Olin täna esimese poole päevast zombi. Öösel sain napid kaks tundi magada. Põhjuseks Dorise kõrvavalu. Vähemalt nii ta väitis. Tallinnas kõrvakliinikus öösiti valvearste ei ole ja kuna valuvaigisti ei mõjunud üldse, siis kannatasin lisaks lapsele ka mina, kannatasid ka kommuunikaaslane ja naabrid. Terve öö. Hommikuks olin juba nii herilane, et mõtlesin juba õelusi, mida arstile öelda, kui ta kisava lapse kohta märkusi peaks tegema. Ja järjekordselt nägin ma ükskõikset tööaega suhtumist ehk arstionu tuli tööle akadeemilise veerandtunniga. Mina küll endale sellist suvalist tööleilmumist lubada ei saa.
Lapse kõrvad olidki haiged ja nüüd saab ta antibiootikumi.
Tööl pidasin hambad ristis vastu, kuigi mul oli meeletu uni ja ma arvan, et minu loppisolekut märkasid ka minu kliendid.
Kodust leidsin eest kolm põõnavat isendit - kommuunikaaslase, lapse ja kassi. Viimane magab rohkem kui üleval on. Tegin ka lõunauinaku ja see päästis minu ülejäänud päeva.
Pärastlõunal tuli külla kommuunikaaslase ema ja ta tõi kaasa jeruusalemma leiva taina.