Ma lähen nüüd lugema. Lambaid.

Küll leib maitseb mõnikord magusasti.

Täna saab märts läbi. Teatrikuu. Teenindajatekuu. Tjah, teenindajatekuu. Loomulikult hakkasin ma selle teadmisega nii palju pihta, et jälgisin teravama silmaga, kuidas klientidega käitutakse. Kui marketite lindimüüjad suutsid säilitada oma keskmist taset, siis väikepoodide omad suutsid end minu silmis tõestada. Halvas mõttes. Kõige värskem elamus oli ühes Konsumis, kus müüja usinalt arve kokku lõi, kuid Säästukaardi olemasolu sealjuures unustas. Teatas mulle mossis näoga, et ta peab nüüd kõik uuesti sisestama. Milles probleem?! Sisestagu siis! Sisestas, aga sai kaupa hoopis teise summa eest. Vahtis siis mulle lolli näoga otsa ja küsis, kus viga on. Isver-susver, kust mina pean teadma! Siis poetas veel moka otsast, et saadav boonus on nii väike. Huvitav, huvitav. Misajast on müüjate asi sorida minu rahakotis ja teha ostjatele ettekirjutusi summa suuruse kohta?!
Oeh.
Hansapanga teller vaatas ka viiesajaseid nagu imeasju. Võibolla nägigi esimest korda elus.
Õnneks saab see jube kuu läbi ja ehk muutuvad teenindajad taas normaalseks.
Taevas oli täna nii helesinine.

Minu selle nädala kõige absurdsem tegu on kindlasti jope pesemine Cifiga. Vähemalt pastakaplekid kadusid, aga see ju eesmärk oligi.

Ja ongi kevad kõigi oma tunnustega kohal! Liivatormid...
Praegugi krigiseb veel hamba all.

Leidsin Märxi ja Kiivri maailma täpseima horoskoobi.

nii palju on valikuid

otsin ikka veel
oma kuuluvust
oma inimesteringi

miks ei sündinud ma
siia ilma
nagu tiiger omasuguste
triibuliste sekka
laisalt taigade
kividel külitama
kõrisid
kiskuma ja jälgi ajama

/.../

(Kristiina Ehin)

Tegelikult ostsin ma "Simunapäeva" ja "Luigeluulinna" oma kommuunikaaslasele, sest ta käis mulle peale nagu uni. Nõudis veel autogramme ka raamatutesse. Ikka Kristiina omasid. Tuleb tee Supilinna jalge alla võtta, sest kommuunikaaslane on liiga armas, et tema soovi mitte täita.
Aga mis seal salata, Kristiina-hullusesse suhtusin skeptiliselt ja mõtlesin, et luule ei saa ju ometi nii hea olla (ma hoian tavaliselt kõikvõimalikest salmidest võimalikult kaugele). Nüüd piilusin "Simunapäeva" ning ei olegi paha! Lausa omapärane on. Nüüd olen mina ka hulluses...

Pealinnas käidud.
Asjatoimetused said aetud, kallid inimesed üle vaadatud, Humast Kristiina Ehina luulekogud ja Kunstist "Nõiakunsti ajalugu" soetatud.
Kõige huvitavam oli aga külastada väikeste junsude plokkflööditundi. Järelkasv on õel täitsa olemas. Veidi rahutud nad küll olid, aga potentsiaal olemas.
Kohvikus käisin ka, aga loomaaeda ei jõudnud.
Nüüd lähen magama, sest kellakeeramine mõjus minu närvisüsteemile (teistele süsteemidele samuti) ülikehvasti.

Tallinn, mu Tallinn, sa tornide linn...
Tagasi jõuan loodetavasti enne Eesti ühinemist NATO-ga.

Tänane päevateema on olnud minu ametipluusilt kadunud nööp, mida ei ole mitte kuskil. Üks pisike valge nööp, mis kaalub vaid 2 grammi, kuid mille puudumine tekitab nii palju muret. Õnnetuseks ei ole ka tagavaranööpi. Tartu nööbikaupmehed on ka nii laisad, et pühapäeval nööpe ei müü. Loomulikult ei sobinud ka ükski kaupluses parajasti müügil oleva pluusi oma (et see näiteks süütult kaasa võtta). Jäta või ühe lollaka valge nööbi pärast Tallinnasse minemata!

