Hüpnoosis hüpnotisöör

Sõitsin täna linna ja minu ees tegi kummalisi manöövreid auto kirjaga "Hüpnotisöör (mehenimi)". Lõpuks sooritas hüpnotisöör puhta punase valgusfooritulega vasakpöörde. Ju siis oli hüpnoosis.

Nagu surmateate oleks saanud

Tegelikult ei saanud, aga tunne on küll täpselt selline, nagu ema oleks surnud.
Ma ei kannata inimesi, kes probleemid "kinni maksavad". Sellistele pole miski püha.
Huvitav, kas muusikutel ongi kõigil teistmoodi ajuehitus? Mida kuulsam siin konnatiigi ääres, seda südametum. Et võibki inimestega kui koertega ümber käia?
Söögiisu kadus ära.

Korralagedus sugupuus

Öisete unehäirete tõttu räägime Kommuunikaaslastega aegajalt kõiksugustel teemadel. Täna öösel meie sugupuudest.
Mul on väga kahju, et sündisin üsna eakatele vanematele ning seetõttu surid ka mu vanavanemad minu lapseeas. Mis omakorda tingib selle, et ma ei tea oma perekonnast eriti midagi. Edukamatest liikmetest võin loomulikult lugeda, aga vähemedukatest puudub igasugune aimdus.
Segasemaks tegi ühe liini õigeusukirikusse astumine. No teate küll, tsaar lubas maid ja ilmu kokku. Naljakas, et just venelasest Viktoria Raidos peab esivanemate mälestamist ülioluliseks. Aga mida sa pead meeles, kui õigeusukiriku kirikuraamatutes valitseb täielik korralagedus.
Üks teine liin, kust ekspangapresident ja eksminister pärit, on aga tibens-tobens korras. Kõik, kas siis portfelliga või portfellita, on kenasti olemas.

Lumivalgeke peab surema

Selveris müüdi imeilusaid tumepunaseid vahatatud, poleeritud ja arvatavasti mürkidega pritsitud õunu. Isegi Lumivalgeke murduks ning tahaks neist haugata. Milline ahvatlus! Ütleb tarksõnagi "An apple a day keeps the doctor away." Ma pole kindel, et need ubinad tervisele kasuks tuleksid, kuigi parem oleks, sest nii mõnigi doktor pole midagi enamat kui tõeline nõid. Hoolimata sellest, et nimi tunnistab ta täieõiguslikuks oinaks.
Mis õunast sai, teame kõik. Lumivalgeke pidi oma apluse tõttu lämbuma. Võib-olla oli meelemärkuse kaotamises süüdi hoopis vahakiht puuviljal? Kui see sulas, pääses õunatükk libedamalt liiklema ja Lumivalgeke ärkas taas ellu ning oli oma printsile ladvaõun.

Alasti kunstnikud

Tauno Kangro korraldab oma galeriides plastiliinivoolimise töötubasid. Alasti või siis aluspükstes modelliga, kuidas kellegi sündsusaste lubab. Käisin minagi tüdrukutega traatkarkassile pruuni massi mätserdamas. Äärmiselt rahustav tegevus. Peaks äkki keraamikuks hakkama. Tulemus ei olnud sugugi kehvem kui Kristine Mei "Neeger banaanidega".

Hetkel mõtlen aga Endel Kõksile, kes armastas oma modelle niivõrd palju, et kooris endki maalides paljaks, et modell end ebamugavalt ei tunneks. Tema abikaasa ei saanud muidugi sellest armastusest väga aru ja otsustas mehe maha jätta.

Huvitav, mis juhtuks, kui Tauno Kangro end töötubades paljaks kooriks? Või siis kõik töötubadest osavõtjad? Või kuidas modell end tunneks? 

