Ma ei mõtle midagi. Aju puhkab nagu kerratõmbunud mutt niiskes mullapõues. Must lagi oli meie köögil...

My status: Away.

Palun linnu osta homme.
Vastab tema,
et mu kuub jälle katkine ja must,
et teen õues ulakust.
Ja jään leevikesest ilma
selle kõige pärast just.
Tänane päev oli sama ajuvaba nagu see leevikesemultifilm omal ajal. Bussijuht kuulas Romantic sax'i. Päris Candy Dulfer see ei olnud, saksofon kõlas pigem süntesaatorlikuna. Sellest ajendatuna tekkis mul tuju kuulata Nelson Rangelli. Kuulasingi. Päevapiltniku juures käisin. Millegipärast kujuneb fotograafi juures käimisest alati väga suur ettevõtmine. Keset päeva tabas mind unitõbi ja magama ma läksingi. Küll on ikka hea, kui saad peaaegu kogu aeg magada, kui uni tuleb. Budistidki ju ütlevad, et süüa tuleb siis, kui kõht tühi ja magada siis, kui uni on. Peale ärkamist, 16.32, otsustasin suurest hirmust poodi minna. Ei teagi, mille või kelle ees hirmu tundsin. Ma lihtsalt PIDIN poodi minema. Ülejäänud õhtu jooksul sõin, sõin ja veelkord sõin. Kuulasin teiste inimeste tarka juttu (loodan, et endale ka midagi külge jäi). Tuleb ju suhelda ka kaaskodanikega! Nüüd olen sunnitud kuulama lõõtspillimuusikat. Kuidas saab midagi nii ajuvaba üldse maailmas eksisteerida?! Ikka see ALO-TV. Olgu 7 tundi ja 36 minutit mulle kosutavad. Aidaku saada üle aju vabadusest.

Vaatakuihearaamat!
Eesti Vabariigi esimesel perioodil oli kasutusel nn "Kuldraamat", kuhu 1940. aastaks oli sisse kantud üle 3000 lapse nime. Millised lapsed pääsesid "Kuldraamatu" lehekülgedele? Vastus: Lapsed, kelle vanemad olid andnud tõotuse, et ei paku kunagi neile joovastavaid jooke, ega lase seda teha ka teistel. Allikas: Tänane Postimees, lk. 26

Nonii. Nüüd siis tänane (või koguni nädala) pommuudis "noorpoliitikutelt". Mina ei oska selle peale küll muud kosta kui politica pura. Kes järgmisena? S.O.S.

Bicycle bicycle bicycle
I want to ride my bicycle
bicycle bicycle
I want to ride my bicycle
I want to ride my bike
I want to ride my bicycle
I want to ride my Bicycle

Mul on tekkinud üks uus harjumus. Nimelt söön ma rosina-pähkli-müslipakist kõigepealt ära kõik pähklid, siis kõik rosinad, siis päevalilleseemned ehk sihvkad ja siis maisihelbed ka. Järele jäävad kaerahelbed ja linakülvis, millest võiks põhimõtteliselt putru keeta. Huvitav, kust ma sellise kombe küll olen soetanud?

(Läbi nina Ivo Linna häälega): Mõeldes tõusva päeva peale süda sunnib lisama: Mina annan oma hääle ikka sulle fo-neeee-ti-ka... Loovutasin 11 korda oma häält TTÜ Küberneetika Instituudi Foneetika ja kõnetehnoloogia laborile. Nüüd olen halli T-särgi, millel kiri: TOETAN EESTI KEELETEHNOLOOGIAT, omanik. Loomulikult ei teinud ma seda mingi pluusi pärast, vaid ikka sellepärast, et meie arvutiteadus areneks. Olen oma panuse üle uhke (kuigi loetav tekst tundus mõnikord küll kummaline). Aga tänud pluusi eest!

Tuhkapäev.
Tuhkapoiss ja tuhkatüdruk.
Tuhkapäeva hommikul ei peetud soovitavaks naiste külaskäike.
Ka juuste kammimine võis halba tuua.
Tuhkapäeval sobis odrajahust kakkude ja leibade küpsetamine. Neil oli piirkonniti erinev nimetus: tuhapäts, tuhapull, tuhakakk. Kõlbas ka pannkooke küpsetada, mis sel puhul tuhakoogi nime kandis. Soovitav roog oli ka odrajahust tuhapuder.
Juukseid ei kamminud.
Tuhaseepi ei keetnud.
Tuhkapoissi ei teinud.
Tuhaputru ja tuhakooki ka ei teinud.
Tuhamuna praadisin. Ikka tuhaleiva viil seest tühjaks ja tuhamuna sisse. Ja tuhasoola ja tuhapipart ka peale.
Ja tuhaküpsiseid sõin tuhakohvi kõrvale.
Tädi Tuhka-Jaja.

