeale. Kella kaheksast õhtul kogunes kaubamaja juures päris suur noortejõuk. Ise mõtlesin kahjutundega kõigi tänapäeva laste peale, kellel ei ole peale kaubanduskeskustes hängimise mitte midagi teha. Ise olin koolivaheajal tunnistajaks, kuidas varases puberteedis naabritüdruk kaubamajas aega surnuks lõi. Hommikupoolikul käisime Apollos ringkäigul, naabritüdruk vahtis eskalaatoreid (mõned inimesed kutsuvad neid liikuvateks treppideks, kuigi tegemist on liugtreppidega). Käisime veel mõnes kohas, sealhulgas juuksuris ja kodus. Pealelõunal läksime uuesti kaubamajja - naabritüdruk vahtis endiselt kivistunud pilguga eskalaatoreid. Ma ei arva mitte, et ta kogu selle aja ühe koha peal seisis, ent olen täiesti veendunud, et ta oli kogu selle aja kaubamajas. Vaesed tänapäeva lapsed! Kõik nad on ka nii geeniused, et neil ei ole mõtet lugeda näiteks raamatuid või lahendada matemaatikaülesandeid.
Teisipäevase kogunemise kohta sain ma lugeda küll mõned päevad hiljem, ent kolmapäeval selgus, et ka esmaspäeval olid noored seal oma "aega veetmas".

Kolmapäeval marte sisse ei lasknud. Magusavarud (üldse igasugused varud) olid otsas. Süda praegu valutab natuke. Nad mängisid nii ilusasti plokkflööti ja laulsid mitmehäälselt, olid ikka natuke vaeva näinud.

Eesti Päevaleht jätkas laupäeval naljakate uudiste avaldamist. Postimees jätkab lolluste tegemist. Nüüd hakkas mingi kultuurilisa ilmuma. Jälle rohkem vanapaberit.

Eile ajas mind Tartu toidukaubandus masendusse (teist korda sel nädalal juba!). Isadepäeva puhul olid poed normaalsetest tortidest ja kookidest tühjaks ostetud. Ise küpsetada ei viitsinud ja nii me kommuunikaaslasega oma tähtpäeva keemiast kubiseva plönniga tähistasime. Oleks pidanud ikka ise midagi küpsetama.

Jälle liiklusõnnetus minu akna all. Äkki peaksid linnaisad midagi ette võtma, et siin nii ohtlik liigelda ei oleks?

Eile läks kogu söögitegemine aia taha. Olin küll hingega asja juures, aga...
Võibolla olid süüdi hoopis retseptid. Katsetasin eelmise kuu Pere ja Kodu Pereköögi piimaroogade eri kohupiima-juustutäidisega hakkliharullide ja kohupiima-pähklirullide valmistamist.
Hakkliharullid tulid enam-vähem välja, kuigi murdsin pead, kuidas nii suured plönnid nii lühikese ajaga küpseks saavad. Ei saagi, nagu selgus.
Kohupiima-pähklirullide valmistamine oli aga eriline läbikukkumine. Retseptis oli jahu koguseks antud 4 dl. Tundus liiga vähe. Tagatipuks avastasin, et jahu oli otsas. Täpselt 2,5 dl sain jahupurgist viimseidki riismeid kokku kraapides. Käisin siis ekstra jahu ostmas. Lõppkokkuvõttes jäi 4 dl selle taina puhul selgelt väheseks - tainas jäi rullides nii laua kui rulli külge kinni. Minu kannatus oli otsas, kraapisin laua puhtaks ja virutasin taina külmikusse. Tänast päeva ootama.
Kummaline on ka see, et kuigi tegemist on kohupiima-pähklirullidega ja retseptis on pähklite kogus ka antud, ei ole valmistamisõpetuses enam sõnakestki, kuhu need pähklid ja kuidas panna tuleb.
Ma üldse enam ei imesta, miks kokkamine välja ei tulnud. Kindlasti olid ajakirja koostajad midagi retseptist unustanud või midagi totaalselt segi ajanud.

Peaks Postimehe tellimise lõpetama. Sellest lehest ei ole mitte midagi lugeda. Päevaleht on tunduvalt sisukam ning uudised naljakad. Näiteks üks: "Tallinna kesklinnas oli eile hommikuks keegi omavoliliselt teele vöötraja joonistanud. "Sebra" viis Laikmaa bussipeatusest kaubamajani ja selle kunstiakadeemia poolsesse otsa oli sinisega kirjutatud: "See ei ole ülekäik." Vaatamata sellele kasutasid jalakäijad vöötrada usinalt."