Külma kodumaa

Kui ma eile võisin Kalev Kesküla esseid lugedes, millest üks vihjas Matti Mäkelä 1987. aastal "Vikerkaares" ilmunud artiklile, soomlasega nõustuda, et ega nii külm ju ka ei ole, siis täna mõtlesin töölt autosse minnes, et peaks vist ikka salli ja mütsi välja otsima. Mäkelä arvates ei ole teekond saunast autoni nii pikk, et külm võiks hakata. Nojah, aga ma ei tulnud ju saunast, vaid töölt.
Möödunud ööl magasin lahtise aknaga ja olen siiani kevad-sügismantlit kandnud. Aga täna oli õues külm. Hea, et autol klaasisoojendid on. Ei pea Rimi mittefunktsioneeriva kliendikaardiga jääd nühkima, sest ei viitsi harja välja otsida. Aknad peavad aga puhtad olema, et liiklushullude manöövreid igas suunas näha oleks. Neid on ja mitte vähe!
Kesküla oli taas huvitav üle lugeda. Pole just palju raamatuid, mida korduvalt loen. Kesküla küll. Hea, humoorikas, ajastut tabav sulg. Lihtne ka. Ei pea lauseid kolm korda lugema, et sisust aru saada (nagu eelmise loetud teosega oli, mis muidugi ei vähenda selle headust; viimati lugesin teaduslikke tekste ülikoolis ja probleemideta).

Mul on anosmia

Kuidas see juhtus, ei tea. Surströmmingut süüa poleks probleem. Chanel 5 kasutamine oleks juba raiskamine.
Nina liiga kitsas pole. Närvitraumasid pole ka mulle teadaolevalt olnud. Närvivapustusi küll. Jääb üle ainult insult.

Identideedimärgid

Peale eilset rasket joomingut (ca 60 ml likööri ja 250 ml Rieslingut) sobib pohmelliraviks Martin Ehala "Identiteedimärgid" nagu valatult.
Kohe palju selgemaks saab, kes ma siis olen ja kes ma siis ei ole. Miks ma olen, sellele raamatust vastust ei leidnud.
Tänud kingitoojale 28.12.2018. Pühendusega autorilt ja puha.

Haige perekond

Mõnikord peab kuulama südamehäält ning jätma telefonikõnele vastamata. Ma ei kuulanud ja selle tulemusena on mul järjekordselt "head" jõulud. Kõige taga on minu "ülitorevahva" Kommuunikaaslase kälimees, kes umbes 30 aastat tagasi jõululaupäeval minu vanematekodus, mu vanemate enda kodus, neil näo täis sõimas. Ime ka, et kaksikõde keeldub oma õega nii kaua suhtlemast, kui ta selle mehega abielus on.
Kommuunikaaslane loopis mind kõiksuguste napsupudelikestega, mida olin siit-sealt kingituseks saanud, kuigi polnud juba üle aasta tilkagi alkoholi tarbinud ning pudeleid pole soovinud. Ei tundnud vajadust. Tegelikult pole kunagi tundnud. Aga kui seejuures veel joodikuks sõimatakse ja jooma sunnitakse, eks siis tuleb kork maha keerata ja jõulude terviseks võtta!
Seekord siis nõndaviisi.

Üks koer endiselt elus

Loodus kutsus. Läksime siis. Läbi Maardu.  Ma polnud Maardus varem mitte kunagi käinud. Pole millestki vist ilma jäänud ka. Samas oli raske aru saada, kus algas Muuga, lõppes Maardu või jätkus Kallavere. Peaasi, et ise aru saavad.
Mõned kilomeetrid hiljem jõudsime Eestisse.
Mul polnud aimugi väikesest teekesest läbi Ülgase looduskaitseala. Karstiala oli kohati hingematvalt kaunis. Ja nagu noaga lõigatult, muutus maastik hetkega metsaseks. Naljakas.
Sõelusime mööda teid siia-sinna. Ühe tee ääres olid lahtiste penidega majalobudikud. Kuna tee sai otsa, pidin auto ümber pöörama. Üks ketitu minikoer tolknes mu auto ees ja taga. Kupatasin Mimmu lõpuks autost välja koera kantseldama, sest koera surma ma oma hingele ei tahaks. Tegemist oli äärmiselt koleda koeraga. Mimmu võttis ta sülle ja ma sain rahulikult auto ümber pöörata. Peni keeras end, jalad taas maapinnal, selili ning nõudis kõhu alt sügamist.
Ma ei teagi, kus me lõpuks ära käisime, aga jõudsime lõpuks Kiiule. Vallahoone on jätkuvalt kaunis ning Kiiu torn jätkuvalt kinni. Üks titekäruga emme teadis rääkida, et torn on ikka mõnikord suvel lahti ka, aga see olevat boonus.
Koju jõudsime pimedas. Loodus mõjus kosutavalt.