Uskumatult palju punapäid. Huvitav, kas sellepärast, et Eesti astub Euroopa Liitu ja kõik tahavad välja näha nagu iirlased? Minu ülemuse venna abikaasa oli ka punase karvasuse omandanud. Mõni oli pealaest jalatallani punane. Peaaegu. Mulje täispunasusest rikkusid vaid mustad sukad. Punastest kingadest naiste jalas on oma teooria.

Vanad ja kobedad said jalad alla. Edasi 7 tundi 36 minutit und. Just nii palju peab dr. Jänes normaalseks uneajaks. Üritan vähemalt. Unes normaalne olla.

Täna on Rosenmontag. (Maski)pidu enne suurt paastu. Lihaga hüvasti jätmine (it. carnevale < carnelevale). Minul kriitiline olukord - külmkapp lihakraami liiga täis. Eks ma lükkan paastu kehvematele aegadele edasi. Kommi sööksin aga hetkel hea meelega. Oh oleksin ma Kölnis. Kölle Alaaf!

Sõidan nädalavahetuseks Eesti klatšipealinna. Huvitaval kombel ei tunne mina peaaegu ühtegi sealset elanikku, küll aga teavad mind seal peaaegu kõik ning oskavad minu kohta ka huvitavaid lugusid pajatada. Enda arvates olen täiesti tavaline inimene ja elan täiesti tavalist elu. Küllap nemad seal Klatšipealinnas elavad veelgi mittemidagiütlevamat elu, kui minu saabumine tekitab erakordset furoori. Praeguses elupaigas ei paista ma välja (kuigi olen siin kuulnud öeldavat: "Kes siis Ahviarmastust ei tea!"), Klatšipealinnas paistaksin. Klatšipealinnas olen ma postament ja mul on oma raskusest raske. Muutun iseenda eluviisiks.

Leidsin põrandalt umbmäärase kujuga traadijupi. Küsisin: "Mis see on?" Vastuseks öeldi mulle: " See on kirjaklamber. Kuidas sa aru ei saa siis?!" Ju mul siis puuduvad igasugused üleloomulikud võimed, kuigi unes näen asju ette küll. Siis süüdistati mind veel selles, et ma kana ei anna ning soovitati hoida katoliiklikku joont.

Minevikunalja nabani. Kristina Šmiguni kõne aasta spordiraamatu esitlusel: See aasta kui me viibisime Ameerikas, siis oli tšehhoslovakkia suusatajaid, oli veel mujaltki, ja järsku ma tundsin, et Eesti on nii rikas riik, ma olin nii uhke, ma sain öelda mis ajast meil on ajalugu, et meil on sinimustvalge lipp ma ei tea kust ajast, et meil on oma laul ja siis öeldi mulle et oleme õnnelik rahvas. Ja teisigi kõnevääratusi .

Terve tuba haiseb CAO SAO VANGi järele. Kasutasin seda välispidiselt. Hoiab ehk tõsisema haigestumise ära. Minu keskkonnasõbralikkusega peaksid naturaalsed eeterlikud õlid samuti sobima. Villased sokid jalga ja Viva Viet Cong!

Ostalgia tuli peale ja nüüd see kummitab mu peas:

Bummi-Lied

Kam ein kleiner Teddybär
Aus dem Spielzeuglande her.
Und sein Fell ist wuschelweich
Alle Kinder rufen gleich:

“Bummi, Bummi,
Bummi, Bummi
brum, brumm, brumm,
Bummi, Bummi,
Bummi, Bummi brumm.”

Alle Kinder nah und fern
Haben unser Bärchen gern,
Bummi ladet alle ein:
“Ihr sollt meine Freunde sein!”
“Bummi, Bummi, ...”

Silme ette tulevad noored FDJ-lerid, kes "Sonnenallees" teed ületavad. Omal ajal olin klassijuhataja peale väga solvunud, kui ta oma lemmikutele plastmassist oktoobrilapsemärgi kinkis. Sellist Uljanovit kanda oli auasi. Mina pidin mingi plönniga leppima. Võibolla seetõttu ei lugenud ma pioneeriksvõtmisel pioneerivannet, kuigi pioneeriks mind tembeldati. Ja siidist kaltsu ma ka ei tunnistanud. Kandsin õe DDRi-kirjasõbra saadetud kaelarätti. Sain selle eest veel märkuse ka - ma uhkeldavat koolis. Võta nüüd kinni, kas ma ikka olin tõeline pioneer. Olid need alles ajad!

