Ma ei tea, millest ma räägin, aga ma ikka räägin

Ja isegi riigitelevisioonis. Lasin hommikul võõrad oma tuppa ja oranžil diivanil istub Grete Arro, kes avaldab arvamust 1. klassi sisseastumiskatsete kohta. Ütleb isegi, et ei tea nendest mitte midagi. Aga sellegipoolest targutab. Nojah.

Vihmausside elust

Kommuunikaaslasel õnnestus kuidagi Linnateatrisse pilet saada. Paljuülistatud tükk, suured ootused. Ei tea, kas see oli töönädalavaäsimusest või millest, aga mind jättis üsna ükskõikseks. Teema mitte, ent näitlejad ei avaldanud mittemingisugust muljet. Olen sellist tuimust Linnateatris varemgi kogenud. Midagi jäi vajaka.

Eluke on üürike

Nägin eelmisel nädalal unes midagi või kedagi, ei mäleta enam täpselt, mida, aga selle unenäo tähendus oli, et saan surmateate. Täna saingi. Läks kolleeg, kellega 5 aastat läbi igasuguse sopa mindud-tuldud sai. Vara läks. Oleks võinud ju veel elada...

Kuradiväärakaslollnaineroolis

Täpselt sedasi vandus kindlasti veoautojuht, kes minu autole peaaegu külje pealt sisse sõitnud oleks. Tuli kõrvalteelt ja muudkui keeras paremale mulle ette. Silme ees liikus kõik aeg-luubis, mõtlesin veel: "Nüüd ongi kõik! Nagu horoskoop lubas. Avarii." Tõmbasin auto nii vasakule kui sain ja andsin gaasi. Hullunud signaalitaja. Minul värisevad käed ja tahtmine keskmist sõrme näidata. Võib-olla tahtnuksin isegi auto kinni pidada ja paar räiget sõna Mulonkuradisuuremkuisul-ile karjuda. Aga aega ei olnud.
Krt!

Kolm inglit ja surmakutsar

Lihtsalt ei ole sõnu. Ajalehtede kommentaarid ei anna roolijoodikutele armu. Ka pukisolevale presidendile mitte.

Pesumaja

Me alla kolisid uued naabrid, kes on kas tõelised põrsad, tõelised puhtusefriigid või avanud kodupesumaja. Kõigi nende 10 aasta jooksul pole ma altkorrusel kordagi pesumasinat töötamas kuulnud. See ei ole ka võimalik, et eelmised elanikud üldse pesu ei pesnud. Uutel on mingi eriti lärmakas masin. See ajab suisa maja vibreerima.
Mind muidugi ei häiriks, kui nad ainult ei peseks öösiti pesu. Kui ikka kella 3:30 kõik müriseb ja pumpab, ei tule minusugusel linnuune ja unehäiretega inimesel magamisest midagi välja.
Kuidas nad ise seal oldud saavad? Iga päev imestan, kui öö magamata möödunud on. Vaatan, kaua mu närv vastu peab.

Täiskuuvarjutus udu taga

Täna on jälle täiskuu. Kuidagi väga tihedalt on need täiskuud. Ja siis oli veel kuuvarjutus ka. Läbi paksu udu võis vaadelda.

Sallivad eestlased

Täna rääkis riigitelevisioonis tõeliselt sinisilmne õhinapõhine blondiin, kui sallivad ikka eestlased on. Huvitav, mis maailmas tema küll elab?
Hiljuti naases mu kolleeg peale kümneaastast eemalviibimist Eestisse. Rääkisime eluolust, elust siin ja elust seal. Järsku ohkas ta raskelt ja lausus, et üritab Eestisse "sisse elada", sest kõik on kümne aastaga nii muutunud. Kuna ta hääl kõlas veidi kummaliselt, esitasin täpsustava küsimuse, et mis suunas. Välismaalase omaselt püüdis ta korrektselt väljenduda, et eestlased end kehvasti ei tunneks. "Inimesed on, noh, iseendaga väga ametis." Loe: inimesed on egoistid. Nii diplomaatiliselt läbi lillede asi paika pandud.
Lõuna-Eestist aastaid tagasi Tallinnasse tulnuna oli mul siinsete inimeste kalkuse ja külmusega väga raske harjuda. Ütleksin, et mul on siiani sellega probleeme. Harjumisega siis. Ja näikse, et ma pole ainus. Tädi Tortilaga tuli tema klassikaaslastest juttu ning kuulda ühe lapse suust, et tema klassikaaslased on kurjad, on ütlemata kurb.
Aga tore, kui mõnele meeldib. Olen siis tema suhtes salliv.