Peaks vist uue töökoha otsima

Suvest saadik on minus süvenenud tunne, et ei soovi enam praeguses töökohas töötada. Ise ka ei tea, mida teha tahaksin, aga võiksin midagi sarnast teha, nagu koolitaja, kelle koolitusel neljapäeval ja reedel käisin. Mitte midagi ta ei teinud ja mina väga targemaks ei saanud, aga onu teenis 100 eurot tunnis. Ilma naljata.

Ehk siis. Kui kellelgi on pakkuda väga hea raha eest tööd, olen äkki huvitatud. Infoks veel nii palju, et ega ma ise midagi väga teha ei oska.

Endal on sul linnud peas

Seadsime üleeile õhtul Kommuunikaaslasega end sängi. Tuulutasime tuba ja ma kuulsin linde õues laulmas. Ütlesin Komuunikaaslasele ka, et laulavad. Sain vastuseks, et mul endal linnud peas. Täna õhtul kuulsime Mimmuga ka linde laulmas. Meenutas väga musträstast, aga mõistus ütleb, et ei saa olla. Olgu siis lihtsalt öölinnud.

Ei taha võõraid hommikul oma tuppa

Mõni aeg tagasi ütles mu kolleeg, et tema Terevisiooni ei vaata, sest ei taha hommikul võõraid inimesi oma tuppa. Missiis, et ta oma poeg aegajalt ka sellessamas saates rääkimas käib.
Ma jälgisin siis täna hommikul töökaaslase eeskuju. Tegin kodust lahkumise eelset aega parajaks hoopis Silvia Ilvese intervjuud lugedes. Uskumatu!
Ja siis lugesin veel vanast Sirbist Sittowi näituse korraldamislugu. Ka uskumatu, aga hoopis teistmoodi uskumatu.

Film Marju Lepajõest

Vaatasin ETV-st filmi. Tahtsin üle-eelmisel nädalal kinno minna seda vaatama, aga ei saanud. Nädal hiljem nägin juba reklaami, et riigitelevisioon näitab seda. Milleks siis enam kinno minna...
Eks ma olin suvel kohkunud, kui tema lahkumisest kuulsin. Oleks võinud ju veel elada. Noor oli ju tegelikult. Samas jõudis ta selle lühikese ajaga paljude inimeste hinge pugeda. Huvitavate mõttekeerdudega inimene. Kahtlemata.
Sain filmist natuke lohutust. Tundsin täna keset päeva täielikku masendust. Aga näe, Marju väitis, et masendus on mõttetööle ja kirjatööle väga kasulik. Hoopis kasulikum kui õnn. Tänu elu sellise nurga alt nägemise eest!

Oh ajad, oh kombed

Lugesin Maaja Kallasti raamatut üle. Pettusin täielikult. Mis kunagi tundus hea ja asjalik lugemine, näib praegu vanainimese vingumisena. Mis mul viga on?!

Chanel 5 ja pühapäev

Eile õhtul uinusin Kommuunikaaslase unejutu peale bernhardiin Barryst. Öösel käis Pusa üle mitme kuu mu peal nurrimas. Heitis haige jala peale ja pani mootori käima. Olin päev varem just imestanud, miks ta enam ei tule.
Vaatasin eile Kanal 12-st filmi Chanel 5-st. Hommikul nägin segaseid unenägusid, kuidas Coco teadlikult natsiga semmis, et oma firmat päästa. Mis iganes tookord ka oli, Chanel 5 jäi kestma. Kunagi ammu ei saanud ma selle lõhna fenomenist aru. Haiseb ju! Kohutav! Aga mõned aastad tagasi hakkas meeldima. Meeldib õudsalt! Pärlid on vaid veel puudu.
Tegin üle saja päeva pannkooke. Piima polnud. Seetõttu kasutasin mineraalvett. Üks viiuldaja õpetas sellist meetodit mulle. Tema omakorda õppis seda Šveitsis tudeerides. Maitse oli teistmoodi, aga kindlasti on veega variant tervislikum.
Käisin Kommuunikaaslase uut töökohta vaatamas. Jätan parem ütlemata, mida sellest arvan. Vaade oli ilus, seda küll. Aga mida sa ikka aknast pimedust vahid!
Kirikus ei käinud. Advendiküünlaid pole ka põletanud. Ilma saab ka jõuluimet oodata.