Eksib see, kes arvab, et raskeim kokkupõrge on kokkupõrge lolliga. Vale puha! Raskeim kokkupõrge on kokkupõrge sotsiaalselt debiilsega.

Täna öösel me ei maga, vaid keerame kella.

Kas teie teadsite, kuidas 18. sajandi Londoni, Stockholmi ja Budapesti daamid tutvusid viimaste moodidega? Vastuseks on: nukkude kaudu, mida Saint Honore tänava õmbluskojad igal kuul välja saatsid.
Olen juba aastaid mõlgutanud mõtet soetada endale väikest portselannukkude kollektsiooni, aga mitte kunagi pole tulnud selle peale, et neilt šnitti võtta.

Kõrgem matemaatika ehk geeniülesanne.
Kui ühe mehe mõlemad vanaemad on sakslased ja mõlemad selle mehe vanemad on pooleldi sakslased, siis kas see mees on pooleldi sakslane või päris sakslane või hoopis veerandsakslane? Kui nüüd võtta retsessiivsed geenid... Või peaks hoopis dominantsed geenid võtma?
Mis rahvusest Siim Kallas siis ikkagi on?

Praegu lobiseb Linnar Priimägi Kukus. Ta avab näitust. Piltide ja lõhnadega. Ja käis välja, et osad inimesed suudavad kujutada ette, millist värvi on hapu, magus ja soolane. Mõtlesin ka, mis värv minul assotsieerub sõnaga "hapu". Millegipärast on see veinipunane (süüdi punane sõstar ja selle mahl). Magus on kollane-oranž. Ja soolane... Ei ole soolasel värvi.

Koristamispäev. Praegu on nühkimisvahenditest vaieldamatult minu lemmik Grapefruit-Mandarin Ajax Baking Soda. Lehkab väga greipfruudi ja mandariini järele. Annab palju C-vitamiinilist lõhnaenergiat. Vahutab vees. Muudab puhastatud pinnad säravaks. Säilib kaks aastat. Ja on kindlasti keskkonnale kahjulik. Ainus miinus, ma arvan.

Mõtlesin mina õnne proovida. Horoskoobiõnne. Leidsin kellegi Sara Frederi, kes lubaski lahkelt õnne ja armastust, edu ja raha. Lubas ka õnnenumbreid ja talismani, aga selle eest tahtis juba raha saada (ju siis FREE OF CHARGE tähendab inglise keeles midagi muud, kui mulle koolis õpetatud on). Mingi teksti ta mulle tasuta siiski saatis ja seal seisis, et 25. märtsil saan ma suurema summa raha. Uudishimust ostsin Bingo pileti. Ja ime-ime! Võitsin nurkademängus tervelt 20 krooni! Ma ei ole kunagi midagi võitnud. Hakka või uskuma. Helget tulevikku ja suurt armastust.

Täna tuli ärakribitud "Vikerkaar". Valesse postkasti.
Varrakust ei ole Vesilindu ikka veel saabunud.

Eks sellest halvast ilmast ole veidi kasu ka. Ma näen akendest jälle läbi.

Oligi kohutav päev. Õnneks saab see kohe varsti otsa. Algas uduga, lõppes lörtsi- ja vihmaseguga.

Täna hommikul avastasin, et eile olin oma õhtuse jalutuskäigu raames teinud saabastele savimaski. Vähemalt savi see punane määre meenutas. Nüüd peaks käimadel vähem kortse olema.

Ma arvan, et tänane päev ei ole hea päev. Teades ette üksikasju, mis mind ees ootavad, siis ei oska kohe rõõmu tunda. Nagu rusikareeglile kohane - kõik asjad jooksevad kokku. Ja korraga.
No mis sa sellest päevast ikka oodata loodad, kui pajuokstega peksmise asemel hommikul ebanormaalselt vara helistatakse ja üles aetakse! Mõttetu jutuga. No mida selliselt päevalt oodata? Ja Tartut pole jälle näha. Udu.