11 aevastust minutis

Ei tea, mida see küll tähendama peaks, aga täpselt nii minuga täna juhtus. Väikese taustauuringu tulemusena sain vaid teada, et teisipäeval aevastamine ja veel paaritu arvuga seda tehes saabub õnn minu õuele. Jään siis ootama.

Jõulud Nigulistes ja Siim-Tanel Annus

Käisin kuuske vaatamas. Suur ja ilus, kaunid ehted külges. Ja oligi kogu jõul. Kuuse varjus musitas üks hilises keskeas saksa keelt kõnelev paarike. Väga ebasündsalt. Ja lõpuks hakkasid nad kõiki mardikaid ja paabulinde näppima. Minu närvikava ei pidanud vastu ja loomulikult tegin ma märkuse. Olen ennegi täheldanud, et saksakeelsest "kultuuri"ruumist pärinevad inimesed ei oska Eestis muuseumides kultuurselt käituda. Tippude tipuks oli kunagi KUMUs grupp saksa turiste, kes jooksid! skulptuuride ümber, toetusid nende najale ja tegid selfisid, näppisid Konrad Mägi maale ja karjusid. Saksa keeles! Saalitöötajad ei näinud loomulikult mitte midagi. Aga see selleks.
Et õigustada Eesti Kunstimuuseumi aastakaardi ostu, käisin veel Siim-Tanel Annuse näitusel. Eks see oli ka huvitav kogemus. Kohati nauditav (mõned teosed olid tõesti väga ilusad), kohati segadusse ajav (kas see siis ongi kunst?) ja kohati naermaajav (keldris filmi vaadates). Täpid, täpid, täpid. Ta võiks vabalt Yayoi Kusamaga täppide joonistamises konkureerida.
Selle aastakaardiga on aga väga tüütu muuseumides käia, sest ma pean iga kord tädikestele seletama, et kaart kehtib kahele. Tädid on väga umbusaldavad.

Lugematus

Loen mina Eesti Päevalehe nädalalõpulisa "LP"-d ning hämmastun spordireporter Jaan Martinsoni "Autoriküljel" möödunud kümnendi analüüsi peale.
Nojah, asju võib ka nii lihtsustatult näha nagu analüütik neid kirjeldab. Mõttekus ja mõttetus on aga siiski suhtelised.
Ja kui reporterionu arvates näitab sõnavara ning suure lugemuse omamist lause "Turd hoholl vedas kepsud kaatsadesse, kängitses kirsad otsa ja kõbis plikukesega valssima", siis...

Ekstreemsus 5

Tammsaare tee ja Mustamäe tee ristmikul oli keegi valgusfoori maha sõitnud. See lebas horisontaalselt ohutussaarel ning töötas! endiselt. Umbes nagu Saksamaa Bompel.
Mis mind aga hämmastab, on vastutavate ametimeeste ükskõiksus. Keegi oleks pidanud ju jõudma nelja tunni jooksul mõlkis svetafori ära koristada.

Tänased ekstreemsused

Ekstreemsus 1: Kuulasin autoga töölt koju sõites Retro FM-ist "Kelguga koju" ja kuulsin uudist põlevast mehest, kes kukkus kuskilt ülevalt tänaval kõndinud naisele, kelle kaenlas oli kass. Mees sai surma, naine vigastada, kassi kohta andmed puuduvad. 

See oli kõige parem ekstreemsus.