"Eneseloomine" ja raamatulaat

Näib, et täiskuu mõjud on nüüdseks kadunud, sest täna öösel oli rahulik uni.
Käisin KUMUs. "Eneseloomine" on päris hea, kuigi tahaks ekskursiooni saada. Aega veel on ja muuseumis võin käia nii palju kui tahan, sest mul on aastapääse. See viie muusemi Mõnel laupäeval äkki satungi.
Raamatulaadal käisin ka. Tegelikult juba kolmandat korda. Loomulikult ei saanud tühjade kätega ei KUMUst, ei raamatulaadalt tulema. Ma olen rohkem lugema hakanud.
Tagasiteel kihutas (mina sõidan korralikult 50-ga) minust mööda hõbehall Toyata, millel ilutsesid Ott Tänaku ja Martin Järveoja nimed. Ott oli juukseid värvinud ning vuntsid kasvatanud. Martinist oli saanud ülekaalus tissidega mamsel. Mitu korda vaatasin ja pilgutasin silmi, kas näen ikka õigesti.

Must auto on jälle must auto

Klient otsustas täna minuga peale tööpäeva lõppu mu autoni jalutada ning pakkusin lahkelt, et viskan ta tema autoni ära. Praegu mõtlen, et küll oli hea, et Tallinnal olematu tänavavalgustus on, sest muidu oleks klient näinud, kui määrdunud mu auto on.
Kui siis tema autoni jõudsin, pidin piinlikuse pärast peaaegu maa-alla vajuma. Tema valge auto läikis puhtusest.
Mimmule klassiõhtule järgi sõites käisin pesulast ka läbi. Uskumatu! Ka minu auto võib puhtusest läikida.

Täiskuu avaldab mõju

Seekordne täiskuu on mulle ikka väga valus. Pole nädalavahetusest saadik normaalselt magada saanud. Inimesed on ümberringi samutimkummalised. Eriti üks kolleeg. Püüan temast aru saada, sest ta elab seniilse ämmaga, kes nõuab iga päev täpselt 38 grammi kreeka pähkleid. Läheksin isegi tõenäoliselt lolliks, kui nii elama peaksin. Täiskuu ei mängiks siis enam mingit rolli. Näib, et pähklitest ei ole mingit kasu.

Eelmised jõulud

Mimmu näitas mulle mitu nädalat tagasi seda treilerit ja ütles, et tahab kindlasti filmi näha. Ma ei saanud kohe arugi, et seal Emilia Clarke filmist "Mina enne sind". Alles talle omasest kulmukergitusest tundsin ta ära. "Cup of tea?"
Tulime just hilisõhtuselt seansielt. Kuskilt südame äraviskamise hetkest kahetsesin, et taskurätte kaasa ei võtnud. Tõesti ei arvestanud võimalusega, et jälle peab Emilia Clarke'i filmi vaadates vesistama. Süda on habras.
Sisu oli muidugi etteaimatav ning filmi on nimetatud juba ebaõnnestumiseks, aga mis siis.
Georg Michaeli esituses kõlanud hitte sai nooruspõlves kahelt vinüülplaadilt lõpmatuseni kuulatud. Saaks praegugi, aga kergem on youtube'ist lasta.
Silmad kipitavad...

Kalmaarinälg

Pärast Hispaanias käimist isutab kogu aeg kalmaaride järele. Söön neid ikka mitu korda nädalas. Täna ka.
Uurisin siis, mida kalmaarid sisaldavad. Miks ma üldse ei imesta, et muuhulgas ka magneesiumi. Seda on mu organismis viis kõvasti puudu, sest ärkasin täna öösel meeletu jalakrambivalu peale üle. Üks pakike magneesiumipulbrit oli õnneks olemas ja leevendus saabus kiiresti. Millegipärast nägin seejärel unes, et isa saatis mulle selle hirmsa krambi teisest ilmast, et ostaksin lotopileti. Mingid alateadvuse signaalid vist. Hiina meditsiin, jalakrambid, rahapuudus.
Loodan, et lisaks magneesiumipulbrile mõjuvad ka äsja kõhtu rännanud kalmaarid mu vereringele positiivselt ning jalg ei krampu.

Uued juhiload

Mu juhiload hakkasid kehtivust kaotama. Tellisin siis uued. Uskumatu, kui mugav ja kiire teenindus. 2,5 päeva ja ümbrikuga postkastis. Millegipärast tulid küll läbi Rakvere, aga vahet pole.

Meie Nokia on PISA

Reps vahib piltidel nii rahuleva näoga vastu. Mõni aeg tagasi leidis seesama isik, et eksamid tuleks ära kaotada. Lammutame, aga lammutame toimivat süsteemi.