Elu nagu filmis

Kummaline päev. Hommikul oli kõik nii enam-vähem (nagu Eri Klasil, kelle hommikud on õhtutest paremad).
Pärastlõunal sõitsin ühistranspordiga rahvusraamatukogu poole ja nägin aegluubis, kuidas valge Honda tuleb ja tuleb ja tuleb ja siis käis pauk. Ja kuigi mina polnud milleski süüdi, hakkasid käed värisema. Nagu oleks pahandust teinud. Oh jah, ma olen kolm korda olnud liiklusvahendis, mis millegagi kokku on põrganud. Ühe korra 1990. aastate keskpaigas ühe sellise toreda ettevõttega nagu MootorReisid. Buss sõitis rekkale sisse, mina olin kerges śokis. Parem õlg annab siiani aegajalt tunda. Ilmaennustaja on, noh. Teist korda sõitsin AS Sebe bussiga Tallinnast Tartusse ja siis sõitis rekka bussile vastu. Olin ka śokis. Hetkel ei suuda ma isegi meenutada, kuidas ma Vaida lähistelt minema sain. Ja kolmas kord bussis nr. 24 olles. Esimene mõte oli, ojee - ma ei saagi siit enam välja. Kiire on. Aga kui bussijuht õue helistama läks, siis hüppasin sõiduteele ja lippasin jala raamatukogu poole. Lahkusin sündmuskohalt.
Raamatukogus käisin tualetis. Kui sinna sisenesin, tulin kohe välja vaatasin ukse sildi üle. Hakkasin kahtlema, kas olen ikka õigel poolel. Nimelt oli naiste wc-s vanem meesterahvas. Tema ei näinud sellest suurt numbrit tegevat, et ta naistekempsus on. Nojah, seekord siis unisex-tualett.
Kui pärast trolliga edasi sõita soovisin, oli peatuses üks venelasest mutike, kes pidas end daamiks. Avas oma ridiküli ja kukkus tualettpaberit voltima. Oli teine vähemalt 20 meetrit vetsupaberit kuskilt kaasa haaranud (loe: varastanud).
Siin ei ole midagi või kedagi hukka mõista. Elu on lihtsalt selline. Karm.

2/3

Lasen tänast päeva peast läbi. Võrdleksin seda hea veiniga, mis seistes üha paremaks läheb. Hommikune sombusus oli õhtuks asendunud päikesega. Kummaline päeva algus muutus õhtutundideks naudinguks.
Õhtu oli sisutihedam ka. Käisin VHK teatriklassi lavakava "Pulmad. Serenaad. Lesed" vaatamas.
Esimene neist oli Anton Tšehhovi sulest tulnud. Ma olen suur Tšehhovi austaja, aga see Tšehhov mulle ei istunud. Ei tea, kas see oli tingitud õpilaste noorusest või millestki muust, aga see vene hing ja vaimsus ei tulnud välja. Kooliteater. Aga ma ei pane seda üldse pahaks ja ei heida ka midagi ette. Ju neile endale ka nii väga ei meeldinud seda mängida.
Järgmised kaks tükki olid poola näitekirjaniku Slawomir Mrožeki omad. Mrožekit on kirjeldatud kui absurdikirjanikku. Edasi oli teatriõhtu juba väga hea. Võiks öelda, et suisa koomiline.
"Serenaadi" olid leitud sobivad tüpaažid, kes osad väga hästi välja tõid. Rebane oma ilmetega oli lihtsalt geniaalne leid. Ja kanad!
"Leskede" lesed olid ka väga head. Tekstid loomulikult ka ning seda oli kohe tunda, et noortele meeldis ka neid tükke mängida. Ja kas ma nägin õigesti, et nende leinaloorid olid kinnitatud rinnahoidjate korvide külge? Huumorit on ellu vaja.
Olen rahul.

Nõukiia kontserdisaalist

Saabusin äsja otse Charles Lloydi kontsertilt. Pileti kinkis mulle kallis abikaasa. Arvas, et mulle võiks meeldida. Kui jätta kõrvale see, et täna on Tśornobõli katastroofi 27. aastapäev ja sain järjekordse surmateate (sel nädalal mu politoloogia õppejõud Ruus, proua Taagepera - kolleeg juba küsis, kas ma veel mõne laiba internetist leian ning nüüd mulle ühe armsa inimese abikaasa) ning et tuju oli selle kõige tõttu rohkem kui kehv, siis kontsert suutis mind kurbadelt mõtetelt eemale tõmmata. Ja hoolimata sellest, et mu õemees kontserti juba enne selle algust maha tegi (nojah, tema arvates on ainult ta ise maailma parim pillimees), oli seal ka eredaid hetki ja seda valdavalt. Vahepeal läks küll natuke müraks - mulle ei meeldi kõik jazz, aga üldjoontes oli väga hea kontsert. Klaverimängija oli super!
Publik oli ka kerge püsti tõusma. Kõigepealt avaldati austust Valter Ojakäärule, kui talle auhind üle anti ja lõpus Lloydile ka.
Piinlikke hetki oli ka. Meie linnaisad, eesotsas Vitsutiga, võiksid minna inglise keele kursustele.
Samuti võiksid järgmine kord kontserdile tulemata jätta:
1. abielupaar, kes keset kõige kaunimat muusikapala kommikarpi kilest lahti harutama hakkas ja siis kommipaberitega krõbistas;
2. inimesed, kes edasi-tagasi sõelusid.
Aitäh, abikaasa!