Vaidlesin oma tuttavaga blogeerimise-plagieerimise teemadel ja mulle pisteti nina alla Õunapuu, Ervin: "Minu järgmise romaani lõpus ilmub omalaadne kasutatud kirjanduse nimekiri - isikunimede register, tänu kellele see raamat on olemas. /.../ Toon vaid ühe näite. Minu valmiva romaani leheküljel 6 on lause: "Ma olin rabatud." Suur oli minu jahmatus, kui lugesin jõuluõhtul ajaviiteks Dostojevski "Sortse" ja avastasin sama lause esimese köite 162. leheküljelt! Tööpõld on lai. Nüüdsest peale kontrollin ma iga lauset, isegi iga lausekatket ja mõtet, mida kirja panen, kõigist raamatutest üle, ja kui leian, annan kohe ka viite." Tummaks võttis.

See on vist juba teada, et olen suur Richard Bona austaja. Eelmisel aastal käisin Jazzkaarel tema kontserdil ja ostsin ka tollal veel värskeima CD (Reverence, 2001). Nüüd otsustasin soetada endale ka tema teised plaadid: Scenes From My Life, 1999 ja Munia: The Tale, 2003. Kuna Tartu muusikapoodides pole midagi saada, siis tuleb kasutada tellimisteenust. Tallinna Kaubamajal oli olemas 2003. aasta plaat. Kasutasin tellimisteenust ja sain CD kätte. Väga kena ja vastutulelik teenindus oli. Ning üsna soodne hind ka. Täna Helitroobist oleksin saanud ka järgmiseks esmaspäevaks 1999. aasta plaadi. Taheti ettemaksu saada. "Hea oleks, kui terve plaadi raha kohe saaks. Aga võib ka 25 eeku anda." Muudele plaatidele kehtiv SUUR ALLAHINDLUS sellele plaadile ei kehtiks. Huvitav, huvitav, miks alati TEISTELE plaatidele allahindlus kehtib, aga nendele plaatidele, mida mina osta tahan, ei kehti? Müüja jahus midagi veel väljaostmata plaadihordidest. Võin kätt südamele pannes kinnitada, et MINA ei ole Helitroobist kunagi ühtegi plaati väljaostmata jätnud (sest ma ei ole seal kunagi ühtegi ostu sooritanud). Olin sellisest "raha ette" nõudmisest täitsa hämmastunud. Teadsin juba varemgi, Eestis ei ole ühtegi korralikku muusikapoodi. Kadri-Liis Rebane! Tulen sulle appi, äratame koos!

Armas isa! Oma saatuse eest ei pääse. Mis tulema peab, see tuleb. Nagunii oleme selles maailmas ainult külalised. Elu läheb edasi ka kusagil mujal. Puhka rahus.

Kuidas kasutada mõttekalt aega, mis peaks kuluma unenägude vaatamiseks, ent und ei tule? Mina loen. Täna öösel köitis minu meeli Truman Capote "Rohukannel". Kummaline raamat. Ei oska öelda, kas Capotelik, sest olen lugenud veel ainult "Hommikueinet Tiffany juures", kuid see oli omaette teos. Peaks "Külmavereliselt" ka läbi lugema, siis saaks oma küsimusele ka ehk vastuse. Kuna öö oli unetu, siis hetkel je suis fatigue. Millalgi tuleb ju magada ka, kui öösiti üleval istutakse.

Otsustasin hakata keskkonnasõbralikumaks. Juba terve nädal on olemas kotike vanapaberi jaoks, mida käin teises linna otsas tühjendamas. Loomulikult oleks võimalus tellida ühistule neli erinevat konteinerit: klaasi, vanapaberi, komposteeruva prügi ja muu prügi jaoks, kuid minu maja pensionärid ei saaks prügi sorteerimisega hakkama ja teenus muutuks tasuliseks. Õigem oleks vist öelda, et selle maja pensionärid ei viitsi prügi sorteerida, sest nemad on korralikud nõukogudeaegsed inimesed ja SIIS nii ei tehtud. Ja sellega kaasneks nii-iii palju segadust. Kui isegi toruummistuse puhul keerati vesi lihtsalt nädalaks kinni. Ikka selleks, et "fekaalid õuntele" ei satuks. Minul ei olnud sellest eriti midagi. Nõusid õppisin kord Saksamaal olles ilma veeta pesema. Noh, peaaegu ilma veeta. Prahti tänavale või auto aknast niikuinii välja ei viska. Isegi kilepiimapakke ei ava enam närides.

