Loodus kutsus. Läksime siis. Läbi Maardu. Ma polnud Maardus varem mitte kunagi käinud. Pole millestki vist ilma jäänud ka. Samas oli raske aru saada, kus algas Muuga, lõppes Maardu või jätkus Kallavere. Peaasi, et ise aru saavad.
Mõned kilomeetrid hiljem jõudsime Eestisse.
Mul polnud aimugi väikesest teekesest läbi Ülgase looduskaitseala. Karstiala oli kohati hingematvalt kaunis. Ja nagu noaga lõigatult, muutus maastik hetkega metsaseks. Naljakas.
Sõelusime mööda teid siia-sinna. Ühe tee ääres olid lahtiste penidega majalobudikud. Kuna tee sai otsa, pidin auto ümber pöörama. Üks ketitu minikoer tolknes mu auto ees ja taga. Kupatasin Mimmu lõpuks autost välja koera kantseldama, sest koera surma ma oma hingele ei tahaks. Tegemist oli äärmiselt koleda koeraga. Mimmu võttis ta sülle ja ma sain rahulikult auto ümber pöörata. Peni keeras end, jalad taas maapinnal, selili ning nõudis kõhu alt sügamist.
Ma ei teagi, kus me lõpuks ära käisime, aga jõudsime lõpuks Kiiule. Vallahoone on jätkuvalt kaunis ning Kiiu torn jätkuvalt kinni. Üks titekäruga emme teadis rääkida, et torn on ikka mõnikord suvel lahti ka, aga see olevat boonus.
Koju jõudsime pimedas. Loodus mõjus kosutavalt.
1 kommentaar:
Kas Ülgasel (looduskaitsealas) on tõesti karst...???
Kus täpsemalt..?
Postita kommentaar