Uni tuleb ullike,
väike väsind pullike...
Peale õhtust jalutuskäiku mööda porist Tartu äärelinna tuleb vist magus uni. Unenägudega.
Tundsin kevade lõhna.
Aga nüüd bonne nuit!

Kas ei ole tore buss?! Selliseid võiks päriseluski kohata. Nii-nii. 4. juunil siis kusagil mujal. Aga meil? Millal Harry Potter 3 meile jõuab?

Tööluus. Tööluus. Töööööö - luuuuuus.

Marko Reikop räägib oma balletielamustest Moskvas. 20-rublase pileti eest sai ta koha rõdul, kust ei olnud näha lava. Nagu Klassikaraadio - kuuled, aga ei näe. Einoh, mulle ei mahu pähe (nagu mulle ei mahu pähe palju teisigi asju), kuidas saab saali istekohti niimoodi paigutada, et lava üldse näha ei ole. Kuigi NSVL-is oli kõik võimalik, nii et ma pigem ikka ei imesta. Igatahes soovitas Reikop 20-rublaseid pileteid mitte osta.
Hm, nüüd tuli mul isu minna "Krahvinna Marizat" vaatama. Millegipärast meenus mulle, kuidas 1999. aastal Luisenburgi Festspielil seda vabaõhuetendusena nägin. See oli naljakas. See oli tõesti väga näljakas. Vihma sadas, näitlejad seisid vapralt laval ja laulsid. Siis mõeldi, et rahvale mängitakse ainult ilusamaid palu, sest lauljaid ei olnud ju mõtet piinata. Ja et meie mitte millestki ikka ilma ei jääks. Ja järsku ilmusad nad kõik lavale helesinistes kilemantlites. Jah, olen mina igasuguseid asju näinud, aga sellist asja polnud veel elus näinud. Ükski asi ei ole aga igavene, nii ka vihm - see kurivaim - sai ükskord otsa ning etendus võis normaalselt edasi minna.
Luisenburgi "teatrisaal" (vabas õhus, muide) on väga kena paik. Ja Vanemuisega seob Luisenburgi see, et pileteid pole saada. Tuleb ka varakult ära osta. Kellel võimalus sinna sattuda, sattuge jumala eest. See on unustamatu kogemus. Minul on neid kogemusi lausa kaks. Lucky me! Leidsin ka internetist midagi Luisenburgi kohta. Edasi aitab link "Luisenburg Festspiele".
Tahaksin nüüd siis Tartu versiooni näha, kuigi niikuinii on kõik piletid välja müüdud. Proovida siiski võiks.
Diplomeeritud eesel...

PS: "Krahvinna Mariza" ei ole balletietendus.

Iirlase loogika
Elus on ainult kaks asja mille pärast muret tunda: kas sa oled terve või haige. Kui sa oled terve, siis pole vaja millegi pärast muretseda, kui sa oled aga haige siis on kaks asja, mille pärast muret tunda: Sa kas jääd elama v6i sured. Kui jääd elama, siis pole millegi pärast muretseda, kui aga sured siis, on ainult kaks asja mille pärast muret tunda: Kas sa lähed paradiisi v6i põrgusse: Kui lähed paradiisi, siis pole millegi pärast muretseda, kui lähed aga põrgusse, siis on sul nii palju tuttavaid, kellele tere öelda, et sul polegi aega muretseda. Seega, milleks muretseda?
Seda ja kõike muudki võite lugeda siit.

Tänane "tuur" jälle tehtud.
Torop ja Kangilaski Ilmamaast. Nüüd Eesti Mõtteloo sarjast 2001. aastani k.a. kõik olemas. Jääme ootama sügisest EM -i konverentsi. Äkki juhtub ime ja hinnad langevad...
Varraku müüjatädi naeratab juba ka lahkesti, kui mind näeb. Sedapuhku siis "Karl Marx" ja "Saared ajaloos". Esimene 1 kroon TÜ raamatukogus asuvas Varraku poes odavam kui Apollos. Apollos käisin siiski ka. Odava raha eest soetasin "Ajaloo ilu" uuema-ilusama eksemplari ja raamatu Siim Kallasest.
Mis küll niimoodi edasi saab? Ma ei suuda raamatute ja CD-de ostmisele vastu panna. Olen kahe nädala jooksul kulutanud ära terve kuu söögiraha. Ja nii palju jäi veel saamata.
"Palus pohli punetab, aga ööd on uneta..." möirgab Tõnis Mägi taustaks.

