Päev täis elamusi. Suurim elamus kaasnes teatris käimisega. Vaatasin "Pähklipurejat". Mulle nii õudsalt meeldib see Tšaikovski teos. Juba muusikakooli muusikaajaloo tundidest saadik. Tänu õpetaja Maret Tomsonile.
Ma ei ole küll eriline balletisõber, aga etendus oli ilus. Hoolimata sellest, et kohati olid tantsijad ikka üsna kohmakad.
Muidugi ei puudunud ka üllatusmoment. Mitte eriti positiivne sealjuures. Millegipärast peetakse "Pähklipurejat" lasteetenduseks ja nii moodustasidki suurema osa tänasest publikust lasteaialapsed ja noorem kooliiga. Mina leian aga, et mudilased ei saa "Pähklipurejast" nii noorelt aru. Veel vähem oskavad nad aga kuuldut-nähtut hinnata. Tundub, et tänapäeva lastele ei räägita ka kodus, kuidas teatris end üleval peetakse. Olgu, suusakostüümis balletivaatamist ma veel talun, ent banaanisöömine on juba liig. Pulgakommi närimine ning avastus, et järelejäänud pulka saab kasutada trummipulgana ning eesistuja tooli trummina on muidugi täielik heureka. Aplausi saatel karjus pool saali "Uuuuuuuuuuuu". Umbes nagu džässkontserdil. Lapsed pidid olema tänuväärne publik. Kui neile ei meeldi, vilistavad. Kui meeldib, trambivad jalgu ja huilgavad. Ning laste kommentaarid olid ka väga ajakohased: "Nad ju ainult tantsivad kogu aeg."
Ega ma ometi liiga karmiks ei muutunud?