Otsisin talveriided uuesti välja. Külm on!

Kolmas kiri

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde, lille’t hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih ah ah haa! ah haa! Ih ah! Oh oi!
Paar prahvangut veel rõõska äikest:
Mürr mürr! mürr mürr! trahh! trah!

Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööpikud on koor.
Saan lututa mo sõrmed sadavilli:
Tuut tuut! tutt tutt! tuut tuut!

Kõik metsad, niidud - ainult hullata!
Sind magatan siinsääl kui susi.
Kui palju õhtu päev võib kullata,
Sa jagada võid kallistusi:
Tiu tiu! tiu tiu! Ssu ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,
Mis kiusab, kutsub, vangitseb ning veab
Mind laulikut ja sind mo Ing,
Kun peatab, mil seisatab, ken teab?
Hoi tii! hoi tii! hoi tii!

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti.

Mitte ainult leivast

Et kui teatris sai hakatud käima, siis tuleb absoluutselt kõik ära vaadata. Tartu Uus Teater oli oma "Keskea rõõmudega" Tallinnas. Esietendus. Püüdsin leida Tartu esietenduse ja publiku arvamuse kohta internetist midagigi, aga ei ole. Keegi ei avalda oma arvamust. Ise nüüd ühte kaheksast etendusest näinuna tõden vaid, et tõenäolisest saaksin sellest etendusest aru alles siis, kui näeksin neid kõiki või siis veel veidi hiljem. Ei tahaks olla teatrikriitiku nahas. Mida sa kirjutad, kui iga etendus on isemoodi, kukub välja just nii, nagu Jumal juhatab? Minus tekitas see tükk igasuguseid tundeid ja mõtteid. Üks mõte ajab teist taga ja varsti on see mõte hoopis teisem. Ealised iseärasused? Hakkan ma ka keskikka jõudma? Kui üks minuvanune laval viibinud näitlejanna end keskealisena tundis, äkki peaksin ka tundma? Või siiski veel mitte? Minu kaaskondlased ei soovi mind ka keskealisena ehk tõsiseltvõetavas vanuses näha. Ikka jälle sätib mõni pensionär end minu külje alla, kui ma istun. Sest see koht, kus mina istun, meeldib kõigile. Ja ma olen ju nii noor, et võin seista küll. Ajaks siis mõne minust 15 aastat noorema meesterahva püsti, seda pole. Ehk siis mul on suur dilemma - olen ma noor või vana? Või siis keskel ehk keskealine? Keskmine publik oli minust vähemalt kümme aastat vanem ja eks nad sinna filmi nostalgiat otsima läksid, aga pidid pettuma. Filmiga polnud sellel etendusel küll mingit pistmist.
Ja kuigi midagi nii erakordset nagu "Suures õgimises" või "Nisas" ei toimunud, meeldis see mulle siiski. Mida ei saa öelda kõigi pealtvaatajate kohta. Nii mõnigi ütles, et on Tartu Uues Teatris esimest korda pettunud. Mina seekord polnud. Ma pettusin ühes teises, varasemas etenduses.
Aga tjah, Handlungit oli vähe. Esimestel minutitel mõtlesin küll, et kas Eesti teater on jõudnud juba sinnamaale, et teatril nimi on, näitlejad on ka enam-vähem tuntud. Rahvas tuleb seetõttu kindlasti kohale ja muud polegi vaja. Nagu kõiksuguste sooduspakkumistega supermarketites - lähed kohale ja pakutavat polegi, aga kuna sa juba end kohale oled vedanud, siis midagi ikka ostad ju. Turundustrikk või nii. Etendus oleks võinud olla teistmoodi, kui publik oleks käitunud teistmoodi. Ise tahtsin ka nii mõnelgi korral midagi öelda, aga jätsin ütlemata. Tuimad eestlased, nagu me oleme.
Mulle meeldis koer - Käbi või Caby või kuidas iganes. Mulle meeldis muusika. Nii tore on kuulda ühte oma lemmikut ehk Pärti. Loodan, et tema plaati kuulates ei hakka mulle alati "Keskea rõõmud" meenuma. Zodiac oli muidugi ka hea. Kukerpillid oleks võinud olemata olla. 1985. aasta keskealised ei kuulanud toona ja ei kuula ka täna Kukerpille. Konjakitädi oli hea ehk siis väidetavalt inimene tänavalt, kes etenduse maani maha tegi ja omal moel näitemängulist etteastet pakkus. Piret Simsoni lavakasse astumise luuletus (autor jäi segaseks). Leib maitses ka hästi ja Prangli antud viilu kuivatan ära või panen plastikaatkotis sügavkülma.
Mida ma oleksin oodanud?
Umbes 10 minutit pärast etenduse algust oli mul muusikat kuuldes tunne, et ongi disko ja kõik tantsima! Ja kuidas siis teises vaatuses öeldi, et Tartus läkski tantsuks, et Prangel kutsus esimesest reast kellegi (khm, ma istusin ka esimeses reas) tantsima. Täitsa minu mõte ju.
Ja kuigi tegemist oli nö eksperimentaalteatriga, nagu ma aru saan, siis võiks olla plaan B, kui asi kiiva kiskuma kipub. Või mingi lugu. Mulle tundus, et laval olid neli eraldiseisvat, otsekui võõrast kursusekaaslast. Oleksin soovinud näha rohkem nendevahelist sünergiat.
Õnneks olin ma õiges meeleolus. Ja silmale nähtamatu on kõige tähtsam ja asja mõju adun ma alles kolmandas kohas.