Uskuge või mitte, kuid jälle liiklusõnnetus minu akna all. Sedapuhku sõitis üks auto teisele tagant sisse.

Nüüd toodi ka treiler. Intsidendi tulemusena minu "Ogalindude" lugemine häiritud. 2/5 sellest küll juba läbi. Polegi nii paha. Ja akendest ei näe ka enam hästi läbi. Korralikku kevadet oleks vaja!

Minu akna all on praegu live-kaadrid Politseikroonikast. Liiklusõnnetus kõige ebaloomulikumal moel. Teelt väljasõit haljasalale. Ette ei jäänud ühtegi takistust. Ja sellest hoolimata sai keegi viga ning ta viidi kiirabiga ära. Kurb.

Täna tegeleme tubaste asjadega. Loeks näiteks "Ogalinde".
Üks vana legend räägib linnust, kes laulab vaid üks kord elus, kuid siis ka nii kaunilt, et ükski teine olevus maailmas sellele ligilähedalegi ei saa. Kohe, kui ta lahkub oma pesalt, lendab ta otsima laukapuupõõsast ega väsi enne, kui on kõige ogalisema üles leidnud. Selle oksale istub ta, lööb laulu lahti ning viskub rinnaga kõige suurema, kõige teravama oga otsa. Ja surmapiinas laulab ta nii, nagu ei suudaks ükski lõoke või ööbik. See on laul, mille hinnaks on elu. Ja kogu maailm tardub seda laulu kuulama ja Jumal taevas naeratab. Sest suurimat saavutada saab ikka ainult suurimate kannatuste hinnaga... Nõnda räägib legend.

Ma ei suuda ikka veel unustada Gershwini Summertime'i Aivar Tommingase esituses.

Midagi kummalist toimub selles majas. Seda ma tean, et sama koridori penskarid käivad minu Postimeest lugemiseks "laenamas". Lukustatud postkastist. Enne minu saabumist. Kuidas nad selle küll kätte saavad? Aga ju siis pensionärid on leidlikud - vabal ajal (ja seda neil jagub) mõtlevad igasuguseid trikke välja. Reklaamlehtedest rebitakse sooduskupongid ning rebitud leht pannakse postkasti tagasi. Nüüd on järg jõudnud siis ümbrikute "Reklaam postiteel" avamiseni.

Mezimeeeeez.

Tegin Kaubamajas 15 % soodsamat vahetuskaupa. Raha talle, plaadid mulle. Kaardimaksel ei kasutanud ühtegi minu isikut tõendavat dokumenti (pass, ID-kaart, juhiload, isegi meremehe teenistusraamatut ei kasutanud, sest viimast mul hetkel ei ole). Sellest hoolimata sai arve tasutud ja mina viie uue plaadi õnnelikuks omanikuks.

Nädala värvišokk tabas mind Lutsu raamatukogus. Punane tellis ja kanapask. Vastselt remonditud raamatukogu uued seinatoonid. Või hoopis värviteraapia?

We like tha moon.

Jälle udu. Tartut ei ole näha.

Ka täna tegelesin äärmiselt ebameeldivate asjadega. Näiteks ei meeldi mulle üldse ärgata, riietuda, endale hommikukohvi keeta, ajalehte postkastist tuua (sest postkasti lukk jupsib), ahvikesele värsket vett anda ja nii edasi.

Samuti ei saa ma aru, kuidas on võimalik, et ühes asutuses kestab vastuvõtt kella 13-16. Ausalt öeldes tahaks ise sellises kohas töötada. Ainult et mitte kuuevarbalise alluvuses. Taibukad saavad aru, millest jutt.