Mäletan ja ei mäleta. Oli see eilses Ally McBealis? Noksiga naine, ma mõtlen. Mäletan end olevat kusagilt lugenud, et keegi naisterahvas lasi oma rinnad eemaldada ja hankis endale kummist kunstfallose, et pääseda Athose mäe munkade sekka. Ja nendega sauna. Ennast ei kujutaks ma küll ette nüsitud tisside ja võltsitud "meheuhkusega" saunas mehi (või siis ka naisi) hullutamas. Meenub ka seik, kuidas aastate eest koduaias tikreid sõin ja sirelipõõsas kahte naisukest musutamas märkasin. Ühest neist sai Eesti esimene naisest mees. Päris ehtsa noksiga. Hämmastav, milleni võivad viia mõtted, kui märkad internetis Athose veini reklaami…

Mida küll kingiks tood,
tänane päev?
Avada silmi ei julge. /.../
Jõhkralt lööb kihvad
veel toores päev
mõtete katmata külge.
(Doris Kareva)

"Haiguste ravi, kontrollitud. Maailma võimu tõde - see on sõnade varjatud mõtted." (Ülo Kiple, grafitikunstnik, globaalne mõtleja ja messias) Ülo, mõttekaaslased pole Sind unustanud. Aga ükskord sa tuled, kappad valgel hobusel üle unustuse jõe, lood korra majja, lased maha, keda vaja ja paned istuma, keda vaja...

Madal värvuke,
ruumi tee,
jah, ruumi tee!
Tuleb härra täkki!
(Kobayashi Issa)
See haiku ei vaja mingit selgitust. Sa kas mõistad seda või ei mõista.

Ma ei ole siiamaani aru saanud ALO-TV mõttest. Kas peale minu keegi teine seda üldse vaatabki? Hetkel kontsert Jüri Homenja parimatest hittidest. Hambaarst võiks siiski hambaid parandada. Eriti "head" on aga korvpalliülekanded Ülenurmelt. Kes neid vaatab? Kes selle lõbu kinni maksab? Simmanimuusikud Rein ja Sirje Kurg on samuti omaette klassist. Siiski on nad kriipsuvõrra paremad kui ETV "Maahommikus" esinejad. Inimesed, tulge üle! Ärge kuulake sülti, vaid näiteks Vanilla Ninjat, Richard Bonat, Raivo Tafenaud, Candy Dulferit, Natalie Cole'i, Earth, Wind and Fire't. Kas või Tõnis Mäge, Liisi Koiksonit, "Estraadiklassikat", "Uinutavat beebimuusikat" või linnulaulu.

Ongi juba pühapäev.

Ole tervitatud Maarja, täis armu. Issand on Sinuga. Õnnistatud oled Sa naiste seas ja õnnistatud on Sinu ihuvili Jeesus. Püha Maarja, Jumalaema, palu meie patuste eest nüüd ja meie surmatunnil. Aamen. Rahvas, parandage meelt! Homme on pühapäev. Ja, sina, inimlaps, pead pühapäeva pühitsema. In nomine Patris et Filii et Spiritus Sancti. Amen. Dominus vobiscum. Et cum spiritu tuo. Amen.

Meie välisminister näeb välja nagu "101 dalmaatsia koera" Cruella De Vil. Juuksed puhvis, terav nina, iseloom ja ambitsioonid...

Postkontoris läks vool ära. Kõik teised said minu ees paki kätte, aga kui minu kord tuli, kadus vool. Ei saanudki Varrakust oma saadetist kätte. Hoopis tänavale aeti mind. "Palun minge siit ära! Meil läheb siin kaua. Minge oodake õues!" Ei mingit vabandust. Ei mingit selgitust. Oleksin oma raamatu kätte saanud ja seda õndsalt praegu lehitsenud, kui need TIBID seal leti taga end liigutanud oleksid. Tõesti väga kliendisõbralik teenindus - igale kliendile vähemalt 10 minutit kulutada. Homme siis järgmisele katsele. Aga tegelikult oli pool kesklinna pime. Nii et jälle Eesti Energia. Lohutuseks ostsin endale Tartu ülikooli raamatupoest koondteose "Thespis. Meie teatriuuendused". Osad tekstid selles kattuvad Vahingu "Noore Undi" tekstidega (LR 1-3/2004), aga õnneks on "Thespis" tsenseerimata. See tähendab, et paljud olulised nimed, mis "Noores Undis" esitatud initsiaalidena, on "Thespises" kirjas täiskujul (võrrelge näiteks T lehekülge 330 ja NU lehekülge 110). Teadke kõik, kes veel ei tea, et Mati Unt oli 1960. ja 1970. aastail Tartus armunud järgmistesse naistesse ja lõi nendega ebasuhteid: Maimu Mihkels, Tiiu Saarman, Tiina Jõumees, Tiia Saealle, Anne Repson, Kersti Kreismann, Ela Liimeon (praegune Ela Tomson), Ly Seppel, Maret Rebane, Mare Puusepp, Liidia Esko. NB! Pöörake tähelepanu eesnimedele. 1940. aastatel sündinute põlvkonna tüüpilised igavad eesnimed. Side lõpp. Aga oodake, mul on veel mõtteid...

