Elu pole meile antud soigumiseks ega molutamiseks. Elus ongi ainult kaks võimalust: istuda põõsa vilus, pitsi taga, koosolekulauas või ööklubis, mis seal vahet, ja kinnitada, mida kõike võiks ära teha, ning teine – midagi ära teha.
Üksteise järel kerkib uhkeid baare, kohvikuid, keldreid, kus napsisõber võib kokku saada topsisõbraga, kus nad võivad ajada omi asju ja otsida elu mõtet. Aga kus on see koht, kus võiksin minna ja maha istuda, ilma et peaksin sisse hingama suitsuvingu ja tellima istumise õigustamiseks lauale kangemat kraami?
Tartul puudub linnaplaneering. Ceterum censeo Carthaginem esse delendam!