Hea on aga see, et Vanalinnastuudio "Lindudele" sain piletid poole odavamalt. Mingeid imelikke teidpidi jõudis minuni allahindluse informatsioon. Ja kohad ka täitsa normaalsed. Ikka sellised, kust ka näitlejate miimikat näeb. Peaks vähemalt nägema. Aga muidu vist Vanemuises mai lõpuni kõik etendused välja müüdud. Tuleb teatriskäimisest loobuda. Sest korduvalt rõdu "viimses reas veel üht piletit" omada ei paku enam pinget. Ja tekitab ausalt öeldes kahtlust ka, kuidas "värskelt" müüki läinud etendused juba tunni-kahe möödudes välja müüdud on. Terveks kuuks. Või isegi kaheks. Ka parima tahtmise juures ei suudaks üks kassatädi nii palju broneerida ja müüa. Ja kui võtta arvesse ka veel nende teenindamiskiirust, siis tundub see veel kummalisem.

"Kolmele tenorile" broneerisin tasuta pileti(d) juba nüüd. Selgub aja jooksul, palju neid on ja kas üldse on. Tavaliselt ikka on. Saarsalust ma ei pea (no kuulake Kodu keset linna tunnusmuusikat! On ju jube!). Veski on lihtsalt karvane. Tafenau - no comments...

Bussis olid jälle memmekesed. Oleksid nad siis vähemalt paigal püsinud. Aga ei! Nemad saalisid mööda bussi ringi.

Minust on saanud väike tige vanainimene...

Õde Wendy Pühakuteraamatus ei ole Pühast Patrickust sõnagi. Ju siis polnud Õde Wendy arvates Patrick sooritanud kolme imetegu, polnud piisavalt püha ja ei olnud rohkem kui surnud.

- Ma olen Essa! Ma Essa!
- Ja mina hüpiknukk.
Inside joke.

Mul on äädikakärbse mälu.
Sõidan bussiga mitmeid päevi täiesti rahulikult, aga alles nüüd märkasin, et kuupilet kodus. Kuidas ma küll piletikontrolörile selle selgeks oleks teinud? Kahju, et kuupiletiga samamoodi teha ei saa nagu juhilubadega. Unustasid koju? Aeg antud tõestamiseks. Ma nüüd täpselt ei tea, kas Eestis nii saab, aga mujal maailmas küll saab. Juhilubadega.

Mõni mees (loe: Marko Allikson) kohe oskab ilusasti öelda:
"Taskukohane elekter ei ole tarbijatele huvitav."

No tere talv!
Kas sellist Euroopat me siis tahtsime? Minu isiklikult oleks häbi nimetada ennast eurooplaseks, kui eurooplastel on kombeks porgandid puu otsa kasvama panna. Ei aita isegi vabandus, et siis saaks porganditest moosi keeta!
Ja täna, 16. märtsil, Tartu linnas, 5˚C soojuse ja vedela ilmastiku juures, tekkis tahtmine vihmavarjukampaaniat korraldada juba enne 1. maid. Mõned tegid seda juba. Mina ei taibanud oma sirmi kaasa võtta ja nii ma siis vihma trotsisin. Kalossiilm. Ja süüdistada ei ole kedagi (et kes selle ilma küll tegi). Et Tartu linnal kõnniteid pole, selles võin näiteks seltsimees linnapead süüdistada, aga ilmategijat? EMHI? Et liiga palju lubavad. Või Vihmameistrit?
Hea vähemalt, et poolteist tundi oli päikest...

Ma olen isegi magades praktiline. See tähendab, et ma näen praktilisi unenägusid. Näiteks nägin ma terve öö jooksul (mulle vähemalt tundus, et see kestis nii kaua), kuidas ma kümneid kanamune ükshaaval kaussi lõin. Ikka veendumaks, et need halvaks pole läinud. Mida ma nende munadega peale hakkasin, ei tea. Sellest ajalugu vaikis.

Praegu tunnen ma ennast üsna Kääbusnina Mukina. Kuigi mina ei ole midagi sisse söönud. Loodetavasti. Kõrvad on normaalsuuruses, aga nina kaalub terve tonni. Lisaks kevadvetele õues...