Tore, et noored ikka Eesti suurkujusid eeskujuks peavad. See tähendab, on püüdnud mõnda aega pidada. Kuulsin äsja vestlust, milles üks noormees ütles, et peaks jälle vannis käima hakkama. Ju ta siis ei pidanud Kaplinski soovitust säilitada nahal "teatud annust loomulikku mustust" enam vajalikuks.

Kampsun, mille kudumise ma täna lõpetasin, harutas ennast üles ja keris lõngakeraks. Lumi sulanud, kampsunit pole enam vaja. Jääme külmemaid ilmu ootama. Iseenesest on mul hea meel, et lumi sulab ja ilm soojeneb. Nii on suurem tõenäosus, et Tartu Maraton jääb ära. See tähendab aga seda, et Karvik ei saagi oma uhiuut suusavarustust kasutada. Või kui maraton peaks mingi ime läbi siiski toimuma, siis on tal võimalus suuskadega ujuda. Mina eelistaksin küll kalosse kanda, sest suusasaapa õmblused võivad liigse niiskuse tõttu mädanema hakata. Teistest maratonlastest oleks muidugi kahju... Ilmast veel nii palju, et tänavad olid salajääga kaetud. Vaatad küll, et midagi ei ole, et ainult tänavakivid, aga samas läeb jalg alt ja kopsti kukudki maha. Või raeplatsi mingi maja katustelt kukub hunnik jääd otse sinu selja taga õudsa klirinaga kildudeks. Aga selleks puhuks pakub raamatuke "Abiks tartlasele" heakorratelefoninumbrit 1789. No tegelikult tuleb küll sellel numbril teele langenud puudest teatada, kuid ma arvan, et teele langenud jääst võib ka teatada.

Kõhus käib mingi tramburai. Ei saagi aru, kas tegemist on krampidega või hoopis emakavälise rasedusega. Viimane oleks vahelduseks päris huvitav. Või on see hoopis bussisõidust? Bussijuht I.OTS sõitis nii imelikult, nagu oleks purjus olnud. Hoolimata sildist tema kabiinil: Ei põle joond! Linnaliinibussidega on üldse lõbus sõita. 100% rahvast moodustavad pensionärid ja siis jääb mõnele muule ka veel ruumi üle. Vähemalt siin linnas. Ja bussid ei sõida graafikus. Aga see on juba nii vana teema, et ma varsti vist enam ei vihasta ka. Kuigi eelmisel nädalal vihastasin. Buss jäi 7 minutit hiljaks. Küsisin bussijuhi käest, miks nii. Tema punnis vastu, et tema sõidab graafikus. Igatahes mina jäin oma arvamuse juurde, et buss hilines 7 minutit. Ja kohe kukkus üks sajast protsendist minuga sõimlema: et mida ma ülbitsen, ise nii noor veel; ja üleüldse-mina ei tea elust midagi. Vaatasin memmekesele otsa, õigemini küll selga ja nägin seal vähemalt 20 elu, st rebasenahka. Loomakestest hakkas kahju. Siinkohal meenus mulle aga see, et köösneriäris õmmeldi ühele ärakaranud eestlannale ilvesenahkset voodikatet. Öäk. Mitte et ma mingi hull loomaarmastaja oleksin, aga ahviarmastus on mul nende vastu küll. Väljaarvatud teatud sipelgate vastu.

Ich bin doch kein Anfänger! Mäuschen või tuvike! Mis vahet seal on?! Kutsuge Kobra!

Must koer, keda olin seni pidanud eestikeelseks, osutus venekeelseks. Sörkis teine nii truult oma vene keelt kõneleva perenaise järel. Alles nüüd saan aru, miks kutsa mu sõna ei kuulanud, kui talle selgitasin, et keset sõiduteed ei tohi kõndida. Oleksin pidanud temaga vene keeles rääkima.