Jah, see saabus taas ka sellel aastal! Tere tulemast minu ellu, jõulumasendus!
Paljudel on oma lähedastele juba jõulukingid soetatud. Minul ei ole. Ja ma ei tea, mida kellelegi kinkida, sest ei taha ju, et kingitus saajale pettumuse valmistaks. Enda suurim kingipettumus leidis aset veel nõukaajal. Ma nii tahtsin endale seinakella saada ja kuuse all oli umbes selline karp, mille sees võis vabalt seinakell olla. Kurvastuseks oli seal aga mingi nõme vene kassettmakk. Ausalt, ma ei tundnud sellest üldse rõõmu. Isegi hiljem mitte. Parim kingitus seevastu on olnud helesinine flanellist öösärk, mille sain esimesteks "ametlikeks" jõuludeks, kuigi meie peres on kogu aeg jõule peetud. Kandsin selle sõna otseses mõttes ribadeks.
Sellel aastal on jõuluvana mul juba ära käinud. Tõi mulle imeilusa raamatu "Laps eesti kunstis. Lapsepõlv" ja selle üle on mul tõeliselt hea meel. Nii hea, et ma muud enam ei tahagi. Ilusaim kingitus jõuludeks. Milliseid mälestusi kingitused tekitavad...
Tegelik masendusse sattumise põhjus on aga tänane heategevuslik käik ühte lastekodusse. Ma lihtsalt ei saa paljudest asjadest aru - miks ja kuidas need sünnivad. Ja siis tekib selline tühine-jõuetu tunne, lausa viha: Kuigi tegelikult ei vii see kuhugi ja ei muuda suures plaanis mind ka paremaks. Arvan, et ei muuda kedagi paremaks.