*HUGS* TOTAL! give ahviarmastus more *HUGS*
Get hugs of your own

Aidake jah vanainimesel mälu värskendada. Rohkem Googlet!

Tänase emakeelepäeva puhul üritasin meenutada mõnd eesti keelt ülistavat luuletust, aga ei meenunud midagi. Tuli meelde hoopis üks lauluke, mille autorit tuvastada ei suutnud:

Nüüd tulge kuulma muhulast,
muhulast.
Kes laulab nõnda ilusast,
ilusast.
Tal kenad laulud,
lahke meel
ja kõige kaunim
eesti keel.
Ooo-jee,
kui kena see!

Aga siiski uhke mõelda, et eesti keeles on võimalik omandada kõrgharidust. Selle pisitillukese MINU MAA keeles!

Atsihh!

Metsad mahenevad sinusse...
Tegelikult olid vist sinililled...


You are a forest shadow. Your essence is that of
the tree or beast that casts you upon the
earth. You feel a purpose to be in balance
with the cycles of life and are wise and
beautiful in your submission to the justice of
Mother Nature. You are peaceful in nature and,
though you feel small, your spirit is precious,
strong, and mighty as the (green)forces with
which it is affiliated.


Milline vari sina oled?
brought to you by Quizilla

Kust küll sellised inimesed tulevad? Peas valge suusamüts, seljas sinine puhvaika, jalas kunstnahast püksid ja kahtlased kalavinskid, kellel iga päev on sinine esmaspäev, naturaalne odeur saatjaks ja kes karjuvad endale üle bussi: "Jää vait!" Kust tulevad küll sellised inimesed? Naissoost ka veel!
Järgmised valimised võidab erakond, kelle valimisloosung on: Igale pensionärile seep!

Huvitav, kas hindud söövad külma toitu? Ma küll ei kujuta ette, et näiteks kuuma riisi võiks parema käega suhu pista.

Kahju, et ilm selline on. Tekkis hirmus isu mängida petanque'i. Aga kussa lumehanges mängid! Kuigi - iseenesest ju võiks. Segaseid seltsilisi oleks ainult vaja...

Üks loits tänaseks päevaks:

Tundjaks me saagu, saagu teadijaksi
Tarrgaks me saagu, saagu nägijaksi
Tugevaks me saagu, saagu vabaksi
Saagu meid kaksi, saagu kaksi nägijaksi
Saagu meid kolmi, saagu kolmi nägijaksi
Saagu meid kolmisadaksi, kolmisada nägijaksi
Saagu meid kolmituhandeksi, kolmituhat nägijaksi
Nägijaksi, jóudijaksi
Tundjaks teadjaks tugevaksi

Aga kuna ma juba sellises imelikus tujus olen, siis hakkan nüüd kunstiga tegelema. Picasso. Harjutamine teeb meistriks.

Täna on reede neljapäev. Millegipärast on terve päeva olnud reede tunne. Jälle minu luul.
Lehitsen 1966. aasta "Raamat nimedest". No on alles nimed! Rahvusromantilistest saan veel aru, aga kes normaalne lapsevanem paneks oma lapsele nimeks Abeille, Aeg, Agaape, Akuliina, Buss, Cölestin, Eiseebius, Elmarissa, Eüwrosina, Fenella, Fridolin, Gebharda, Glykeria, Hüvameel, Ippolit, Ixford, Jefrosinja, Josewiina, Kaldriinius, Kristwrid, Küprian, Leocadya, Luksandra, Maadlus, Mirandolina, Märkus, Ohkus, Petronella, Rediard, Rosaclara, Säkk, Titine, Trilby, Velikita, Õimu, Öifrosiine (Öihwrosi(i)ne), Yvelin. Ei olnud omal aal inimesed sugugi vähem edevamad edevad kui praegu. Aga jah, annab ikka kirjutada: Kreszentcia. Hääldamisest parem ei räägigi.

It's not easy to be me...

Vaadates seda kaarti tundub, et ma ei olegi nii vähe reisinud. Tegelikkuses ei näe see pilt küll päris selline välja. Aga elu veel ees. Küll jõuab Tootsi moodi maakera punaseks värvida!