Augustikuu

Otsustasin veidi akadeemilisemat näitlemist vaadata. Täpsemalt väisasin Draamateatrit ja kuigi lootsin seal "Augustikuud" näha, vaatasid mulle "Keskea rõõmud" täies koosseisus vastu. "Keskea rõõmud" tulevad küll alles neljapäeval Tallinnasse (küll veidi teiste näitlejate esituses, aga ikkagi). Viimasega seoses meenub jälle see teatud põlvkond ja üks selle esindaja, kes mainis sama sinisilmselt, kuidas ta "Keskea rõõmude" raamatut pole lugenud, aga on filmi näinud. Nagu ka "Nipernaadi".
Aga mida ma täna nähtud tükist arvan? Hästi näideldud, kuigi veidi igavalt hästi. Mida tahtagi, kui lava on täitunud Eesti NSV rahvakunstnike ja teeneliste kunstnikega. Naisenimega meesautor oli kujutanud ühe pere lugu, millega paljud pered paralleele tõmmata võivad. Kaasaarvatud mina. Küll mitte kõiges, vaid mõnes aspektis. Aga elu just täpselt selline ongi. Kohati nagu Mehhiko seep. Kaljuste oli seekord mu lemmik. Beverlyt kehastanud Ulfsak elas aga rolli vist sisse ehk suri ära, et lõpukummarduseks enam lavale ei jõudnudki.
Vaheajal lõbustasin end teatripubliku jälgimisega. Teen seda iga kord ja see on saanud osaks teatrikülastusest. Täna koosnes suur osa vaatajatest meremeestest ja XXS - miniseelikutes naisterahvastest.

Sinililled õitsevad

Mul oli täna harukordne võimalus käia balletikoolis tundi vaatamas. Tüdrukud olid tublid ja imetlusväärne, kuidas nad suudavad poolteist tundi pidevalt end painutada, pingutada, venitada. Eriti meeldis mulle ühe endise kultusbändi kitarristi tütar, kes suutis kogu aeg kõik oma liigutused filigraanselt fikseerida. Tore oleks, kui mõni neist tüdrukutest leiaks tee ka suurele lavale.
Pärastlõunal sõitsin liivatormisest linnast välja natuke vesisesse paika. Nii umbes 40 km Tartu poole. Pärale jõudes olin kergelt pettunud, et vee surve polnudki väga tugev. Eelnevatest kordadest mäletan nagu suuremat pulbitsemist. Ju siis nõid polnud hoos. Ja pidin oma sõnu sööma. Nimelt arvasin ma, et tänu hilisele kevadele sinililled veel ei õitse, aga metsaalune sinetas mõnest kohast päris korralikult. Ma olen nimelt alati, kui Tuhala nõiakaev keeb, sealt ka sinililli korjanud. Lisaks kõigele muule nägin veel kollast liblikat. Kollane liblikas toob mulle hea ja kauni suve. On, mille pärast rõõmustada.

