Palun linnu osta homme.
Vastab tema,
et mu kuub jälle katkine ja must,
et teen õues ulakust.
Ja jään leevikesest ilma
selle kõige pärast just.
Tänane päev oli sama ajuvaba nagu see leevikesemultifilm omal ajal. Bussijuht kuulas Romantic sax'i. Päris Candy Dulfer see ei olnud, saksofon kõlas pigem süntesaatorlikuna. Sellest ajendatuna tekkis mul tuju kuulata Nelson Rangelli. Kuulasingi. Päevapiltniku juures käisin. Millegipärast kujuneb fotograafi juures käimisest alati väga suur ettevõtmine. Keset päeva tabas mind unitõbi ja magama ma läksingi. Küll on ikka hea, kui saad peaaegu kogu aeg magada, kui uni tuleb. Budistidki ju ütlevad, et süüa tuleb siis, kui kõht tühi ja magada siis, kui uni on. Peale ärkamist, 16.32, otsustasin suurest hirmust poodi minna. Ei teagi, mille või kelle ees hirmu tundsin. Ma lihtsalt PIDIN poodi minema. Ülejäänud õhtu jooksul sõin, sõin ja veelkord sõin. Kuulasin teiste inimeste tarka juttu (loodan, et endale ka midagi külge jäi). Tuleb ju suhelda ka kaaskodanikega! Nüüd olen sunnitud kuulama lõõtspillimuusikat. Kuidas saab midagi nii ajuvaba üldse maailmas eksisteerida?! Ikka see ALO-TV. Olgu 7 tundi ja 36 minutit mulle kosutavad. Aidaku saada üle aju vabadusest.