Ekstreemsus 2: Punane auto. Jätkuvalt on mul probleeme punaste autode juhtide mõistmisel. See on juba naljanumbriks saanud. Minu eest sõitis punane auto, mille juht oli kas äärmiselt ettevaatlik või äärmiselt rumal. Olgu, 30-ga uimerdamise võiksin andestada, ent suunatulede kasutamine ajas isegi mind segadusse. Kui suunatuled jäävadki põlema ning autojuht jääb lõpuks peaaegu seisma, parem suunatuli vähemalt minuti jagu sees ja keerab lõpuks vasakule, siis tule taevas appi! 

Ekstreemsus 3: Kristiine keskuse parklasse sõites hakkasin oma normaalsuses kahtlema. Nimelt sõitis mulle vastu auto, mis ei oleks tohtinud mulle selles kohas mitte kuidagi vastu sõita. Vastassuunavööndis nimelt. Enda normaalsuses veendumiseks vaatasin liiklusmärgid veel üle. Kuidas saab autojuht eirata KAHTE keelumärki?! 

Igatahes on need kaks tüüpi endale juhiload kuidagi saanud. Aga ega load ei sõida! Ikka inimene sõidab.

Käsitsi nõudepesu ehk koduvanaga tülis

Lugesin hiljaaegu koduvanast.  Näib, et mu koduvana on mu kodu maha jätnud ja mujale kolinud või on minuga tülis, sest nõudepesumasin teeb trikke ehk siis keeldub oma tööd tegemast. Kuna sama jama on korra juba varem olnud, siis loodan, et ajalugu kordub ning masin läheb ise korda. Ootan veel mõned päevad, sest tark ei torma. Huvitav, miks mul hetkel Koit Toome ja tema potentsiaalne abiellumine pähe turgatasid...
Tõenäolisem on aga, et pesumasina paigaldanud Volodja oli sosssepp. Valdurid kahjuks nii labaseid töid Eestis ei tee.
Seniks sisustan kvaliteetaega pesukäsna ja erinevast materjalist sööginõudega ning kutsun koduvana.

Ishias

Kui nüüd lähtuda uskumusest, et aasta tuleb selline nagu uusaasta esimene päev on, siis minul on oodata valu täis aastat ehk kehva tervist.
Ei saagi aru, kas see on neer, puus või siis ishias. Joosep Toots oskaks kohe diagnoosi panna.

Jõulud ja uus aasta on üle tähtsustatud

Jõulud on ammu minetanud oma algse tähenduse ning muutunud tarbimispühaks. Kui nüüd järele mõelda, siis on ju tobe, et igasuguse põhjuseta tehakse üksteisele kingitusi. Jeesuslaps võiks ju olla põhjus. Aga miks ei võiks näiteks Tammsaare sünniaastapäeval eestlased üksteisele kingitusi teha? Miks peaks Euroopa kõige usuleigem rahvus Jeesuse sünnipäeva puhul kingitusi tegema?
Või tähistab maarahvas hoopis pööripäeva? Vanasti toodi sel puhul ohvreid. Nüüdisajal on kingitused siis ohvriannid. Ja üleüldse – pööripäev on mõned päevad varem.
Ja uue aasta tähistamine kõige selle juurde kuuluvaga! Aeg on aeg. Keegi mõtles mingi süsteemi välja ja nüüd on sellest saanud oluline verstapostide arvutamise meetod. Kui küsid kellegi käest, millal on inimene veel noor ja millal saab vanaks, ei ole kalendriaastatest mingit tolku.
Igatahes käituvad inimesed detsembri lõpus imelikult. Võetakse vana aastat kokku ja antakse uueks lubadusi. Ennustatakse. Süüakse. Juuakse. Paugutatakse. Kõik meediakanalid jorrutavad kaks nädalat nelja numbri ümber. Ja siis kaks järgnevat nädalat teistmoodi nelja numbri ümber. Aga keda huvitab tõeliselt kellegi möödunud aasta? Võib-olla mõne lähedase oma veel, aga võõraste oma jätab täiesti külmaks.
Aga miks? Tahaks küsida nagu reklaamis.
Sellegipoolest: Head uut aastat!