Käisin Tallinnas.
Oma peagi endises töökohas. Praeguselt ülemuselt mul vist eriti head iseloomustust loota ei ole. Tühja kah. Vähemalt veendusin ma järjekordselt, et töötajad muutuvad lõpuks oma tööandja sarnaseks. Meeldigu see ühele või teisele osapoolele või mitte. Kui firmast kipuvad korraga kõik töötajad lahkuma, siis võiks ülemus alluvate süüdistamise asemel hoopis natuke endasse vaadata ja mõelda, et äkki on viga hoopis temas. Antud inimese puhul võiks kasutada vist ka freudilikku lähenemist, sest ta olevat omal ajal koolis tagakiusatav olnud. Mina ei taha oma praeguse ülemuse sarnaseks muutuda, kuigi pean ütlema, et olen nii mõndagi tema käitumisest ja suhtumisest omandanud. Kannatada on selle tulemusena saanud eelkõige minu lähedased. On viimane aeg sellele kiire lõpp teha. Kohtasin ühte oma kolleegi (töökaaslastega on mul siiski vedanud), kellega vesteldes selgus, et mõned teisedki lahkuvad. Rotid põgenevad hukkuvalt laevalt...

Õhtupoolikul käisin mälumängu vaatamas.

Koju jõudes võttis mind vastu metsik kass. Rääkis mulle pikad jutud maha, aga ma ei saanud kahjuks mitte midagi aru. Talle ei meeldi vist eriti üksi olla. Nagu ka naabri kassile. Too hakkab alati nii südantlõhestavalt nutma, kui pererahvas kodust lahkub.
Kassid on toredad. Teema lõpetuseks üks kassipere ülesvõte. Muide, tegemist ei ole poseeritud fotoga, vaid hetk elust enesest. Foto autor Andras on siin pildi kohta omapoolse kommentaari andnud.

Milline "udu" päev!
Kõigepealt äratas minu Samsung-mobiiltelefon mind kell 5 hommikul. Põhjuseta. Vana hea Nokia oli selles mõttes tunduvalt lollikindlam - ei pidanud jälgima linnukesi päevade ees. Uni tuli ikka kohe tagasi.
Siis suutsin kaotada ära oma sõrmiku. Õnneks leidsin selle lõpuks ikka üles.
Tundub aga, et ma ei olnud ainuke udu, sest minu ees poes üritas üks naine maksta ID-kaardiga. Vahtis veel müüjat lolli näoga, kui see pangakaarti küsis. Minu enesetunne igatahes paranes. Tuju oli juba ennemalt väga hea. Lihtsalt meie keskel leidub üliandekaid suhtlejaid.

Nüüd tuleb oma kirjutamistega vist väga ettevaatlikuks muutuda. Iga sõna vaagida ja kaaluda, enne kui need teistele nähtavaks teed. Muidu tuleb oi-oi-oi-oi!
Kui isand Lang eile televiisoris rääkis, kuidas tema kahtleb internetikommentaatorite mõtlemisoskuses, siis mina tundsin end küll väga puudutatuna. Ei ole ma mingi megakommija, aga vahetevahel tahaks oma arvamust avaldada. Ja teiste arvamusi on ka huvitav lugeda. Näiteks eilne haridusministri graviidsuse kommenteerimine. Väga hariv on teada, kuidas lihtrahvas sellistest asjadest aru saab.
Ma tahaksin hoopis küsida, kuidas selle sõnavabadusega jääb? Rahvast avalikult lumpeniks sõimata ja kahelda inimeste mõtlemisoskuses on [piiks] ja Lang kui selline on [piiks]. Lugesin kuskilt, kuidas Lang oli eile enesekindlalt väitnud, et eile oli hingedepäev. No on ikka [piiks].

Täiesti mõttetu päev. Imelik, et ka selliseid päevi aastasse mahub...
Kõikide pühakute päev.

Homme on kõikide hingede päev. Algabki hingedeaeg. Vaikuse aeg. Homme toimub Tartu raeplatsis kell 19 küünalde süütamine kõikide tulekahjudes hukkunud inimeste mälestuseks. Ka mina panen küünla. Klassiõele, kes elas kõigest 11-aastaseks ning kelle elutee lõppes leekide keskel oma voodis.
Õhtul ootan külla ka esivanemate hingi. Eriti isa, kellele tahaksin nii palju rääkida ja näidata. Kui ainult saaks.
Ja muutusingi jälle nukraks.