Tee oma kaart

Supilinn on kummaline linn. Juba üsna mitmendat päeva näen Toome poe ees käruga vanameest. Käru sees, õigemini küll peal, on päevinäinud külmutuskapp. Arvatavasti külmutamiskõlbmatu. Huvitav on selle külmutuskapi juures aga hoopis see, et vanamees kasutab seda asjade transportimiseks. See selgus täna, kui ta suutis käru kummuli ajada ja külmutuskapp kukkus maha. Oli see vast alles vaatepilt! Aga veel parem vaatepilt avanes pärast: kapis oli saag ja värvipurk. Mõtlen nüüd, miks pidi vanamees saagi ja värvipotti sel viisil vedama. Oleks võinud ju kohe kärule panna. Ehk oli vaja midagi päevavalguse eest varjata? Või hoopis värskena säilitada? Mõtlemisainet kui palju.

Eelmisest postitusest tingituna pidasin vajalikuks jätkata kunagi katkenud keeleõpinguid.
Zéro, un, deux, trois, quatre, cinq, six, sept, huit, neuf, dix...
Tu comptes avec moi? Tu dis?

mea culpa

Je suis la et ailleurs
Je n'ai plus rien
Je deviens folle
Je m'abandonne
Mea culpa
Je ne dors plus
Je te desire
Prends moi
Je suis a toi
Kyrie eleison
Christe eleison
Je suis la et ailleurs
Je veux tout
Quand tu veux
Comme tu veux
Mea culpa
Kyrie eleison

Täempe
saab viil midägi

mis saap ommen -
ei kujuta ette

Selle täädmisest ja tähist
üü me teeme

Kujute ette!

N.B.

Võtsin just vanni, lõdvestasin väsinud lihaseid ja mõtlesin õhtust sööma hakata (viimati sai söödud tund aega tagasi loomaliha). Et aga kell on peaaegu juba kümme, lõin söömisele käega ja jäin lamama. Katsusin magama jääda. Und aga ei tulnud, igasugu mõtteid käis peas ringi. Tundsin hinges ärevust. Midagi oli puudu. Aga mis? Üks blogikommentaar muidugi!

Art campaign to mark the enlargement of the European Union

As a symbol for a new Europe which is growing together in solidarity, I would like citizens throughout Europe to open 10000 sunshades or umbrellas on the day of the EU enlargement.
However, I need more participants from many countries. Please help me!

1. Open your sunshade/umbrella for a short time on 1 May 2004 at 13 (12
Central European Summer Time).
2. Register your sunshades/umbrellas by e-mail as soon as possible. You
only need to give the number of sunshades/umbrellas and your country to do
this, e.g. "2 umbrellas, Estland".
Please tell many other people about the project. Everyone can take part.
For more information see: www.more-umbrellas.de

Many thanks for your help!
Yours faithfully
Michael Werner
Dr. Karl Senft Str. 9
93142 Maxhütte
Germany
www.more-umbrellas.de

Already peoples and artists in 30 countries assured their participation:
Ireland, Germany, F.Y.R.O.Macedonia, Tschechien, the Netherlands, Austria,
Italy, Switzerland, Kazakhstan, Ukraine, Martinique, Malta, France,
Belgium, Poland, Portugal, Espana, Argentinia, Canada, Brasilia, Hungaria,
Slovenija, Slovensko, Greece, Sweden, United Kingdom, Turkey, Norway,
Suomi, Romania, Bulgaria.

Already 1330 sunshades/umbrellas take part.

Mida kõike välja ei mõelda! Mina kavatsen vihmavarju avada.

Nüüd otsustas SAT-TV- tüüner lolliks minna. Häält enam ei anna. Pilti ka ei anna. See tähendab, et annab küll, kui tüünerit õhus hoida ja televiisorist võimalikult kaugel. Aga lähenedes televiisorile lülitab ennast automaatselt ümber kodumaistele telekanalitele. Huvitav. Väga huvitav.

