Kõik on nii segi. Ma ei tea, kuidas ma selle sodi seest lõpuks iseennastki üles leian. Aga üritasin täna vähemalt oma elu põnevamaks muuta. Ei õnnestunud eriti. See tähendab, ei olnud eriti põnev.
Nimelt märkasin ühe meestuttava salaarmastust ja asusin teda luurama. Kõigepealt läks suur salaarmastus lõngapoodi. Kuigi lõngapoed on meeldivad ka mulle meeletult ja võin seal kaua olla, katkes ühel hetkel minu kannatus. Kaua võib neid tokke vahtida! Siis läks salaarmastus kinkepaberit vaatama, aga kuna talle ükski neist ei meeldinud või ei sobinud, siis kergema vastupanuga lasi lõnga kingipakkijal ära pakkida. Huvitav, kui paljud inimesed rõõmustaksid, kui saaksid jõulukingituseks kaks tokki lõnga? Või kui ma nüüd mõtlen, siis see ei olegi nii väga paha idee. Ise ma lõnga saada ei taha, sest kõigepealt tuleks vanadki varud millekski kududa. Näiteks see, mida ma juba kolm aastat püüan kampsuniks kududa, aga küll ei meeldi muster, või siis pole jälle aega.

Lõppkokkuvõttes ei olnud sellest detektiivitööst mitte mingit tolku. Täiesti tavaline inimene. Igatpidi tavaline. Võibolla olen ka mina täiesti tavaline, kuigi mulle meeldiks, kui minus oleksid täius ja täpsus nagu õunas ja apelsinis.