Jazzkaar

Tänu Danske Bangale (imelik kirjapilt) saan vaadata otseülekannet Zara McFarlane´i kontserdist. Kaif, kuigi kontsertelamus oleks kindlasti hoopis midagi muud. Elus tuleb valikuid teha ja igale kultuuriüritusele kahjuks minna ei saa. Olen siiski õnnelik, et Jazzkaar mingilgi moel mu elus tagasi on. Viimati käisin aastaid tagasi Richard Bonat kuulamas. Vahepeal pole erinevatel põhjustel kontserditele asja olnud.
Nüüd võib kevad tulla.

Keskööl paistab kuu, mitte päike

Jah, käisin eile jälle Linnateatris. "Kesköö päike" oli programmis. Esimese vaatuse ajal mõtlesin, et kas tõesti juba jälle. Teine vaatus päästis etenduse. Ehk siis tubli "4". Ojari oli päris hea. Ja Vannari ka. Huvitav, kuidas näitlejad kogu sellise pula endale pähe saavad? Respekt.

Olen kohale jõudnud

Saksa kevad koos "Kuu kolmanda veerandiga". Armas ja südamlik film. Aga võibolla saan mina asjadest valesti aru. Sest mulle soovitati ka Linnateatris etendust "Keti lõpp". Olevat superetendusega tegemist. Käisin siis eile vaatamas ja ütlen ausalt, et sellist jama pole enam ammu näinud. Võibolla olen heade etendustega liiga ära hellitatud, aga miks ma peaksin vaatama 10 minutit pallimeres lebavat ülekaalulist kiilaspäist, mitteatraktiivset ja kehva diktsiooniga meesnäitlejat. Ja siis need hirnuvad hilisteismelised, keda tegelikult selle näidendiga ju mõnitati, aga nad ei saanud sellest ise aru.
Mulle soovitas seda tükki ka üks hilisteismeline. Oleksin pidanud olema ettevaatlikum, kuna seesama inimene nautis filmi "Uus maailm", mis oli minu jaoks jällegi õudus kuubis ehk karvikute kokkutulek.
Olen vist lihtsalt teisest ajast pärit. Märkasin seda juba ülikoolis õppides, et teatud aastast alates on inimesed teistmoodi. Ristisime kommuunikaaslasega selle põlvkonna isegi ühe ülikoolikaaslase järgi ja termin on meil kasutusel siiani. Kõige kurvem on selle juures see, et selle põlvkonna esindaja võib tõsiuskselt lahata Toomas Nipernaadit, kui ilus ja tore too ikka on. Ja kui siis küsid, kuidas raamat talle kah meeldis, vaatab ta naeratades otsa, ütleb, et kas sellest on raamat ka või, et tema on näinud vaid filmi. Erudiit. Terve kodumaa on selliseid täis, kes pole peale õppimise mitte midagi teinud ja loevad nüüd oma õpitud eriala ülikoolis. On terve elu olnud vaid ühes ainemullis ja suhelnud vaid ühe ringkonna inimestega ning kelle kogu maailm sellega piirdubki.
Seda kõike adusin ma eile teatris ja mõtlesin, kui mõttetuid asju Linnateater teeb, et saada ka seda generatsiooni teatrisse. Paar head mõtet ja lauset oli ka ning mina ei ole kohale jõudnud. Ei kavatsegi. Samal ajal oli mujal Linnateatri "Maailmale nähtamatud pisarad", mida võiksin vaadata veel ja veel ja veel. Miks nii kõikuva tasemega, Linnateater?

Telerita

Nüüd see siis juhtus, et ma ei näe enam ühtegi telekanalit. Tegelikult tahaksin väga teada, mismoodi näeb elu välja ilma virvendava ekraanita. Kas jääb aega üle ka ja kas muutun maailmaasjades täiesti võhikuks? Võiks ju proovida.
Nagu näha, tekkis kohe aeg, et siia tulla ja midagi kirjutada.
Esmaspäeval käisin Draamateatris Ugala külalisetendust vaatamas. "Ukuaru". Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma pole vist kunagi teatris niimoodi istunud, et mul pole korrakski igav hakanud. "Ukuaruga" nii oli. Vähemalt esimese vaatuse ajal. Teise ajal vaatasin mõned korrad ikka kella ka. Armas rahvusromantiline lugu, huvitav lavakujundus, nõrk muusikaline lahendus. Ja imearmasad väikesed tüdrukud.
Suure tõenäosusega on teatriskäik selle nädala positiivne elamus nr. 1.
Negatiivne elamus nr. 1 oli tänane öö, mil ärkasin endasse kogunenud mõtete tulemusena, sest tööl ei saanud kuidagi asjad korda. Lõpuks ei mahtunud mõtted enam pähe ja pea hakkas valutama. Kui NSVL veel alles oleks, oleksin neelanud tõenäoliselt Citramoni. Meil on see keelatud.
Imelik aeg on praegu. Ei tea, kas see on kuidagi eilse kuuloomisega seotud? Oleksin pidanud enda ellu rahu soovima.