Veetsin kosutava nädalalõpu Mulgimaal. Juhtisin üle kahe aasta taas autot ning rõõm oli tõdeda, et minu sõiduoskused ei olnud hoolimata pikast pausist rooste läinud. Eks ta muidugi harjumatu oli, sest ikkagi võõras auto. See tähendab, et ema eelmise aasta lõpus ostis mulle sõitmiseks, aga esimese sõidu sain alles nüüd teha. Pedaalidega ja käikudega vajan küll veidi harjumisaega ning esisillavedu on ka minu jaoks midagi uut, aga roolida on mulle alati meeldinud. Seega nautisin nädalavahetust täiel rinnal.
Täna ootas mind kodus ees tilkuv vannitoatoru. Ei tea, kas peab homseni vastu või hakkab öösel uputama. Ei tahaks midagi sarnast eelmisel kevadel Tartus juhtunuga kogeda (kui boileris vesi keema hakkas ja filtri üles sulatas ning kuum vesi pritsima hakkas).

Kommuunikaaslane võttis ka mõnitustega vastu. Mõnitasin siis vastu ja ostsin Al Bano ja Romina Poweri hittide CDd. Ta nimelt ei olnud kaheksalkümnendate popartistidest midagi kuulnud. Ei tea, kus maa all tema siis elas.