Elu pole meile antud soigumiseks ega molutamiseks. Elus ongi ainult kaks võimalust: istuda põõsa vilus, pitsi taga, koosolekulauas või ööklubis, mis seal vahet, ja kinnitada, mida kõike võiks ära teha, ning teine – midagi ära teha.
Üksteise järel kerkib uhkeid baare, kohvikuid, keldreid, kus napsisõber võib kokku saada topsisõbraga, kus nad võivad ajada omi asju ja otsida elu mõtet. Aga kus on see koht, kus võiksin minna ja maha istuda, ilma et peaksin sisse hingama suitsuvingu ja tellima istumise õigustamiseks lauale kangemat kraami?
Tartul puudub linnaplaneering. Ceterum censeo Carthaginem esse delendam!

Ma suudan kõike. See teadmine ajab isegi naeru peale. Aga ma suudan tõepoolest kõike. See ongi tippvorm. Kõndiva kassi olemine. Lõtvuse varjus peituv plahvatuslik võimsus.
Ma suudan hüpata üle lumelöga...

Olen raskesti kättesaadav. 22 vastamata kõnet ühelt ja samalt inimeselt. Ja jälle kurvad uudised. Mis küll toimub? Nii palju ja nii ootamatult.

Ma ei saa selle asja mõttest aru. Ja siis on veel loomaaed ka. Mõned on peast ikka soodad küll!

Refresh!

Issver-sussver! Kui tore on vaadata, kuidas inimesed hingestatult religiooniteemadel vaidlevad. Või oleks õigem öelda tulihingeliselt? "Mul on koolis kolm musulmanni," hõikas tuntud koolipapa. Veidi hiljem lisas: "Ega sellepärast ei pea lolliks minema, et te välismaal käisite!" Kas religioon ei kuulunud mitte nende viie teema hulka, millest seltskonnas ei räägita? Tekitavat palju tülisid ja ei vii kuhugi. Ikka see tõde ja õigus, õigus ja tõde (näppasin Provokaatorilt).

"Need, kes ei ela tõeliselt, need ka ei sure tõeliselt. Kui lummav, ligitõmbav olemisvorm. ... kuulas Nukumaailma helisevaid ööpilvi ning võrdles neid pärismaailma helendavate ööpilvedega: ühed kõlasid hästi, teised olid vaadates kaunid - see igavene kahesus, mis ühe eelistamisel tegi loojale haiget... ... ja kaks pisarat otsekui kaks murdunud tähetippu vallandusid Nuku silmanurkadest, veeresid üle rinna ning tungisid tolmusesse vaipa."
Kirjutasin SELLEST raamatust ajendatuna SELLE raamatu autori ühest teisest raamatust.

Pikaaegse "paastu" tulemusena ei lähe nööbid enam kinni.

Kallis turulihamüüja! Palun vabandust, et ma SINU käest enam lihasaadusi ei osta. Teadsa, paast täies hoos. Külmkapis leidub ohtralt nii sea-, looma- kui kanaliha. Paarkümmend kanagi säilitavad oma ovaalseid pepukuulikesi minu Whirlpoolis. Kui paast läbi saab (aga see kestab vist veel nädalaid), siis tulen jälle.

Milline suurepärane ilm täna on! Väljas on täpselt selline tunne, nagu saaks tahke külma veega vastu nägu.

Püüdsin ka siis moodne eestlane olla. Laenasin raamatukogust raamatu (hetkel ei ole kahjuks ressurssi seda endale soetada). Veebruari alguses. Nüüdseks olen laenutähtaega juba pikendanud. Loomulikult ma teadsin, et SELLE raamatu lugemine ei ole kerge ajaviide. Sama autori varasemad teosed pole ka just lihtsamate killast olnud. Olen vähemalt 10 aastat sellest teadlik olnud. Siiski nautisin tema varasemate teoste lugemist. Kirjanikuhärra on arengus hüppe teinud, mina aga samale tasemele jäänud või isegi taandarenenud. Või pole ma siiski piisavalt süvenenud? Või on Lõvilakad, Ennustus maailmalõpust, (mõni raamat veel) ja murdeluule minu laeks? Igatahes ma jätkan oma püha üritust.